SEIKLUSVIDEO! Hirmuäratav kanjon, kuhu saab kinni jääda

Ardi Truijaprodutsent

Marko KülaotsMatkafänn

Kristina HerodesArteri ajakirjanik

7. aprill 2023, 17:07

Huvitav, kas ma mahun läbi kaljupraost, mis on vaid 25 sentimeetrit kitsas? Ja kui selline ahistav teekond kestab mitmekümne meetri kõrguste seinte vahel viis kilomeetrit, kas mu mõistus ütleb siis üles? Kes ei riski, see teada ei saa. Spooky ehk hirmuäratav kanjon aitab taluvuspiire nihutada.

KULLAFOND: Seikluslugu 2018. aasta Arterist

lles sel suvel raputas maailma avalikkust Tai jalgpallipoiste koobastesse lõksu jäämine. Valdav reaktsioon oli: «Appi, miks nad sinna üldse ronisid!?» Mõistlik inimene ei taha kitsastesse käikudesse pugeda, ronida ja roomata, kui ei tea, mis teda järgmise käänaku taga ootab. Aga leidub ka mõni, kes tahab. Lausa peab. Vaatame, mis juhtub!

Vähesed punktid ettevõtmise mõistlikkuse skaalas kompenseerib ülevoolav põnevus – midagi sellist ei koge sa elus kunagi, ei enne ega hiljem.

Päike värvib kaljuseinad kuldseks ning teekonnale lisab vürtsi teadmatus, iial ei tea, mis sind järgmise käänaku taga ootab. Foto: Marko Külaots

Sõidame mööda Utah’ kõrbemaastikke sihitult ringi ja guugeldame naljaviluks, mida põnevat siitkandist veel leida oleks. Hommikupoole sattus mulle turistipoes ette Escalante postkaart. Et olen harjunud spontaanselt otsuseid langetama, olemegi juba siin. Kuid avastamisväärseid paiku jätkuks veel kuudeks… Mida valida?

«Kurivaim, see on ikka päris kõrge,» kostab pärast kõva mürtsatust kaaslase kohkunud hääl. «Kui kõrge?» «Ma ei näe, pime on!»

«Peek-a-Boo ja Spooky Sloti kanjonid kujutavad endast kitsast käikude labürinti kõrbekalju sees. Pugemine, ronimine ja turnimine müstilistes kambrites ja kaarte all. Kaunid vaated ja maagiline valgus,» loen ette oma rooli keeravale seiklushullust sõbrale. «Hoiatused: raskesti läbitav tee, vaja on head orienteerumsioskust, järsud ronimised, tulvavete ja mudalaviini oht. Soovitatav giidiga. NB! Keskmisel täiskasvanul on läbi mahtumisega raskusi.» Vahetame korra pilke ja sekundiga on selge – just sinna me lähemegi.

Keset piiritut pärapõrgut – kõrbekuivus, vaikus ja ääretu avarus. Foto: Marko Külaots

Kohutav tee otse pärapõrgusse

Meil on istumise all küll korralik tank-auto, aga ka see koliseb ja kargab nii, justkui kavatseks meist mõlemast inimkujulise kokteili valmis raputada. On need vast teed! Hole-in-the-Rock ja sellelt keerav Dry Fork Road on mõlemad kohutavad. Ei soovitaks sinna ronida kellelgi, kelle autol puudub korralik nelivedu ja endal põrutuskindel tagapool. Kõva, auklik, laines nagu pesulaud. Kui üritame vestlust jätkata, plagisevad hambad kolinal kokku, nagu jutleks siin paar luukeresid. Ja kant on väga surmahõnguline – ääretu kõrb, kuivanud taimetutid lagedatel väljadel nii kaugele, kui silm ulatub. Selle keskel tee, mis näib kulgevat lõputu tolmava lindina. Ei ainsatki autot. Silte pole ka keegi viitsinud üles panna, no kust sa võid teada, et otse põrgusse ei põruta?

Tundide järel näeme viimaks… ühte üksildast lolli näoga lehma. No hea seegi, ikkagi elusolend. Kõhkluste kiuste jõuame viimaks siiski kohale. Auto tuleb jätta keset tühermaad, sest edasi pole tee läbitav. Aga meil on teeviit ja suund, viimased kilomeetrid kanjonini läbime joostes, kärsitus on juba liiga suur. Kuulsas Dry Forki stardipunktis ei oota meid miski peale sildi. Kanjon tuleb lõputult laiuvate kaljude vahelt ise üles otsida, hõredalt paigutatud kivikuhjad juhatavad teed. Õnneks olen mestis superorienteerujaga, nii turnime mitut seina mööda alla, poeme paarist praost läbi, siis veidi liivateed, tühermaad, okkalisi põõsaid ja olemegi koopasuul.

Dry Forki piirkond on tõeline kivikõrb, astmeliselt laotuv ääretu ja elutu maastik pakub ulmelisi vaateid. Foto: Marko Külaots

On see vast kanjon! Milline valgus, millised kaared ja kurvid, oleme hetkeks täiesti lummatud. Üles pääsemiseks tuleb alustada teekonda mitu meetrit kõrgemalt. Mul on küll head pikad koivad, kuid esimese auguni kivis ei ulatu need kuidagi. Proovin hooga. Hurraa, õnnestubki kiviseina pidi üles joosta, väike hüpe ja saangi end järgmise tasandi peale vinnata.

Mingit erivarustust meil pole ja kanjon seda ka ei vaja. Haakiv jalats, sportlik riietus ja vesi. Hasardiga kohale kihutades ununes meil eine küll kaasa pakkida ja kotis on vaid üks igerik õunapabul. Kuid peagi selgub, et see polegi paik neile, kes palju süüa armastavad. Dry Fork on pikkade, painduvate ja peenikeste inimeste kanjon.

Juba pärast esimesi minuteid pugemist läbi vee uuristatud lummavate kaarte ja käikude olen täielikus vaimustuses. Iga samm pakub väljakutset ja ümbrus on nii kordumatult kaunis, et midagi sellist näevad esmakordselt elus ka palju rännanud seiklejasilmad.

Looduse meisterilikult voolitud kaared ja kurvid – siin ronimine on elamus ka silmadele. Foto: Kristina Herodes

Veidi aja pärast läheb teekond lihtsamaks ja laiemaks, kuid maalilisus ja müstilisus jääb. Adrenaliin möllab ja energia on laes – see on nagu looduslik lõbustuspark suurtele inimestele.

Eriti äge, et looduses on kõik kõver, kõikuv ja kaarjas. Metsiku jõe teekond on end läbi kalju pressinud just sealt, kust on paremaks pidanud. Enamasti näed ette vaid mõne meetri ja iga käänaku taga muutub pilt tundmatuseni. Aeg-ajalt tuleb turnida kaljupinnal, vahepeal saab aga üsna lihtsalt liikuda mööda liivast kanjonipõhja.

Kohutav kuivus ja kõrbekuumus

Kuumus ja kuivus on aga meeletu. Nalja sellega pole – see võib sõna otseses mõttes tappa, kui sul pole kaasas piisavalt vett. Soovitus vältida seiklemiseks päeva kõige palavamat aega pole samuti moe pärast antud. Ei loe, kui aktiivne või heas vormis sa oled: ülekuumenemine ohustab kõiki ja esimese peavalu või kahvatuse korral tuleb tegutseda. Abi ei pruugi ju mujalt saada, kui ääretul kõrbetühermaal telefonilevi ei leidu. Ja ega kiirabigi tule kohale kiiremini kui meie ise, kes me logistasime siia tunde ja tunde ja tunde. Niisiis, võtame alatasa lonksu vett.

Vesi ongi peamine, mis meie seljakotis loksub. Kott on muidugi tüütus, seljas teda hoida ei saa, sest lihtsalt ei mahu – aina nikerda selle kaasa reisiva paksmaoga. Kanjoniseinte vahelt leiab küll aeg-ajalt varju päikese eest, kuid palavus all, seisvas ja virvendavas õhus on hullem kui üleval platool. Kiviseinad on kuumad nagu soemüür ja kütavad veel omakorda temperatuuri juurde.

Nii et võiksime ju rõõmsad olla, kui esimene kanjoniretk läbi saab ja taas üles lagedale, jahutavate tuulte kätte pääseme. Aga me ei ole. See oli lihtsalt ebareaalselt lahe! Tahaks veel ronida ja roomata. Dry Forkis peidab end kaks kanjoniretke, millest oleme äsja läbinud esimese osa, Peek-a-Boo-nimelise. Teine ootab õnneks veel ees.

Kitsad seinad, mis litsuvad sind laiaks

Spooky kanjon on kurikuulus üle maailma. Selle seinad on nii kõrged, et isegi päeval on pime, ning koridorid ekstreemselt kitsad. Lisaks tuleb ronida ja hüpata, et igalt poolt läbi pääseda, ning sellegipoolest pole päris kindel, et see õnnestub. Meil on aga meeled juba elevil ja ei jõua järgmist kanjonijuppi ära oodata. Üle lageda kõrbe marssida on samuti lahe. Jõudsime siia võrdlemisi hilja, nii et kedagi pole näha. Kuid tegemist on väga populaarsete paikadega, mis nende põnevust ja ainulaadsust arvestades on ka igati normaalne. Olevat tavaline, et pead oma järge justkui vorstisabas ootama, et mõnest kitsukesest kohast läbi pugeda saaks. Meie oleme aga üksi keset eikellegimaad. Päike juba laskub ja varjud venivad pikaks. Tihedas vaikuses tundub tuule vilin ja lendava liiva sihin unenäoliselt vali.

Sissepääsuosa on küllalt lihtne – jalutad aina tõusvate seinte vahel. Kaljuseinad on siin teise iseloomuga: põhimassiks küll seesama Navajo liivakivi, kuid vesi on välja lihvinud teravamaid tahke, mis nagu hambad seintest välja ulatuvad. Neil sakkidel ja ogadel on häid jooni samuti: üles saab ronida kribinal-krabinal ja igal pool leiab koha, kuhu varvas toetada. Kuid on ka negatiivset: kui hooletult seina riivad, kratsib see naha marraskile. Korra unustan ennast filmima, ei vaata korralikult jalgade ette ja kaljusein hööveldab kohe mõnuga mu küünarnukki ja põlve.

Korraga on tee suletud – kivivaring on meie kitsa käigu täis ajanud. See on karm kohtumine reaalsusega. Kui mõni sarnane mürakas peaks praegu plaanitsema alla kukkuda, olekski põhimõtteliselt kõik. Oleme väga tigedad – nii pikalt sai ronitud ja edasi ei saagi? Õnneks avastame ühe tillukese käigu varisenud kivide alt, kust saaks end läbi suruda. Aga kuhu see viib? All on pilkane pimedus. Viskame väikese kivi ette. See kukub jupp aega ja kajab üsna õõnsalt. Aga et me mingil juhul tagasi minema ei nõustu, tuleb hüpata. Kas sellest sisselangenud kohast üldse edasi saab? Kas sealt välja saab? Kaks optimisti otsustavad augu äärel üksmeelselt, et küllap kuidagi ikka saab, vaatame, mis juhtub. Mu kaaslane kargab enne. «Kurivaim, see on ikka päris kõrge,» kostab pärast kõva mürtsatust tema kohkunud hääl. «Kui kõrge?» «Ma ei näe, pime on! Kolm meetrit, ma pakun.»

Hüpe pimedasse tundmatusse

No tänan – väga julgustav! Hüpata pimedasse auku, kividele, ilma et sul oleks vähimatki aimu, mis seal all on. Juba kuulen mõistuse hääle tasast sosinat: «Aga mis siis saab, kui sa valesti maandud ja jala nikastad? Kes sind siit välja lohistab?» Parem hüppan kohe, enne kui liiga palju mõelda jõuan. Jalgu põrutab see pauk korralikult, kuid maandun päkale ja pehme põlvega, midagi hullu ei juhtu.

Edasine teekond muutub aina hirmuäratavamaks. Käik on pime, kare, surub sulle halastamatult selga. Ning taevasiil meie peade kohal paistab vaid paiguti ning on nii lootusetult kõrgel…

Ametlikel andmetel on kanjon kohati ülikitsas – seinte vahe vaid 25 sentimeetrit. Ning need seinad pole sirged, vaid just niipidi kumerad, nagu loodus nad voolinud. Foto: Kristina Herodes

Tume ja müstiline Spooky muutub samm-sammult kitsamaks, enam ei saa kõndida, vaid ainult pugeda. Varsti ei õnnestu ka see – tuleb end sõna otseses mõttes kaljuseinte vahelt läbi pressida. Inimkeha on õnneks piisavalt pehmest materjalist, keeran pea liikumissuunas ja keha küljega. Justkui mahuks, aga paraku siiski mitte, kaljusein lainetab ning väljaulatuvad kaarjad kohad ja kumerused on sel täiesti vales kohas. Proovin madalamalt minna – no ikka ei õnnestu. Siis tulen geniaalsele mõttele teine külge ette keerata. Huh! Saangi lupsti läbi. Minu tagapool on just sealsamas, kuhu vesigi on sügavama süvendi uuristanud. Jackpot, mis? Aga mis saab siis, kui mõni kurv ja käänak edasi on mägi end teistpidi disaininud? Ümber pööramiseks siin ruumi pole. Ja see siin pole üksainus kitsuke koht, vaid pigem kitsas kilomeeter.

Pole just ülearu avar teekond. Hoiatused olid väljas: normaalmõõdus inimene ei pruugi siit läbi mahtuda. Kuid kes unistaks võimalusest keset kõrbe inimtühja kanjonisse kinni kiiluda ja lõksu jääda? Foto: Kristina Herodes

Nii see kulgeb, külg ees ja sammu haaval. Püüan oma nägu säästa, kuid selg ja kõht on tihedalt kitsaste kaljuseinte vastu pressitud. Läheme kasvava elevusega vastu uutele ootamatustele. Mingi hetk on teekond taas laiem ja näeme teineteist. Enamasti vaid kuulsime, sest käigud olid nii kurvilised. «Oo, see ju täiesti lai – nagu kolmetoaline korter juba,» jõuan hõisata, aga juba mõni meeter eemal suubub laiem lõik tibatillukesse auku. «Appi, sa korraga lihtsalt kadusid ära sinna mäe sisse,» hüüab mu kaaslane vaid mõni meeter eemalt. Tema hääl kumab aga kummaliselt, justkui mägede tagant või tõrre põhjast, sest olen otsesõnu kalju sisse pugenud.

Kui viimaks kaljuseintest hööveldatuna koopasuust välja poeme, oleme täiesti eufoorias. Sest kõndida nii, et miski sulle selga ei suru, on erakordne luksus. Kuid ka ekstreemne kanjoniretk oli fantastiline elamus. Nüüd ma tean isikliku kogemuse varal – 25 sentimeetri laiune kivipragu on mulle läbipugemiseks täitsa paras. Iseasi, kui palju see teadmine mind nüüd õigupoolest targemaks teeb. Dry Forki kanjonid pole tehnilised, vaja on vaid veidi julgust ja hasarti, ning iga kõhnemat sorti seikleja saaks seal hakkama. Kaljupragudesse lihtsalt peab pugema, sest kuidas muidu tunda ülevoolavat rõõmu, kui sealt viimaks välja saad?

Leegitsev loojang pani seikluslikule päevale dramaatilise punkti. Foto: Kristina Herodes

Dry Fork Slot kanjonid Peek-a-boo ja Spooky.

• ​Kanjonid asuvad Grand Staircase-Escalantes, Utah’ osariigis USAs.
• Piirkond on külastatav aasta ringi, suvel tasub vältida päeva palavaimat aega.
• Kanjonid on maailmakuulsad nii kitsuse kui põnevuse poolest.
• Erivarustust ei vaja, tehniline raskusaste keskmine.
• Ametlikel andmetel on käigu laiuseks mõõdetud kohati 25 sentimeetrit.
• Kahe kanjoni kogupikkus mäe sees on 5,6 kilomeetrit. Ette tuleb vähem kui meetrikõrguseid pugemiselõike ning ka 3–4-meetriseid ronimisi mööda seinu üles ja alla.