Tuuli Roosma: «Mul on adrenaliinisõltuvus!»

Kristina HerodesArteri ajakirjanik

Madis Siniveefoto- ja videoreporter

3. märts 2019, 11:06

Hurraa, maailm muutub taas suure sammu jagu avaramaks! Tuuli Roosma viib meid sel korral koos oma perega seiklema Aafrikasse, paika, kuhu suurem osa meist jalga tõsta ei julgeks. «Aafrikasse ei tahtnud me kohe üldse minna, mingi hirm oli selle koha ees,» tunnistab saatejuht. «Aga siis otsustasime – just lähme ja vaatame ära, ega muidu teada ei saa!» Arter külastab Tuulit tema värviküllases stuudios, kus Aafrika rütmid mängivad taustaks, kohapealt kaasa toodud uhked kangad lehvivad ja Tuuli silmad sähvivad. Kuuleme Aafrika kohta nii lõbusaid kui ka verdtarretavaid lugusid.

Miks teile meeldib mööda maailma kolada? Aasta kaupa elupaika vahetada on ju paras peavalu!

Iga kord, kui kuhugi läheme, juhtub see hästi spontaanselt. Me ei plaani pikalt ette, lihtsalt tekib selline rahutus sisse, et peaks minema! Ma naudin uusi algusi: jätad kogu eelneva elu maha, käib põmm ja pead jälle nullist alustama. Oma tee leidma, oma inimesed kaasas, alati hakkame kusagile pesa ka punuma, sööme ennast sisse. Uute alguste teema köidab mind.

Missiooni seisukohalt on minu arvates oluline käia paikades, mille suhtes on hästi negatiivne eelarvamus. Isiklike kontaktide ja kogemuste kaudu saame sõbraks ka nendega, kes tunduvad meile muidu liiga teistsugused ja võõrad.

Kui see väike neiu jääb rasedaks, siis pekstakse laps tema kõhus surnuks.

Pärast igat reisi teadvustan, et meie siin oleme sündinud ikka väga õnnelikku kohta!

Kui sul pole elus eesmärki ega ülesandeid, hakkad mõtlema ainult iseenda peale. Mugavus, laiskus ja egoism teevad rahulolematuks.

Nii et kasvatate oma reisisarjadega sallivust Eestis? Paljusid eri kultuure nähes saab ju igaüks aru, et elu ei käi ainult ühtemoodi, mitu õigust võib olla kõrvuti.

On jah nii! Seda selgemini saad ka aru, milline eelis on inimesele antud juba sündimisega Eestis. Iga reisiga tuletad meelde, et sinu probleemid, mis tunduvad siin olles maailmatu suured, ei ole mitte midagi! Kui elus on takistusi, mida ületada, või suurem missioon, mille järgi oma elulaeva tüürida, ei jää vingumiseks aegagi.

Arbo ja Tuuli vaheline teravmeelne lõõp lisab reisisarjadele vürtsi ja särtsu. «Mind fassaadi hoidmine ei huvita, aga vaidlused on väga huvitavad. Kas või see, kui erinevalt võivad mees ja nainesama olukorda vaadata. Pole midagi igavamat heast maitsest!» Foto: Madis Sinivee

Mille poolest on eestlased õnnelikud, mida me ise ei teagi?

Maailmas on nii palju julmust, ebaõiglust ja ebainimlikke tingimusi. Leidub valitsusi, mille all on päris keeruline elada. Meil on väga suur valikuvabadus kõiges, see on tõeline luksus. Kui mugavates tingimustes me elame ja kui hoitud me oleme. Selliseid lastetoetusi ei ole mitte kusagil mujal! Minu meelest meid toidetakse siin kuldlusikaga, aga rahvas hüüab ühest suust: riik teeb liiga vähe!

Riikides, kus pole reaalseid probleeme, elatakse tohutus enesekesksuses ja inimestel on väga igav. Inimeseks kasvamine käib eluraskuste kaudu, teisiti egoismist üle ei saa. Sellepärast ma arvan, et inimene ei ole loodud üksi elama – kui sa teistega ei suhtle, ei teki ka edasiviivaid kontakte. Tülidki viivad edasi. Kui oled ainult endaga ja mõtled ainult iseendast, siis see on huku tee. Enesekesksus muudab inimesed kurjaks ja vihaseks.

Parim depressiooniravim ongi vabatahtlik töö! Sa tunned, et sind on kellelegi vaja. Elada nii, et sul ei ole ühiskonnas kohustusi, lihtsalt võtad ja tarbid, tekitab inimese hinge hästi suure augu.

Kui sa teed oma eluga midagi kasulikku ja aitad teisi, siis tegelikult aitad iseennast.

Aafrika ja vabatahtlik töö käivad koos. Ka Eesti organisatsioon Mondo abistab mitmes paigas aafriklasi. Käisime nende tegemisi ise kaemas ning tõesti: aafriklaste jõustamine kohapeal annab väga häid tulemusi. Käe saab külge panna ka Aafrikasse sõitmata, näiteks saab iga eestlane maksta aastas 50 eurot ning toetada ühe lapse kooliteed. Meie võtsime endale ka toetuslapsed – Elsi ja Amose. Sest me nägime, et see raha jõuab tõesti õigesse kohta ja sellest on reaalselt tohutu kasu.

Aafrika tundub Eestist vaadates metsik ja ohtlik paik. Mis mulje kohapeal jäi?

Aafrika koosneb väga paljudest riikidest, mõned on ohtlikumad, teised turvalised. Meie hoidsime ennast sõjakolletest ja rahutuste piirkondadest eemale ja ohuga silmitsi ei seisnud. Üks Eesti mees on käinud läbi terve Aafrika, jalgsi ja ilma rahata. Tema ütleb, et ära lihtsalt ela oma elu ohtlikult. Ole avali südamega, võta vastu, mis pakutakse, siis elu kannab sind. Naisena ei pruugi see sama libedalt minna muidugi.

Valge inimesena pead pideva tähelepanuga arvestama. Tänaval hüütakse igal pool järele: muzungu! See tähendab valge inimene, mis otseses tõlkes on «asjatult ringi uitaja». Kunagi, kui esimesed valged maadeavastajad tulid, tundus kohalikele, et nad ei tee ju mitte midagi, lihtsalt uitavad ringi.

Armas kameeleon, Arbo ja Tuuli ning nende maailmaränduritest kaksikud Andres ja Kristjan. Foto: Meie Aasta Aafrikas

MEIE AASTA AAFRIKAS

Tuuli Roosma pere seiklused Siberis, Hiinas, Austraalias, Iraanis ja Eestis kogusid igal nädalal telerite ette ligi 200 000 inimest. Nüüd on aeg uuteks vallutusteks – seekord avastavad Tuuli, tema elukaaslane Arbo ja nende kaksikud pojad Kristjan ja Andres eksootilist Aafrikat. Humoorikas, soe ja sõbralik telesari toob ekraanile reisiseltskonna seiklused, tähelepanekud ja avastused Mustalt Mandrilt.
Kanal 2s pühapäeviti kell 19.35. Esimene episood jõuab ekraanile 3. märtsil.

Meie pere Elsi ja Amosega. Foto: Meie Aasta Aafrikas

Miks te just Aafrika valisite?

Tegelikult vaatasime Vanuatu poole, Aafrika suhtes tundsime, et ei taha sinna kohe üldse minna. Nii minul kui ka Arbol oli mingi hirm selle ees. Aga siis otsustaseime: just lähme ja vaatame ära, ega muidu teada ei saa! Reisidel, kuhu sa ei taha üldse minna, ootab alati positiivne üllatus.

Ma ei karda, kuid olen mõistlikul määral ettevaatlik. Lapsed sõid enne Aafrikasse sõitmist ka malaariarohtusid, aga mina ei söönud ja mingit malaariat ma kohapeal ei saanud.

Ma arvan, et meie lastel on selline kokteil kogemustest ja bakteritest kehas, et immuunsus on väga hea. Andres ja Kristjan ei ole kunagi olnud haiged, nad on meil raudse tervisega.

Arstiabi on Keenias, kus meie peatusime, täitsa kättesaadav ja tasuta. Iseasi, kas sul on võimalust arsti juurde sõita. Ise nad kipuvad iga haiguse kohta kohe arvama, et malaaria, ja asuvad seda ravima.

Mida seal söödi? Aafrika köögist ei teata Eestis suurt midagi.

Sellel on ka põhjus. Midagi erilist pole, maitseid vähe. Aga mis on seal väga hea – värsked puuviljad. Kõige popim toit on ugali, see on maisijahust tehtud plönn, maitseb nagu kõvaks läinud mannapuder. Kui sulle Aafrikas üldse antakse mingit sööki, siis see ongi sinu lemmiksöök. Väga paljud lapsed ei saa iga päev üldse midagi süüa.

Seal on liiga populariseeritud suhkruroo kasvatust, kõik nende maalapid on suhkruroogu täis, aga see ei toida peret. Pealegi kasvab suhkruroog poolteist aastat, samal ajal annaks põld mitu saaki köögivilja. Elad tulu ootuses, aga siis viib isa selle kõrtsi ja joob maha, sinul pole jälle mitte midagi. Vaesus on tohutu! Eesti vabatahtlike organisatsioon õpetab neid muuhulgas meristeemidest kartulit kasvatama, sest mugul kaevataks kohe välja ja söödaks ära. Kliima on seal ju superhea, saaks aastas mitu saaki, aga kõik see maa on kuramuse suhkruroo all.

Aafrikas on lapsed näljas?

Ongi. Ja mitte ainult lapsed, suured on ka näljas. Ja nad on ka janus, neil pole sageli vett. Ma ei saa tõesti aru, kuidas nad seal elavad, milline tohutu kohastumine, inimene on ikka niivõrd sitke ja vastupidav. Kõrbealadel ei kasva mitte midagi, pole veepiiskagi, karjused joovad lehmast verd, et janu kustutada ja kõht täis saada.

Prouad on suured matroonid, aga ma ei kujuta ette, mille pealt nad selle volüümi kasvatavad endale. Sa näed, et tohutu vaesus on majas, pere magab põrandal ajalehe peal.

Kui süüa on vähe ja lapsi palju, kas siis olelusvõitlust ei teki?

Ikka tekib. Enda eest peab võitlema – see on üldse nende kultuuris kuidagi sees. Ja kui kellelgi midagi on, siis see virutatakse ära, kui võimalus avaneb. Ja keegi ei pane pahaks. Võtsin ära, sul ju oli, teinekord ei jäta ripakile.

Ükskord katsime piknikulaua õue, kliima on tohutult ilus – kõik on lopsakas, kasvab, õitseb. Istusime sööma ja korraga mõtlen: ümber on hästi palju lapsi ja ma tean, et nemad ei saa mitte kusagilt süüa. Külatäis lapsi istus eemal puude all ja vaatas, kuidas me sööme. Siis ehmatasin ära, et kuidas sa nii teed. Kõigile ei jätkuks pakkuda ka. Aga kohalikud ütlesid, et nii ongi normaalne. Igaüks elab, nagu ise suudab või oskab. Rahvaarv on tohutu suur ja neid on ilmselt raske toita. Meile tundub see tohutult traagiline, aga kohapeal ei võeta asja üldse nii. Elu annab, elu võtab.

Naised võtavad mehe ja keeravad ta nii osavalt ümber näpu, et mees teenindab neid hommikust õhtuni ja rohkemgi veel!

 

Kui paljud neist lastest suureks kasvavad?

Ühegi lapse surma me ise ei näinud. Seda teemat välditakse meil Eestis: kadunuke viiakse ruttu silma alt ära surnukuuri, matusepäeval saad talle korraks kiire pilgu heita. Minu meelest ei aita see üldse leinast üle saada.

Paljudes kultuurides hoitakse surnu enda juures, kuivatatakse päikese käes, kaevatakse pidustustel hauast välja ja pannakse lauda istuma. Ta küll ei räägi enam, aga on ikka veel siin. Aafrikas oli surnu kodus ja ta maetakse oma hoovi. Isegi linnainimesed viiakse pärast surma oma koju, sinna, kust nad pärit on.

Aafrikas on kodu väga tähtis ja meie ka ehitasime seal endale onni.

Aafrika lastel pole mänguasju ja tihti napib ka toitu, kuid nad elavad hetkes ning on ülevoolavalt rõõmsad. Foto: Meie Aasta Aafrikas

Teie lapsed on titest peale teletähed. Kas raske ei olnud neid kaamera ette panna?

Ei olnud. Alguses lihtsalt mõtlesime, et natuke filmime ja vaatame, mis tuleb. Kogu materjal käib meie käte alt läbi ja me paneme saated ise kokku, pole olnud mingit muret laste pärast.

Ma arvan, et elu tuleb usaldada. Lastel on täiesti geniaalne oskus ja võime igal pool hakkama saada. Muidugi ei vii me neid kuskile sõjakoldesse, aga maailma eri paigus on nad suurepäraselt toime tulnud ja saanud kogemuse, mida ellu kaasa võtta. Ju nad sündisid mingi õige asja pärast just sellesse perre. On hea, kui lapsed kasvavad päris elus osaledes, mitte diivanil. Pole näinud, et see oleks neile kusagil kätte maksnud või nad oleks läinud upsakaks. See on, vastupidi, hea võimalus lastele maailma asju selgitada.

Ja peresuhetes ka: me ei peida laste eest seda, milline elu on. Kui me näiteks Arboga vaidleme, siis me ei otsi hetke, mil lapsi pole kodus, vaid teeme selle praegu ära. Lapsi oma ellu kaasata on normaalne.

Mida paljud vanemad laste eest varjavad, on armastus. Ei mingeid tundeid ega hellusi argipäevas.

Ma ei oska öelda, kust tuleb tunne, et elu tuleb laste eest peita, meie seda ei tee. Ma ise mõtlen väikese hirmuga, kas ma suudan ka tulevikus säilitada oma lastega usalduslikud suhted, ja kuidas teha nii, et lapsed saaksid sulle rääkida kõike, mis on hinge peal. Ma lihtsalt olen ise nendega avatud ja loodan, et nii läheb.

Lastele endile meeldivad need reisid väga, ikka küsivad, millal me jälle läheme. Me oleme vist oma lastesse ka mingi rahutuse sisse süstinud.

Ma arvan, et see on adrenaliin. Kui oled seda kogenud, tekib emotsionaalne sõltuvus.

(Naerab meloodiliselt.) Ma loodan, et see ei ole halb asi. Mul oli huvitav kogemus kinesioloogiga, kes teatas pärast vastuvõttu mulle diagnoosi – adrenaliinisõltuvus. See pulbitses minust välja köhana, mis ei läinud ega läinud üle. Aga nii kui leidsin kanali, kus seiklusjanu välja elada, kadus ka köha.

Olen kodust kaasa saanud hoiaku, et ise tuleb kõigega hakkama saada, ning mu lapsed on ka väga iseseisvad. Imestan, et mu oma peres on ka kõik hästi ettevõtlikud, nii mina, õde Tiiu kui ka vend Andres. Ma arvan, et just see ise vastutamine väikesest peale on meile andnud teadmise, et me saame kõigega hakkama.

Kui tõmbame paralleeli Aafrika lastega, siis milline nende elu on?

Aafrikas on lapsi hästi palju, nad on kogu aeg kambakesi koos ja mängivad. Mingeid nutiseadmeid seal pole, mänguasju ka ei ole. Lapsed teevad endale ise palli: võtavad riidenutsu, kerivad nööri ümber ja siis on pall. Sugukond elab kõik ühes kohas koos, igaüks ehitab oma onni sinna samasse piirkonda. Ja kasulaste võtmine on hästi levinud, last ei jäeta ripakile. Aga eks seal ole mängus ka see, et saad tasuta ühe orja juurde, see laps peab tegema rohkem tööd kui oma pere lapsed, kuid on selle eest väga tänulik. Sest tänavalapsi on ikkagi ka.

Aafrikas hakkab laps kohe tööle, kui jalad all. Paariaastane on juba hanekarjus, viiene saab kitsega hakkama. Lapsed müüvad igasugu asju. Suur osa lastest ei saa koolis käia, neil ei ole selleks raha.

Vahel näed, et väikesel inimesel on väga raske elu ja tohutu kõuepilv on näos. Aga kui hetk hiljem pall lendab, on kohe rõkkav rõõm, väga lihtsatest asjadest osatakse rõõmu tunda.

Aafrika lapsed ei saa kooli. Foto: Meie Aasta Aafrikas

Miks väikesed lapsed on nii rõõmsad? Sest nad avastavad kogu aeg. Suured inimesed lõpetavad avastamise ja jäävad ka rõõmust ilma.

Tervislik on panna ennast kogu aeg olukorda, kus sa teed või õpid midagi täiesti uut. Mina teen seda kogu aeg! Õpin selgeks mõne uue keele või rulasõidu. Hiljuti õppisin ühe arvutiprogrammi järgi klaverit mängima.

Inimestel on Eestis tohutu hirm kriitika ees. Mulle tundub, et me oleme ise ka hingelt kriitikud, kes kardavad, et kui teeme midagi, öeldakse meie kohta samuti halvasti. See takistab nii paljusid asju teha! Sa kardad, mis mulje jätad, mida teised arvavad, ja igaks juhuks ei ütle ega tee midagi. Samas hoiavad hirm ja häbi ühiskonda koos, nii et äkki see on mõneti siis vajalik.

Sageli täidab seda rolli religioon. Arvatakse lihtsalt, et eestlased ei usu väga midagi.

Minu meelest on vastupidi, eestlased on päris religioossed. Aafrikas on igasuguseid ususekte, kuid sinna õnnestus see ristiusk üsna osavalt istutada ja suur osa sektidest põhineb Kristusel. Aga saan rääkida ainult selle piirkonna eest, kus mina olin – Aafrika on väga suur, kirev ja värviküllane.

Igal pool maailmas, kus oleme elanud, oleme süvenenud ka nende uskumustesse. Vissarioni kogukond Siberis uskus, et nende sõnumitooja öeldu on puhas tõde ja ainult selle järgi tuleb käia. Teine ühiskond, kus ma iga päev tajusin usu kohalolekut, oli Iraanis – terve elu käis seal islami järgi. Näiteks islami religioossete pühadega on nii, et väljast vaatad: issand jumal, mida nad teevad, nad on ju puhta usuhullud! Aga ise seal sees olles tunned, kui ühendav jõud see on. Tajud ühiskonda enda ümber ja ennast selle väikese osana.

Nii et usuga saab samuti mürgist egoismi ravida?

Kindlasti. Mulle meeldib usuteemadega tegelda. Tunnen end ise religioosse inimesena ja tunnen siirast rõõmu ja tänulikkust, kui keegi tuleb ja ütleb, et on mind ikka palvetes hoidnud.

Ja eri religioonid ei peaks olema tegelikult üksteise suhtes vaenulikud. Jeesus Kristus on ju islami lugudes täiesti olemas, küll mitte nii tähtis nagu Muhamed, aga nad aktsepteerivad teda.

Aegade algusest peale on üks jumal, lihtsalt erinevad tõlgendused. Kõik räägivad sama keelt.

Aafrikas lokkab ilmselt kristluse kõige elurõõmsam vorm?

Jaa, seal on jumalateenistus suur pidu! Käid Aafrikas kuskil põldude või palmide vahel ja kuuled, et kuskil lauldakse ja tantsitakse. Hakkad hääle peale minema ja satud mingile kristlikule üritusele, mis võib kesta terve pühapäeva. Ja külalised on nende jaoks suur õnnistus – näe, jumal on saatnud. Üle Aafrika on kuulus selline tüüp, kes paneb käed peale ja ravitseb, teda kutsutakse Imetegijaks, tema nimi on prohvet Owuor. Prohvet saab oma jõu ja maagia suurelt mustalt maolt. Ja Ovari kogudus on selle poolest huvitav, et nad ei võta vastu mingeid annetusi ja keegi ei tea, kust selle marurikka mehe raha on tulnud. Muidu käib ikka müts ringi, aga tema ei võtnud midagi vastu. Aafriklased usuvad tohutult imesid nagu eestlasedki – see Ovari-tüüp võiks Eestis olla väga populaarne. Kui mõni selgeltnägija hakkaks jutlustama ja võtaks asja suurelt ja sõumehelikult ette, siis oleks tal kindlasti suur kirik.

Aafrikas on riigikirikud ja erakirikud. Kui oled hea kõneleja ja oskad rahvast kuumaks kütta, teed endale kiriku ja kõik annetused on sinu kasum. Erakirikuid on seal tohutult ja kõigil on suured reklaamlaused väljas, lubatakse igavest pääsemist, tohutut õnne ja küllust.

Aafrika värvid. Foto: Meie Aasta Aafrikas

Inimesed elavad teie pere seiklustele kaasa, aga vähesed julgeks sama ette võtta. Kas reisite meelega just sinna, kuhu hirm ei lubaks minna?

Mul on väga hea näide hirmudest ülesaamisest. Olen lapsest saati kartnud ämblikke. Aga ma tegelesin selle hirmuga – mu lemmikraamat oli «Charlotte koob võrku». Iga kord kui kartsin, võtsin jälle raamatu ja lugesin. Ja saatus on ikka ämblikke mu teele sokutanud. Salvestasime Malaisias džunglistaari saadet, kus mina olin tegevprodutsent. Mingis mängus oli vaja tarantlit ja see tüüp pandi akvaariumiga minu tuppa elama. Siis tema eest hoolitsedes sain aru, et ämblik on ju üliarmas olend, kes kardab palju rohkem. Sain temaga sõbraks ja enam ma ennast sellest hirmust lämmatada ei lase, vaid elan ämblikega rahulikult koos.

Kas sul eetrihirmu ei ole kunagi olnud?

Ikka on! Aga meie dokumentaalsete reisisaadete puhul seda eriti pole, see formaat on meie endi jaoks kuidagi hästi loomulik ja lihtne. See on stsenaariumiga juhuslikkus, mida meie teeme – asjad küll juhtuvad ise ja me ei plaani midagi, kuid hoiame kogu aeg silmad lahti, et põnevad lood meist mööda ei läheks.

Pinge lööb sisse pigem stuudios või otsesaadete puhul. Aga hirmust saab üle nii, et lihtsalt hakkad tegema. Kui kardad midagi, siis tee seda lihtsalt rohkem.

Kuidas sinu telekarjäär alguse sai, sa oled ju kogu elu ekraanil olnud?

Mul oli vaja lihtsalt osalise ajaga tööd, et ülikooli kõrvalt natukene raha teenida. Nägin kuulutust, et otsitakse saatejuhti, läksin kohale. Enne proovisin ööklubis baaridaam olla, aga see oli kohutav töö ja ma ei saanud sellega üldse hakkama! Teenisin nii vähe, et taksoga koju sõitmiseks ei piisanud, nii jalutasin vastu hommikut kõrgetel kontsadel vanalinnast koju Nõmmele.

Uljust on minus alati olnud, nii hakkasingi 19-aastaselt juhtima ehitussaadet «Vaaderpass». Telemaailma sisseelamine läks üsna sujuvalt.

Ekraanilt paistab teletöö lihtne ja glamuurne, aga milline on tegelikkus?

Teletöö on palju intensiivsem, kui ekraanilt näeb. Viskasime vanasti nalja, et telesse sobib see, kes suudab magada igas asendis ja just siis, kui 15 minutit antakse. Võttepäevad on ju niivõrd pikad ja ettearvamatud, seda just tõsielusaadete puhul. Vaatajal pole vaja näha, kui tõsine töö seal taga on.

Kas teles on mehel lihtsam läbi lüüa kui naisel?

Mul ei ole olnud raske. Küllap sellepärast, et olen selliste iseloomuomadustega, mida naistel sageli pole. Ma kasutan mehelikeks peetud tööriistu, nagu ise endale rusikatega rinnale tagumine ja teatamine, et mina tean kõige paremini. Annan endale väga hästi aru, et naised seda üldiselt ei tee, meestel tuleb enda eest seismine palju loomulikumalt välja. Naised on pehmemad, leplikumad, annavad ka teistele ruumi, aga armutus konkurentsis seda ruumi, mida teistele anda, lihtsalt ei ole!

Eesti naiste hulgas on tabu oma tööd ise kiita, vaeveldakse kroonilises tunnustusepuuduses ja viimaks kibestutakse.

On jah tohutu tagasihoidlikkus, mis kindlasti ei tule ühegi töö puhul kasuks. Muidugi pole vaja kogu aeg hõisata, et mina-mina-mina. Aga kui jagatakse juhikohti, ei paku seda sulle keegi, kui sa ise ei küsi. Olen hästi palju tähele pannud: kui mehel-naisel on ühine perefirma, teeb naine kogu töö ära, aga mees ajab oksad laiali ja teatab, et tema on juht. Vaene naine jääb tavaliselt kogu tunnustusest ilma. Kui tülli minnakse, siis ka rahast. Igal inimesel on õigus oma kohale selles maailmas, ta võib oma ruumi ära täita ega pea selle pärast vabandust paluma.

Aafriklannadest võimsamaid, uhkemaid ja suursugusemaid naisi pole kusagil maailmas, arvab Tuuli Roosma. Ise elas ta külaellu vahetult sisse, ehitas onni, sõlmis sõprussidemed ja võttis endale isegi kaks last, kelle kooliteed toetada. Foto: Madis Sinivee

Milline on naiste olukord Aafrikas?

Oleneb piirkonnast. Aga traditsioonilises külas pole meeste-naiste võrdsust olemaski. Naine on mehe omand ja kõik lapsed kuuluvad mehele. Naiste saatused on hästi kurvad, kuid elurõõm, mis neis pulbitseb, on hämmastav. Ja ma pole kusagil maailmas näinud nii uhkeid, julgeid ja suursuguseid naisi nagu aafriklannad. Ma mõtlen, et kui võimas Aafrika naine saab ükskord oma jõu tagasi, siis kappab kogu see ühiskond tohutu kiirusega edu poole. Naised on juba oma massilt suuremad, pidudel võtavad nad julgelt endale ruumi ja säravad. Neil pole küll suurt sõnaõigust, aga nad ei tõmbu tagaplaanile.

Millist naiste elu te ise lähedalt nägite?

Meie elasime Lääne-Keenias Luhja piirkonnas. Olime Wanga kuninga suguvõsa järeltulijate Mumiate juures. Lujadel on mitme naise pidamise traditsioon: mida kõvem mees oled, seda rohkem naisi on. Ja naisi päritakse: abiellusid ühe mehega, aga kui ta saab õnnetult otsa, lähed perekonnas järgmisele mehele.

Igal suguharul on oma traditsioonid. Samburude eripära on gerontokraatia, vanameeste võim. See on ühe suguharu komme, mis ei kehti Aafrika kohta laiemalt. Naistel ega noortel meestel pole mitte mingeid õigusi ja kuna ramm ei käi üle, hoitakse positsioone vaimu väänamisega. Kuni 35. eluaastani pole meestel lubatud abielluda, sest kõik naised on vanameeste omad. Kujutad ette, noored poisid, hormoonid möllavad... Noorte meeste rahustamiseks antakse neile seksuaalselt kasutada lapsi. Millise trauma väike laps sellest saab, see ei huvita vanamehi.

Seal on selline komme: emale antakse teada, et kahe päeva pärast läheb su tütar mehele, pane ta valmis. Ema peab siis ehitama lapsele onni ja õpetama selgeks, mis asi on seks ja kuidas naine peab meest teenindama. Neiu pärlikeestamine tähendab seda, et mees kingib tüdrukule tohutu kee, kuid see on tegelikult orjavõru. Laps on antud mehele tarvitamiseks, mees võib nõuda seksi, millal vaid soovib, tüdrukul vastuhakkamise võimalust pole. Ja need tüdrukud on täitsa lapsed – viieaastane on nende arvates sellise ülesande täitmiseks juba täiesti OK.

Milline julgus peab olema neiul, kes otsustas hakata selle julma tava vastu võitlema ja tüdrukuid päästma! Josephine Kulea ei suutnud kaitsetute väikeste tüdrukute vägistamist ja kuritarvitamist sekkumata pealt vaadata ja tema organisatsioon on andnud nüüdseks lootuse ja tuleviku juba 1183 tüdrukule. Terve ühiskond on tagajalgadel ning kogukonnavanemad on Josephine ära neednud. Mehed on tema vastu, aga naised poolt. Emad helistavad talle ja väike tüdruk varastatakse enne vägistamist ära. Varjupaigast saab tema kodu, sest kodukülas tal enam elu pole.

Mis neist varjupaika viidud tüdrukutest edasi saab?

Oo, nad teevad veel suuri tegusid! Neile õpetatakse mitmesuguseid praktilisi asju, aga ka ühiskonnas läbi löömist, naistele jõu andmist. Koolis on neil parlamentaarne süsteem, nad ise vastutavad ja majandavad. Neid oli kokku umbes kolmsada, magasid kolmekesi ühes voodis. Aga hästi toredad tüdrukud olid – tohutult säravad ja õnnelikud.

Josephine Kulea õpetab vanematele, et ära müü oma tütart kahe lehma eest. Anna talle haridus, ta toob sulle seitsekümmend lehma! Aafrika naiste allasurumine ja kitsa koduteenija rolli aheldamine on tohutu ressursi raiskamine.

Mis saab aga lapsest, kellest tehakse seksiori?

Oh issand, ma ei taha sellest rääkidagi. Nad ei tohi sünnitada. Kui see väike neiu jääb rasedaks, siis pekstakse laps tema kõhus surnuks. Mees võib teda kasutada, aga temaga abielluda ei tohi, ning kui hiljem antakse sama laps kellelegi abiellumiseks, pole see iialgi sama mees. Vallaslast ei tohi olla! Kasutab teda lähisugulane, abiellumiseks antakse kellelegi kaugemale.

Samburu naistega. Foto: Meie Aasta Aafrikas

Kuidas abiellumine käib, kas seal mingit armastust ka eksisteerib, mida meie siin usume?

Pigem lepivad isakesed omavahel kokku, et perekonnad tuleks ühendada. Aga linnades, kuhu imbuvad vaikselt sisse ka läänelikud romantikatraditsioonid, valivad inimesed ise endale kaasasid. Maapiirkondades tüdruk lihtsalt tuuakse mehe isakoju elama. Mees on boss, noor minia orja asemel. Mehe emast saab matroon, kes viskab jalad seinale ja hakkab kamandama. Nägime ise pealt, kuidas peres elas kahekümnendates minia, keda ei lubatud vanematele külla minna. Sest kes siis sellel ajal peseb pesu ja teeb süüa? Selles noores naises oli nii palju allasurutud viha, ta polnud oma rolliga üldse rahul. Ühel hetkel lõi see naine mingit last, sellest tuli tohutu pahandus ja röökimine, mille peale pani naine oma riided põlema ja põgenes tagasi vanematekoju. Kuid mehe isa-ema ei lahendanud seda pinget kuidagi, vaid teatasid lihtsalt: «Me veel sunnime teda vabandust paluma!»

Kannatad, kuni su oma poeg toob naise majja, siis kohtled teda sama halvasti, nagu sind on koheldud. Nad bossavad kohe mõnuga, kui on võimalik. Kellel võimalik on, see orjastab teise.

Eks Eestiski orjastatakse, lihtsalt kultuurse kombekuse maski all.

Jah, Eesti mehed teevad seda ka. Ja naised samamoodi: võtavad mõne mehe ja keeravad ta nii osavalt ümber näpu, et mees teenindab neid hommikust õhtuni ja rohkemgi veel! Meie oleme siin jube tsiviliseeritud ja ahhetame, kui kuskil pannakse viieaastane tüdruk sundkorras mehele, aga samas on igas inimeses sees loom, kes ainult ootab võimalust välja pääseda.

Doris Lessing on välja toonud – ja ma olen temaga nõus –, et ei tasu loota, et sõjad lõppevad, inimesed tahavad marodeerida ja sõda on metsikuse väljaelamiseks kõige parem viis. Alkohol teeb sama: jood ennast korralikult täis, käid nägu vastu asfalti ja röögid välja kõik, mida pärast häbened. Alkohol on hillitsetud kultuuride legaalne väljapääsuventiil.

Kuidas sa ise alkoholi suhtud?

Halvasti! Sotsiaalse joomise kohustus on meil nii veres, et sa pead jooma. Keegi on öelnud, et kuluks kuus põlvkonda karsklasi, et see enam eestlastel veres ei oleks.

Aafrikas võtsime palaval päeval mõnikord õlle, kuid saime väga kiiresti aru, et me ei tohi seda teha. Kohe kogunes meie ümber tohutu summ inimesi, kes küsisid lonksu. Saime aru, et kui Aafrikas oleks alkohol nii odav, et kohalikud suudaksid seda osta, oleksid nad ennast juba ammu surnuks joonud ja ühiskond oleks väga kiiresti upakil.

Siis inimkatsed ju näitavad, kuhu see tee viib. Valge rass tapab ennast samamoodi, kuid kuna oleme mürgiga kohanenud, võtab suremine lihtsalt rohkem aega.

Peaks ise selles osas kõvemat häält tegema. Praegu sõimavad kõik sotse, aga mind ei huvita absoluutselt, kui palju läheb majanduslikult raha raisku, kui me võidame rahva tervises. Suitsetamine on ju seaduste karmistudes suudetud suruda perifeeriasse väga väheste aastatega. Ma arvan, et alkoholiga peaks sama tegema.

Mu enda suhted alkoholiga on viletsad, sest kipun ka napsutama ja rohkem, kui tahaksin. Eks naps võib-olla annab elule juurde ka: oled öelnud asju julgemalt välja ja teinud seda, mida muidu ei teeks. See on väärt proovimist, kui nii võib öelda. Kuid mulle meeldib, kui elu võetakse autentselt vastu, ilma et meelemürgi filter vahel oleks.

Särasilmne saatejuht võttis Keenias elatud aastast kaasa rikkalikult riietus- ja soenguideid ning oskuse praegusest hetkest rõõmu tunda. Foto: Madis Sinivee

Mis võiks olla alkoholi alternatiiv? Mis aitaks kinnisel eestlasel ennast välja elada?

Ma arvan, et avameelsus. Inimesed hoiavad liiga palju pingeid enda sisse, aga kui suudaks luua usalduslikud suhted inimeste vahel, saad alati ennast väljendada ja selleks pole ekstra julgustust vaja võtta. Avameelsus nõuab harjutamist, see on ränkraske töö ja ma kardan, et meie põlvkond selle tulemusi veel ei näe. Ja usk on väga hea maandaja.

Aga otsiks lahendust Aafrikast – kas nemad kasutavad väljaelamiseks ka rütme ja tantsu?

Kusjuures see on müüt, et Aafrikas inimesed tantsivad kogu aeg, ei tantsi nad üldse! Niisama tänaval pidu käima ei tõmmata, tantsitakse pidudel. Näiteks matused on suur rõõmupidu, kus on mitu tuhat inimest koos, kõik tantsivad ja laulavad ning tõesti tunned üheskoos tegemise väge.

Vissarioni juures oli tantsu rohkemgi. Kui maailmalõpp jäi ära, siis sellel ööl kõik tantsisid. Mul olid sõbrad Eestist külas, kes imestasid: oled sa ikka täiesti kindel, et need inimesed ei ole alkoholi joonud? Aga muidugi polnud keegi joonud, see kultuur on täiesti alkoholivaba.

Teine huvitav kogemus oli Iraanis, kus on tants meie mõistes täiesti keelatud. Sattusin naisteranda, kus naised olid vees bikiinide ja kullast ehetega – seal terve see rannatäis naisi tantsis ja laulis ja see oli selline vabanemine! Naised ei tohi selles ühiskonnas üldse häält teha ega endale tähelepanu tõmmata.

Aafriklased olid isegi üllatavalt kohmakad, korra salvestati seal mingit muusikavideot ja püüti turul inimesi kaasata, aga kohalikud noored olid hästi puised. Siis meie Arboga läksime ise tantsima ja minu meelest tõmbasime peo käima.

Mida inimesed sinu Aafrika-saadetest veel põnevat teada saavad?

Meil on mingi ettekujutus Aafrikast, aga kohapeal on kõik teistmoodi! Seal on tohutult palju ilusat ja põnevat. Üleolev hoiak Aafrika suhtes on täiesti põhjendamatu. Paljudes moodsates asjades on nad isegi ees, näiteks kilekotid on Keenias juba keelatud, neid ei vedele mitte kusagil. Jahipidamisele on nulltolerants, sa ei tohi enam mitte kedagi küttida, isegi varblase laskmine tooks trahvi kaela. See on lahe, kui vabas looduses jalutavad sulle tohutud loomad vastu, ninasarvikuid nägin päris palju. Eestis pole ma näiteks kunagi hunti näinud ja põtra vaid kaks korda elus, aga ikkagi lubavad normid loomi küttida. See sõnastus ka – loomade arvukuse kontrolli all hoidmine – on niivõrd jõhker! Loodus suudab ise tasakaalu hoida.

Aafrika iluideaal. Foto: Meie Aasta Aafrikas

Millised on Aafrika iluideaalid?

Aafrika naised olid selles mõttes väga ägedad. Aafrika meestele meeldivad lopsakad naised, aga valgetele meestele peenikesed. Seal on unistus, et valge mees võib muuta su saatuse ja tuua sind vaesusest välja. Ime võib juhtuda ja neid juhtubki.

Uurisin nende iluideaalide kohta, sest ma nägin igasuguseid naisi: hästi peenikesi, vormikaid, lihtsalt hästi suuri. Ja kõik nad tundsid end oma kehas hästi. Üks naine ütles nii ägedalt: «We go freestyle!» Kõik naised on õnnelikud selle üle, mis nad on, ja on kindlad, et nad on ilusad.

Minu meelest Eesti naised juba mõtlevad ka nii, endaga hästi läbi saav, mõnus naiseks olemine hakkab tekkima. Võib-olla ma olen ise ka vanemaks saanud või on tutvuskonnas niipalju positiivsemad inimesed. Naistes näen nii palju pauerit, mida ma varem ei mäleta, et oleks olnud!

Naised muutuvad aina julgemaks ja üksteist toetavamaks.

Naised panevad ju ise üksteisele jalga ette ka?

Mulle nii ei tundu! Naised on aru saanud, et ühtsuses peitub jõud. Kui naised otsustavad ühiselt midagi teha, siis see õnnestub. Mehed võivad seda alavääristada, kanakarjaks nimetada, aga keda huvitab! Mehed on palju üksikumad, naised hoiavad oma sotsiaalsed kontaktid kuidagi rohkem lahti. Konkureerimisaeg jääb ju noorusse, kus me pidime endale mehed sebima ja parema positsiooni kindlustama. Hiljem pole seda enam vaja, oma auhind on kätte saadud, täpselt selline nagu ta on, ja tihtipeale on juba leitud, et seda auhinda ei olnudki nii väga vaja.

Aafrikas on igasuguseid naisi – peenikesi, vormikaid, lihtsalt hästi suuri. Ja kõik nad tundsid end oma kehas hästi. Üks naine ütles nii ägedalt: «We go freestyle!» Kõik naised on kindlad, et nad on ilusad. Foto: Madis Sinivee

Te olete Arboga maru kaua koos olnud, kuidas teie omavahel tuttavaks saite? Kes siis keda sebis?

Arbo on mulle hiljem öelnud, et tema teadis väga konkreetselt, mis ta tahab. Ta tuli ise ennast tutvustama, see juhtus mingil filmiürituse aftekal. Natuke teadsime teineteist varem ka: Arbol olid ägedad dokkfilmid, mis mulle meeldisid, ja mina olin siis tohutu telestaar.

Ligi 15 aastat oleme koos olnud. Mingeid pika kooselu plaane pole mul kunagi olnud ja abiellumise teema ei huvitanud mind üldse. Aga Arbo puhul kuidagi vaatasin: oh, täpselt minu inimene! Isegi praegu, kui vahel on tohutud tülid, tean ma samas ikkagi, et ei ole temaga veel lõpetanud. Ju me anname teineteisele mingit impulssi, mis edasi viib, ja torgime täpselt neid kohti, mida tegelikult tahaks iseendas parandada.

Teie pidev jagelemine hoiab saadetes energia üleval. Kas see on teie omavaheline huumor?

Kohati on traagika ka. Kui ma oleks üksi, vaidleks ma vähem. Mina olen hästi rahulik ja vaikne, Arbo on väga temperamentne. Tema vanaisa oli kusagilt Balkanilt, tal on natukene õigustust ka selline olla. Aga ma arvan, et palju hullem oleks see, kui inimesed on solvunud ja päevade kaupa vaikivad. Siis tekib pulbitsev pahameel, mis väljendab ennast kusagil mujal. Parem on erimeelsused kohe välja elada.

Väga raske on päevade kaupa koos olla, reisil ei saa omaette aega mitte kuskilt. Siin võtame vahel teineteisest mitmeks kuuks puhkust.

Teineteisest puhkamine on ketserlik mõte, mis kindlasti paljud paarid närvi ajab. Inimesed on suhetes tihti ebakindlad ja usuvad, et peavad teist valvama. Mitte nagu elukaaslased, vaid kaasvangid.

Meie anname teineteisele just hästi palju vabadust. Vahel on Arbo paar kuud ära või siis lähen mina kusagile. Üks kannab laste eest hoolt, samal ajal kui teine käib mööda maailma ringi. Ma õudselt kiidan Arbot laste osas – ta saab kõigega hakkama.

Teadsin algusest peale, et nii ei hakka meil olema, et lapsed on ainult naise projekt. See on naiste kõige suurem viga, et nad võtavad lapse kohe endale ega anna mehele võimalustki. Isegi kui mees teeb vigu lapse kasvatamises, mida ta paratamatult teeb (naerab), on ka tema lapsevanem ning tema mõju lapse elus on täpselt sama tähtis!

Ärevust külvav teema on ka pagulased, kardetakse, et kogu Must Mander voorib Euroopasse.

Eesti kontekstis on see ju täiesti rumal jutt! Oleks siin pagulaste hordid, ei ole ju! Mina arvan, et kui inimestel on häda käes, siis tuleb neid aidata. Kuid igal inimesel on kindlasti oma kodus parem, ja seda arvavad ka pagulased ise. Konfliktide puhul me ju näeme, et suured riigid ei astu appi, vaid õhutavad sõda neile relvi müües ja sealt naftat saades. Nii kaua, kui ahnus püsib siin maailmas, ei saagi olukord muutuda. Minu jaoks on inimlikud väärtused üle rahvuslikest väärtustest. Mida rohkem tekib ühendavaid sidemeid maailma eri paikade inimeste vahel, seda parem.

Inimesed elavad kõigile sinu reisisaadetele tohutult kaasa. Mis sa arvad, mis on sinu saladus, mis vaatajaid kõnetab?

Ma arvan, et vahetus ja loomulikkus. Siberi kohta ma oleks arvanud, et me kõik igatseme tegelikult tagasi maaelu ja juurte juurde ning tahaksime elada rohkem loodusega kooskõlas. Usun, et on huvitav tulla meiega kaasa kusagile, kuhu sa võib-olla ise ei läheks.

Meie ei häbene, kui meil midagi äpardub ja välja ei tule või kui me omavahel vaidleme. Võib-olla seda on kuidagi vabastav näha kogu glamuuri kõrval. Et kellelgi teisel läheb ka vahel halvasti. Mind fassaadi hoidmine ei huvita, aga vaidlused on väga huvitavad, ja kas või see, kui erinevalt mees ja naine võivad sama olukorda vaadata. Pole midagi igavamat heast maitsest!

Ilustatud elu ja glamuuri pakutakse meile ka korralikult ja miskipärast inimesed ikka vaatavad seda.

Seda neelatakse ka! Samas mõtleme kas või Instagramile, kus pole loomulikkust enam üldse järele jäänud – ka seda võltstäiuslikku elu ahmitakse õudselt. Aga kas selles ei peitu teatav annust masohhismi? Mingi enesepiinamise mõnu. Oleks mul nihuke nina või sellised jalad, küll ma siis elaks! Katseliselt on kindlaks tehtud, et kõige halvemini mõjub naiste minapildile see, kui keegi kaunitar halvustab nende kõrval enda välimust.

Vaatad, et küll tema on ikka ilus ja ajab ikka vihale küll, et sa ise selline ei ole. Enesehinnang aina kukub kolinal. Ja teisest küljest meeldib inimestele vaadata, kui kellelgi läheb neist halvemini, keegi on koledam – ma usun, et meie oma saadetega sobime pigem sinna kategooriasse. Enesetunne paraneb, nii et see mõju on teraapiline, ma arvan.

Tuuli silmad säravad nagu ilutulestik, kuid ta ise peab end loomult rahulikuks inimeseks. Teletäht teab, et niisama sind ekraanil keegi ei vaata – sa pead talle midagi andma. Vahetus, loomulikkus, uued elamused ja aus energialaeng ongi Tuuli trumbid. Foto: Madis Sinivee

CV

Tuuli Roosma
Teletäht ja produtsent
Sündinud 26. mail 1975

2006 lõpetas Media Business Schooli programmi "Master in European Audiovisual Management" Hispaanias
1998 Tartu Ülikooli Avatud Ülikool, ajakirjandus
1997 lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli Kõrgema Majanduskooli
1993 lõpetas Kopli Kunstikeskkooli
1990 lõpetas Tallinna Rahumäe Põhikooli

1995. aastast töötanud teles saatejuhi, toimetaja ja produtsendina.
Toimetanud ja juhtinud telesaateid "Vaaderpass", "... ja jumal lõi naise", "Mamma mia", "Öö valitutega", "Nõrgim lüli" ja "Saladused". Ta on toimetanud ja produtseerinud saateid "Kuldvillak", "Paras paar", "Tere õhtust!", "Kahevõitlus", "Magnet", "Õige valik", "Pereelu", "Koosolek" ja "Eesti muusika karikas".
1998–2000 TV3 turundusspetsialist ja turundusjuht
2007 asutas produktsioonifirma Reede: "Meie aasta Aafrikas", ajalooline draamasari "Litsid", "Meie suvi iraanlastega", "Meie aasta Iraanis", "Meie aasta Austraalias", "Meie aasta Hiinas", "Meie aasta Siberis", "Suletud uste taga", "Saladused", "Viimne voor", "Tondipüüdjad", "Ühikarotid", "Ühikarotid – õed", "Kinotehas", "Üks teist", "Pereelu", "Tere õhtust!"

Elukaaslane dokumentalist Arbo Tammiksaar, 10-aastased kaksikud pojad Andres ja Kristjan, üks kannab ema, teine isa perekonnanime.

Inervjuu tegemine on tõsine töö! Loo peategelane Tuuli Roosma ja ajakirjanik Kristina Herodes. Võttekoht: Reede; Rõivad, foonid, seongudetailid – otse Aafrikast; Jumestus: Reet Härmat (Make up Factory) Foto: Madis Sinivee