Huvitav, kas ma mahun läbi kaljupraost, mis on vaid 25 sentimeetrit kitsas? Ja kui selline ahistav teekond kestab mitmekümne meetri kõrguste seinte vahel viis kilomeetrit, kas mu mõistus ütleb siis üles? Kes ei riski, see teada ei saa. Spooky ehk hirmuäratav kanjon aitab taluvuspiire nihutada.
KULLAFOND: Seikluslugu 2018. aasta Arterist
Alles sel suvel raputas maailma avalikkust Tai jalgpallipoiste koobastesse lõksu jäämine. Valdav reaktsioon oli: «Appi, miks nad sinna üldse ronisid!?» Mõistlik inimene ei taha kitsastesse käikudesse pugeda, ronida ja roomata, kui ei tea, mis teda järgmise käänaku taga ootab. Aga leidub ka mõni, kes tahab. Lausa peab. Vaatame, mis juhtub!
Vähesed punktid ettevõtmise mõistlikkuse skaalas kompenseerib ülevoolav põnevus – midagi sellist ei koge sa elus kunagi, ei enne ega hiljem.
Sõidame mööda Utah’ kõrbemaastikke sihitult ringi ja guugeldame naljaviluks, mida põnevat siitkandist veel leida oleks. Hommikupoole sattus mulle turistipoes ette Escalante postkaart. Et olen harjunud spontaanselt otsuseid langetama, olemegi juba siin. Kuid avastamisväärseid paiku jätkuks veel kuudeks… Mida valida?
«Kurivaim, see on ikka päris kõrge,» kostab pärast kõva mürtsatust kaaslase kohkunud hääl. «Kui kõrge?» «Ma ei näe, pime on!»
«Peek-a-Boo ja Spooky Sloti kanjonid kujutavad endast kitsast käikude labürinti kõrbekalju sees. Pugemine, ronimine ja turnimine müstilistes kambrites ja kaarte all. Kaunid vaated ja maagiline valgus,» loen ette oma rooli keeravale seiklushullust sõbrale. «Hoiatused: raskesti läbitav tee, vaja on head orienteerumsioskust, järsud ronimised, tulvavete ja mudalaviini oht. Soovitatav giidiga. NB! Keskmisel täiskasvanul on läbi mahtumisega raskusi.» Vahetame korra pilke ja sekundiga on selge – just sinna me lähemegi.
Kohutav tee otse pärapõrgusse
Meil on istumise all küll korralik tank-auto, aga ka see koliseb ja kargab nii, justkui kavatseks meist mõlemast inimkujulise kokteili valmis raputada. On need vast teed! Hole-in-the-Rock ja sellelt keerav Dry Fork Road on mõlemad kohutavad. Ei soovitaks sinna ronida kellelgi, kelle autol puudub korralik nelivedu ja endal põrutuskindel tagapool. Kõva, auklik, laines nagu pesulaud. Kui üritame vestlust jätkata, plagisevad hambad kolinal kokku, nagu jutleks siin paar luukeresid. Ja kant on väga surmahõnguline – ääretu kõrb, kuivanud taimetutid lagedatel väljadel nii kaugele, kui silm ulatub. Selle keskel tee, mis näib kulgevat lõputu tolmava lindina. Ei ainsatki autot. Silte pole ka keegi viitsinud üles panna, no kust sa võid teada, et otse põrgusse ei põruta?