VIDEO ⟩ Kuidas palavuse eest põgenemine eluohtlikku olukorda viis
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
17. juuli 2021, 00:02
Sel ajal kui Eesti ägab kuumalaine käes, on Austria Alpides rekordkogus lund. See tähendab varinguid, laviiniohtu ja suurveega minema viidud teesid.
Katsu ennast nüüd hästi kergeks teha,» hõikab matkakaaslane. Seis on nadi: meie ees Ködnitzkees lumeväljadel on mässav mägijõgi, teadmata paksusega jääkaane all. Aeg-ajalt on see välja sulanud ning näitab esinduslikult ette, et sellesse pöörasesse pesumasina trumlisse üks terve mõistusega matkaja küll sattuda ei tahaks. Eriti niru variant oleks läbi jää kukkuda ja ühes hullu veega selle kaane alla lõksu jääda. Hmm...
«Äkki roomame?» Ma ei tee selle ettepanekuga üldse nalja. Keharaskus jaotub nii ühtlasemalt ning läbi jää vajumise risk on palju väiksem. Lõpuks otsustame end köide panna – kui ühega midagi ju
htub, saab teine vähemalt välja sikutada. Kõik läheb korda. Kuid tol hetkel me ei tea, et see siin on alles soojendus.
Austria Alpidesse
Austria Alpidesse
Sinna viib soodne Ryanairi otselend Tallinn–Viin.
Riiki sisenemisel piisab vaktsiinitõendist (aitab ka 1 süstist).
Sama tõend tuleb esitada kõikjal: majutuses, söögikohtades ja mujal.
Maskikohustus kehtib kõikjal, kus on koos rohkem inimesi.
Mägedes võetakse vabamalt, kuid inimesi seal ka peaaegu polegi.
Matkapäevad kulgesid pea täielikus üksinduses imekauni looduse keskel.
Musta kristalli maagia
Meie matkatiir Austria Alpides kulgeb ümber Großglockneri mäe, mis on Austria kõrgeim. Majesteetlik, maagiline ja omajagu «tehniline» mägi, mis tõmbab seiklejaid lausa magnetiga. Räägitakse, et mäe südames peituva musta kristalli vägi annab igale siinkandis kondajale üleloomuliku energia ja julguse. Kui hästi uskuda, siis võibolla see legend päris udujutt polegi – märkan sel matkal mitu korda, et kuskilt tuleb salajast tuge. Tunne ütleb, et ei sammugi enam! Jalgade asemel on ammuilma pasteet. Aga ennäe – ronin kribinal-krabinal veel neli tundi. Või siis teatan tõemeeli: «Ei, lähme tagasi! Siit ma üle turnida ei julge!» Kuid tunnikese pärast avastan end siiski täie elu ja tervise juures juba jõleda järsaku teise poole pealt.
Matkale minnes tasub vaim valmis panna, et alguses kuulutab keha sulle mässu. Esimene pikk tõus on lihastele võõras ning need kukuvad kõik valutama ja vastu ajama. Sellest pole vaja välja teha – läheb hiljemalt neljandaks päevaks üle. Sama lugu on matkakotiga – kogu vajaliku varustusega, mille hulka Austrias kuuluvad tingimata kassid, karabiinid, vöö, köied ja igasuguse ilma riided, on see tõesti korralik mürakas. Sel aastal on koroonahirmus kõikjal kohustus ka oma magamiskotti kasutada. Veel kaalu juurde, juhhei! Kuid ikkagi muutub kott mingi mägimaagia abil sulgkergeks – ma ei luiska, sa isegi ei märka mingil hetkel enam, et see sul seljas on.
Kolmas, kõige kummalisem asi puudutab riske. Isegi nendega harjub! Esimene kord kassidega järsakul turnides, kui vaid napilt metalsete hammaste otsad õnnestub jäässe suruda, siis jalg ikka väriseb korralikult. Parem oleks muidugi, kui ei väriseks – see on täiendav turvarisk. Aga aju saab ju suurepäraselt aru, mis juhtuks sinuga siis, kui see jalakene lahti tuleks – kukkumised on sel rajal, mida mööda meie läksime, kiired ja pöördumatud. Viimaks harjud ära, sest kogemus kinnitab: saad hakkama küll!
Laviinioht ülisuur
«Very many snow, no go!» hoitavad meid matkapunktide inimesed, kellest enamik end saksa keeles kodusemalt tunneb. Meie aga ülearu ei muretse – kaasas on kogu vajalik varustus selleks, et turvaliselt lumel turnida. «Oh, olgu siis,» ohkab lahke hoiataja. «Te näete tõesti välja nagu inimesed, kel on lume peal käimise kogemusi.»
Kuid me pole kindlasti rumalaid riske jahtivad matkajad. Gleiwitzer Hütte perenaised on kaks kirglikku matkafänni Sappi ja Antje. Kuuldes meie plaanist ronida 2802-meetrisel mäenukal troonivasse Heinrich-Schwaiger-Hausi, laidavad nad selle tuliselt maha: «See on võimatu! Mitte keegi pole sel aastal veel seda teed käinud. Mägironijate assotsiatsiooni inimesed just käisid mõni aeg tagasi – kõik julgestustrossid on lume all, sa kukud alla.» Antje teeb kohe kõne ka mäepäästesse ja saab sõnumi: rada ohtlik, laviinioht on ülisuur, ärge minge!
Jah, me teadsime varemgi, et majake avatakse alles samal päeval, mil meil oli mõttes sinna jõuda. Oleme kõrvadeni lumega juba kohtunud. Kuid neid hoiatusi võtame tõsiselt ning mängime teekonna ümber. Küllap saame unikaalset onni, kuhu viib vaid üksainus järsk tee – 800meetrit tõusu ja sama palju tuldud teed tagasi laskumist –, külastada mõnel järgmisel korral.
Paraku ei kujune ohutuks ka alternatiivne rada. Staussee Mooserbodeni kallastel kulgev teekond on kohati nii järsk, et tekib tunne, nagu tuleks kärbse kombel seinal kõndida. Ainult et see sein on jääs, otse järve kohal. Jää ise on sopamust, kevadiselt kole, kohati takerduvad kassid kividesse.
Läbi kärestikuliste jõgede
Edasi jääb teele ridamisi Bockbalfeni ahelikult laskuvaid mägijõgesid. Enamik neist on metsikud, suured ja võimsad. Kuskilt pidi see veehoidla ju oma meeletu veemassi saama! Ühes kohas kaob matkatee äkki tühjusse – suurvesi on raja lihtsalt ära hammustanud ning kaasa viinud. Võimas jõud ikka! Kõõlume kuidagi ringi.
Kuid kõigist neist jõgedest tuleb üle saada. Kuna vesi on endiselt pöörane, pole sildasid veel paika pandud – need kistaks lihtsalt kaasa. Asendame saapad sandaalidega ja kahlame lihtsalt läbi jääkülma ja kihutava vee, kohati pea vööni märjad. Vahel tuleb pool jõeületust kõõluda jääkaanel, siis kärestikus, edasi mudasest ja varinguohtlikust kaldaservast üles saada. Viimased on muuseas kõige ohtlikumad – valest kivist haarates on lihtne endale kogu kallas kaela tõmmata.
Pean tunnistama, et see jõgedega jändamine on tegelikult ülilahe ja tundub hirmus ainult esimesel korral. Siis saad voolu loogikast aru, oskad sammud stabiilselt paika sättida ning järele jääb vaid puhas seiklusrõõm ja adrenaliinilaks.
Juuli Alpides on tavaliselt õnnis matkahooaja algus, kuid tänavu valitseb veel varinguohtlik ja laviinirohke kevad. Järskudel lumeseintel saame rippuda kindlasti rohkem, kui mõistlik oleks, aga mingit valikut pole ka – mis see aitab, et kusagil mitme meetri sügavusel on matkatee. Korra näeme, kuidas hiiglaslik lumemassiiv murdub ja alla sajab, kuid see juhtub vastas asuval nõlval, meil on üle oru loožis turvalised vaatajakohad. Sellegipoolest on kohti, kus äsja on alla tulnud nii lund kui kive, viimased vahel paraja maja suurused, meie teekonnal ohtralt. Vaatad neid lahtisi mürakaid, meeletu jõuga segi pööratud maapinda või kelguradasid lumel hiiglaslike kivide taga ja mõtled: vedas, et mind sel ajal siin polnud.
