:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180313t1hc114.jpg)
HINGELINE MUUSIKA. Pealtnäha malbe Nele-Liis Vaiksoo on omas seltskonnas tegelikult väga bravuurikas. Äsja sai tal valmis värske album «Valguses ja varjus».
Lavanärvi on nüüd, täiskasvanuna, palju rohkem. Lapsena lihtsalt läksin ja tegin, nüüd tajun rohkem vastutust. Tahaksin anda võimalikult hea kontserdi – ka siis, kui olen väsinud või hääl on ära, ütleb kuueaastasest peale lavalaudu tallanud laulja Nele-Liis Vaiksoo. Veel räägib ta sellest, et noorena oli ta nagu kosmos ning kuidas ta elus oli ka hetk: kõik! Ma ei laula enam iialgi!
37-aastane Nele-Liis elab koos juristist elukaaslase Mihkel Nukka, 17-aastase poja Ron Jonathani ja pooleteiseaastase tütre Loore Mariaga Tallinnas Kalamajas. «Olen põline Kalamaja elanik, kes on elu jooksul kolinud lihtsalt ühest tänavast teise,» ütleb ta. «Tunnen seal iga aeda ja nurgatagust nagu oma viit sõrme.»
Kas te oletegi linnainimene või kuskil kuklas ikka kripeldab mõte, et ühel ilusal päeval elate maal oma majas? «»
Mulle meeldib linnas elada, kõik on käe-jala juures ja saan mugavalt proovidesse, etendustele ja mujale. Peame ka plaani kunagi maamaja püsti panna. Tänagi saatsin Mihklile ühe Pinteresti pildi kaminast, milletaolist ma kunagi oma majja sooviksin.
Läksite juba kuueaastaselt koori laulma. Kas olite see laps, kes enne hakkas laulma ja alles siis rääkima?
Olin lapsena julge esineja ja pidasin ka viisi, kuid tegelikult panid mu laulmisindu tähele lasteaiakasvatajad. Kui oli konkurss Lasteekraani laulustuudiosse, siis nemad soovitasidki mu vanematele mind sinna viia. Sealt edasi tuli kõik muu juba loomulikku rada pidi, nii et olen muusika sees kasvanud.
Vanemad suunasid mind laulma ning ehkki mulle see väga meeldis, ei olnud mul sellist mõtet, et vaadake mind. See oli nende algatus ja ju nad tabasid naelapea pihta.
Tähelepanu keskpunkti teid siis ei tõmmanud?
Pigem mitte. Mulle ei meeldi näiteks eraelust rääkida. Mulle ei meeldinud suhelda võõraste inimestega ja uute tutvuste loomine valmistas palju raskusi. Viimasel kümnendil on see muutunud, aga ma nägin sellega kurja vaeva ka täiskasvanuna. Võõras seltskonnas seisin tihti vaikselt seina ääres. Kuid näiteks muusikalid on andnud mulle võimaluse ja vabaduse olla laval keegi teine, end niimoodi välja elada. Omas seltskonnas säran rohkem.
Lapsena oli teil korraga käsil kolm kohustust: kool, muusikakool ja Lasteekraani laulustuudio. Kas teil ei tulnud mõtet, et jätate ühe või teise pooleli?
Varases teismeeas viskas vahepeal üle tõesti. Mulle küll väga meeldisid need uskumatud võimalused ja esinemised, aga meil oli kooris selline kord, et puudumist ei vabandanud miski. Koolipeole või vanaema juubelile sai minna siis, kui polnud kooriproovi ega klaverieksamit. Väike köha-nohu polnud ka vabandus – minemata jätsid alles siis, kui surm silme ees virvendas.
Teismelisena kuulasingi, kuidas klassikaaslased arutasid uusi populaarseid seriaale ja ma ei saanud üldse aru, millest nad räägivad. Mul oli küll lauljate seltskond, kellega meil olid oma jututeemad ja toimetused, nii et üksi ma ei jäänud, aga ühel hetkel tekkis mässumeelsus ja otsustasin, et ei taha enam laulda ega muusikakoolis käia.
/nginx/o/2021/12/03/14238439t1h9f29.jpg)
Lavaapsakad: Nele-Liis on kukkunud näoli lavale ja jäänud ukseauku kinni
Nele-Liis meenutab kaht kõige värvikamat äpardust, mis tal laval juhtunud on.
«Esinesin ühes sõuprogrammis ja olin kardina taga valmis, sest minu kord oli esineda. Pidin astuma ühest trepiastmest alla, kuid sel oli metallist ääris, kuhu taha mu kinganina kinni jäi ja ma komistasin. Ja publik nägigi, kuidas õhtukleidis artist langeb korraga kardina tagant näoli lavale!» jutustab Nele-Liis. «Mul oli mikrofon käes, millega ma kukkumise ajal veel andsin endale korraliku tou vastu hambaid. Seda pealt näinud tantsijad ütlesid, et nad pole kunagi näinud, et üks inimene nii kiirelt püsti saab. Olingi poole sekundiga püsti ja katsusin keelega hambaid, et kas nad on mul ikka suus. Mu lavapartner Lauri Liiv oli juba laval ning ei saanud muidugi naeru pidama. Üritasin teha nägu, et midagi ei juhtunud.»
Teine viperus juhtus «Memory» muusikalikontserdil, kui Nele-Liis kandis tohutu suurt pidulikku tüllist õhtukleiti ning hakkas Estonias lavalt lahkuma. «Libisesin trepiastmel oma tikk-kontsadega ja kukkusin plötsti maha. Mu põlvedesse lõi nii tohutu valu, et ma ei saanud püsti. Minu selja tagant tulid Koit Toome ja dirigent Martin Sildos, kes ei mahtunud mu suure kleidi tõttu minust mööda, sest ma olin ukseavas kinni. Kui nad lõpuks must mööda ukerdada said, siis nad haarasid mul kätest ja sikutasid mind lavalt ära. Nägin, kuidas rõdul oleval rahval oli lõbu naljalt.»
See möödus aga kiirelt, pealegi mu vanemad ei lubanud mul pooleli jätta, mille eest olen neile väga tänulik. Kui ma midagi ette võtan, siis tahan selle lõpule viia ning mul on hea meel, et sellel nõrkushetkel jagus vanematel meelekindlust mind keelata.
Praegu emana olen mõelnud, et muidugi võiks laste soovidega arvestada, aga mingis vanuses nad ei oska alati õigeid otsuseid teha. Ma ei osanud tol ajal mõeldagi nii, et viie aasta pärast lõpetan ma muusikakooli ja siis oskan klaverit mängida. Kontsertpianistiks ei ole ma kunagi tahtnud saada, kuid praegu on see hindamatu väärtus, et ma suudan end klaveril saata ja ise kodus proovi teha.
Mida õpetajad arvasid teie mässumeelsusest?
Mul endal oli jube piinlik. Tahtsin tagasi minna, aga mõtlesin häbiga, et kuidas ma seletan õpetajale oma puudumist. Minu läbielamine oli suurem, kui õpetajad aru said. Nende jaoks oligi nii, et kaks nädalat keegi puudus.
Sain üsna range kasvatuse – vanematele vastu haukumist ei olnud. Vanemaid inimesi tuli kuulata. Üheksa kuud olid pidevalt proovid, aga suviti oli mul rohkem vabadust. Hommikuti kadusime sõbrannadega ära ja õhtul tulime tagasi, aga see ei olnud selle mõttega, et vanematele käru keerata, vaid meil olid lihtsalt põnevad tegemised käsil ja aeg lendas.
Kas teil pidutsemisperiood ka oli?
Kui ma käisin ööklubides esinemas, siis me vahel jäime seltskonnaga sinna aega veetma, aga mind pole klubid tegelikult kunagi tõmmanud. Mulle on tihti öeldud, et ma olin kõva pidutseja, kuid see on lihtsalt mulje, sest ma võin oma kambaga olla väga lärmakas. Kuid igal nädalavahetusel ma väljas ei käinud.
Mu elu eesmärk on pigem teha asju hea energiaga ja koondada enda ümber inspireerivaid inimesi ning inspireerida neidki. Siis toob elu ka igasuguseid võimalusi.
Milline oli teie esimene esinemine, mis tõmbas jala värisema?
Kuna ma olen kasvanud laval, siis ma suurt hirmu polegi tundnud. Linnahall oli mu karjääri algusaegadel kõige mastaapsem – sinna mahtus neli ja pool tuhat inimest, kuid lapsena ei adu seda suurust. See oli tavaline, et saalid olid puupüsti täis.
Kõige esimene esinemine oli mul lasteaias. Mul on hägused mälupildid, et see toimus Estonia klaveritehases ja mind äratati lasteaias lõunauinakust varem üles, et sinna minna. Olin umbes kolme-nelja-aastane, kuid seda ei mäleta, mis üritus see oli või mida laulsin.
Kes on olnud teie mentorid või eeskujud?
Mul ei ole olnud muusikalisi eeskujusid, keda olen teadlikult matkinud. 90ndate lõpul kuulasin hea meelega Céline Dioni ja Whitney Houstonit ja ilmselt nad alateadlikult mind mõjutasid.
Kui ma hakkasin muusikalides kaasa tegema, siis kontsertmeister Zoja Hertz võttis mu oma tiiva alla ning koolitas mind. Mitte ainult häält, vaid ta rääkis ka sellest, kuidas lavanärviga toime tulla.
Ka Saksamaal elades õppisin ma ühe muusikaõpetaja käe all ning ehkki see polnud pikk aeg, andis see mulle ülivajalikku informatsiooni.
Samuti on mind kujundanud Maiken, kellega ma olen teinud koos projekte.
Need kolm õpetajat on stiililt väga erinevad, kuid nad kõik on andnud mulle midagi, millele ma ikka ja jälle mõtlen.
Kas te olete peale Saksamaa veel mõnes välisriigis elanud?
Sellest on nüüd rohkem kui kümme aastat möödas, kui ma käisin seal muusikali «Vampiiride tants» tegemas. Sain vaadata seestpoolt maailma mõistes tõelist muusikalitööstust. Pean ütlema, et Eestist see nii väga erinev polegi, sest inimesed on andekad nii siin kui ka seal riigis. Erinevus tuleb tehnilistest võimalustest, mis sõltuvad rahast.
Mulle tundub, et eestlased armastavad muusikale.
Ma ei leia selles ka midagi halba. Väga tihti on kritiseeritud, et muusikalid poleks justkui piisavalt tõsiseltvõetav osa kultuurist, kuid ma pole sellega nõus. Iga muusikastiili on võimalik viljeleda kõrgel tasemel. Ja ka kehval. Sellist žanri pole olemas, mille kohta saaks öelda, et see on nüüd tippude tipp.
20 aastat tagasi peeti muusikalitööstust kerglaseks, aga inimeste teadlikkus on tõusnud. Vaatajad oskavad rohkem oodata ja tahta. Tol ajal polnud ka Youtube’i – meieni jõudis piiratud info. Keegi käis kuskil välismaal muusikali vaatamas ja siis rääkis õhinal tehnilistest võimalustest ja vingetest lauljatest. Praegu võib aga maailma teises otsas ka miski välja tulla ning sa saad Youtube’ist aimu, mis see on. Ilmselt seetõttu on ka muusikale hakatud tõsisemalt võtma.
:format(webp)/nginx/o/2021/12/03/14238437t1hbec1.jpg)
Kes teie lemmikmuusikud praegu on – nii Eestist kui välismaalt?
Mulle väga meeldib Adele – ta kirjutab ja esitab oma muusikat väga hästi.
Eestlastest meeldivad mulle Anett Kulbin ja Mari Jürjens. Samuti meeldivad mulle mu enda sõbrad, kellega ma iga päev proove koos teen. Nad kogu aeg üllatavad mind oma andekusega.
Eesti Laulu ka jälgite?
Vaatasin veerandfinaalid ära, jaa. Üht suurt favoriiti mul veel ei ole, aga mulle väga meeldis Kaia-Liisa Kesleri lugu «Vaikus». See on suur ballaad, väga hästi tehtud ja lauldud ning eristus teistest.
Kui palju te ise Eesti Laulul osalenud olete?
Olen tausta laulnud. Mult on nii palju küsitud, miks ma osa ei võta. Olen proovinud elu jooksul laule kirjutada, kuid ma ei tunne, et nad oleksid piisavalt head. Ka need lood, mis mulle pakutud on, pole olnud päris õiged minu lood. Kuid ma ei välista, et ma seal kunagi esinen, mulle väga meeldib Eesti Laul. See läheb iga aastaga aina vingemaks ja vingemaks. Seal osalemine on igale artistile tohutu elukogemus.
Millega vabal ajal tegelete? Spordite, kokkate, voolite savist kujukesi?
Tahaksin seda kõike väga teha, aga mul pole aega. Mulle meeldib oma kätega meisterdada, oskan kududa, heegeldada, tikkida. Ema on mul rätsep ja tegi palju käsitööd, samuti vanaema, nii et ma olen näputöö keskel kasvanud.
Kümne viimase aasta kirg on mul olnud söögitegemine. Käin ka koolitustel – Roniga käisime aasta algul näiteks pastakoolitusel. Elukaaslase Mihkliga oleme ka mõelnud kohviku avada, paari aasta eest valisime lausa kohta selleks, aga paistab, et praegu pole tähtede seis õige.
Teil on peaaegu täiskasvanud poeg Ron Jonathan ja pooleteiseaastane tütar Loore Maria. Kuidas oli uuesti emaks saada nii pika aja järel?
Kõik oli täiesti teistmoodi! Natuke lootsin, et kõik on samamoodi, aga ei olnud. Nad on ka väga erinevad lapsed, nii et ehk oleks see olnud väga erinev ka väikse vanusevahe puhul. Ka aeg on nii palju muutunud! Nooremana ma ei muretsenud nii palju.
Loore Maria on poolteist ja see on nii lahe aeg, kus ta iga päev ütleb uusi sõnu ja õpib midagi uut. Meil oli hiljuti suursündmus: ta pani esimest korda ise mütsi pähe. Esimene sõna oli tal «emme», kuid hetkel on kõige lemmikum sõna «issi». Emme on ka tore, kui kõht läheb tühjaks, aga issiga on praegu kõige ägedam. Temaga saab möllu, ema on natuke rangem.
Kuidas olete praegu ühildanud oma karjääri ja pereelu?
See on võimalik, kui oskad väga hästi oma aega planeerida. Ma mõtlen väga pikalt ette – vahel näiteks kuu aega. Ja ülitäpselt tuleb aega arvutada, koos autosõiduks kuluva ajaga ning võimalike ummikutega arvestades. Klapitame Mihkliga töögraafikuid ning meil on ka abiline, kes vahepeal Looret hoiab. Roniga oli teistmoodi, ehkki ma ei ütleks, et tegemist oli vähem. Praegu aga mõtlen, mis ma nelja päeva pärast süüa teen ja mitu liitrit piima ostan poest, sest ma ei tea, millal uuesti sinna satun.
Igapäevane töö on mul tegelikult kontsertide andmine, erapidudel esinemine jne. Seda ma teen palju rohkem kui paar muusikalietendust aastas.
Ühel õhtul lükkasin oma toimetused hommikusse, kuid siis ma ei jõudnud neid teha ning kahetsesin. Samas ma mõtlen ka, et no las olla need nõud seal kraanikausis mõnikord. Tänapäeval on naiste roll muutunud. Kõik eeldavad, et teed täiskohaga tööd, aga oled ka kodus perenaine, kokk, pesunaine, ema ja tuleb leida aega, et olla ka hea elukaaslane. Olen nüüd hakanud elukaaslasele rohkem ütlema, et lähen võtan hetke iseenda jaoks. Ta on väga mõistev.
Te saite esimese lapse 20-aastaselt. Kas teadsite alati, et soovite varakult pere luua või elu läks nii?
Noorena ma olin nagu kosmos. Mul ei olnud pea laiali otsas, aga ma eriti ei muretsenud millegi pärast, ei mõelnud tulevikule ega sellele, mida ma tahan. Olin hetkes kulgeja. Pidingi olema, sest vabakutselisena ei tea kunagi, mis saab, kui mõni projekt läbi on. Kuid mul on alati jätkunud tööd ja toimetamist.
Mul ei olnud plaanis 20-aastaselt last saada, aga kui ma teadsin, et saan emaks, siis olin tohutult õnnelik. Mul ei tulnud mõtetki, et võiks teistmoodi. Tagantjärele ma ei tea, kuidas hakkama sain, aga eks ema oli suureks abiks, sest igasse proovi ja esinemisele last kaasa ei võta. Üldiselt ongi nii, et kui midagi otsustan või teen, siis tagantjärele eriti ei virise. Pigem mõtlen, et teeme ära ja alati saab hakkama.
/nginx/o/2021/12/03/14238440t1h685d.jpg)
Pea igal naisel on seljataga mingi eneseotsingurada. Kas ka teil on olnud selline periood, kus tundsite, et pole piisavalt hea?
Ma pole endale kunagi seadnud mingeid erilisi ootusi või koostanud nimekirja, et kui ma olen 35, siis mul peavad olema need eesmärgid täidetud. Ühtlasi pole ma ka väga materiaalne inimene. Mu elu eesmärk on pigem teha asju hea energiaga ja koondada enda ümber inspireerivaid inimesi ning inspireerida neidki. Siis toob elu ka igasuguseid võimalusi.
Teatav murdepunkt oli mul siis, kui 26-aastasena naasin Saksamaalt, kus lõin kaasa muusikalis «Vampiiride tants». Olin selleks ajaks kümme aastat muusikalitööstuses kaasa löönud ning lavadel laulnud 20 aastat. Tundsin end tühjana. Arvasin, et ei laula enam iialgi. Mul oli sellest karjäärist siiber. Sõbrad ütlesid, et puhka aasta-poolteist, aga mul oli resoluutne ja jäägitu veendumus, et nüüd on kõik. Tol ajal avastasin enda jaoks kokkamise ning katsetasin sellega palju. Kuid kirg lavale minna tuli tagasi. Keegi pakkus mingit esinemist, olin nõus ja nii ta vaikselt tuli jälle. Kuid see paus oli mulle väga vajalik.
Kui kaua paus kestis?
Publiku jaoks umbes aasta, kuid minu enda sisemine võitlus kestis umbes kaks aastat. Pärast ütlesid mulle paljud, et minus on midagi muutunud. Hakkasin ennast rohkem usaldama, enne tahtsin rohkem teistele meele järele olla. Kuid mingil hetkel mõistsin, et mina olen ju artist ja kui mina olen rahul sellega, mida ma teen, ja annan endast kõik, siis küll ka kuulajad mind üles leiavad. Ja saavad sellest aususest ja puhtusest siirast naudingut. Nüüd ongi nii. Kümme viimast aastat teen oma tööd hoopis teise energiaga.
Minagi panin tähele, et mingid aastad tagasi te muutusite, lõite särama.
Sain küpseks. Julgesin otsustada. Käisin ju kooris ja olin kasvanud nii, et tegin seda, mida vanemad inimesed ütlesid. Võib-olla ma ei osanudki oma peaga mõelda, sest keegi oli alati minu eest otsustanud. Kuid siis tekibki see siseheitlus – puudu jääb enesekindlusest võtta vastutus, et jah, see olen mina ja selline näen ma välja. See ei olnud teadlik, aga tagantjärele ma näen seda ning siis tuli ka töösse uus hingamine. Hakkasin näiteks Olav Ehalaga palju koostööd tegema.
Mind peetakse eelkõige muusikalilauljaks, aga minu igapäevane töö on tegelikult kontsertide andmine, erapidudel esinemine jne. Seda teen ma mitu korda rohkem kui paar muusikalietendust aastas.
/nginx/o/2021/12/03/14238438t1he0a2.jpg)
Projektid sünnivad koostööst
10. detsembril ilmub Nele-Liis Vaiksoo album «Valguses ja varjus», mis on pühendatud luuletaja Leelo Tungla laulutekstidele. «Kui mul tuleb mõni idee, siis seedin seda, kuni satun inimese otsa, kes sellest samuti süttib. Mu projektid saavadki alguse ägedast koostööst,» selgitab Nele-Liis, kuidas uus album oli tal peas umbes neli-viis aastat.
«Suvel juhtusin Leelot nägema ja mainisin mokaotsast, et mul on selline mõte. Ta ütles, et on meelitatud, nõus ja lööks kaasagi. Ja siis hakkas kõik kiiresti liikuma!» Järgmiseks helistas Nele-Liis muusik Siim Aimlale ning koos hakkasid nad mõtlema teistele muusikutele, kellega oleks hea energia ja sümbioos. «Kõik ütlevad, et see on minu sooloalbum, kuid see on ilmunud väga suure tiimi koostöös!» Plaadiesitluskontserdid toimuvad 14. ja 17. veebruaril.
