Nii nagu 1990. aastatel unistasid tüdrukud saada modellideks, oli 1920. aastatel ihaldatud ametiks tantsutüdruku karjäär. Paljud kujutasid ette, et lavakunstnikud elasid mõnusat elu, vedelesid päeval rohu sees või mererannal, õhtul aga panid ilusad riided selga ning läksid tantsima. Tegelikkus aga polnud sugugi nii roosiline.
Pärast Vabadussõja lõppu armastati restoranides ja kinoteatrites lühikesi kirevaid programme esitada, milles esinesid tantsijad, muusikud, kupletistid ja vahel isegi jõumehed. Eriti arvukalt sigis nn kabareeartiste, kes andsid lõbustuskohtadele oma värvingu. Varsti ei tulnud ükski restoran enam toime ilma varietee-etenduseta ja publik võttis neid üldiselt vaimustusega vastu. Igasuguseid tantsutruppe sigis nagu seeni pärast vihma ja enamasti eelistati neis näha tantsimas veetlevaid noori daame, keda hakati kutsuma girl'ideks. Muidugi valmistasid aeg-ajalt muret moraaliprobleemid ja etenduste tase, sest selgelt ei palgatud neid esinema ainult tantsunumbrite pärast. Seda enam, et tol ajal oli pea kõigis restoranides olemas privaatsed kabinetid.
