Varjupaikade MTÜ töötajad kuulevad koerasoovijatelt tihti, et üle viie aastane koer on juba vana ning näevad, et vanemad koerad ootavad oma uusi kodusid tunduvalt kauem kui noored. Tegelikult pole viis aastat aga koera jaoks sugugi vana ning vanus võib koera peremehe elu hoopis lihtsamaks teha!
Sellest, miks ei peaks koera vanusel end lemmiku valikul mõjutada laskma, räägib lähemalt koeraomanik Dmitri Batejev, kes pakkus igavest kodu 8-aastasele Danile (pildil).
Dan ootas Tallinna loomade varjupaigas oma uut võimalust üle poole aasta, kuid mitte keegi ei tundnud tema vastu huvi. Dimitri sõnul on Dan aga suurepärane lemmik ja sõber, kellega on väga lihtne oma elu jagada.
Kuidas jõudsid äratundmisni, et just Dan on sinu koer?
Kuigi töötasin varjupaigas ja tegelesin iga päev koertega, siis soovisin ikkagi päris oma koera. Olin selle üle mõelnud juba pikalt. Dan sattus varjupaiga hoole alla eelmise aasta oktoobris ja sestsaadik otsiti talle ka uut kodu. Tegemist on eakama koeraga ja mitte keegi ei tundnud Dani vastu huvi. Tegelesin temaga üle poole aasta – söötsin, jootsin, jalutasin ning nägin, et tegu on väga targa ja tubli koeraga. Samuti ei saa teda pidada ka vanaks – teda ootab ees veel 4–5 ja miks mitte veel rohkem aastaid. Ka eakas koer vajab väärilist kodu.
Miks eakas koer, aga mitte kutsikas?
Kutsikat on vaja õpetada ja kasvatada. Kutsikaga on vaja palju tegeleda ja see nõuab väga-väga palju aega ning tähelepanu. Inimestel, kes käivad tööl, seda aega ei jätku. Täiskasvanud koer on juba välja kujunenud ja on näha, milline ta on, milline on tema iseloom. Dan on väga hea meelega meiega koos, kuid ta saab suurepäraselt ka üksi hakkama. Ta ei nõua nii palju tähelepanu ja oskab ka oodata, kuni ma koju jõuan. Samuti saan kindel olla, et kodus midagi ei lõhuta ega närita – sellest east on ta lihtsalt välja kasvanud.