Meie Malta: imelisi hetki ei suutnud rikkuda isegi mitmed ebaõnnestumised

Triin Palmipuunaine.postimees.ee reporter-toimetaja

12. märts 2022, 00:03

• Maltal varitseb turiste nartsissistlike kalduvustega amatöördiskor
• Näha pimedas Valletta linna peaks olema inimõigus
• Pärast kanavarvaste ja udarate nägemist keskendusime toidupoes alkoriiulitele

Ma ei talu külma pimedat talve ja käin igal võimalusel päikese all konte soojendamas. Soodsad lennupiletite hinnad muutsid 15-kraadise Malta eksootiliseks unistuseks ja otsustasime sõbraga minna nädalaks kodukontorit tegema. Päeval teeme tööd, õhtuti tiirutame ringi, imeline.

Me ei vaevanud majutuse broneerimisega pead. Kiirseire näitas rohkeid valikuid, otsustasime sellega tegeleda tujupõhiselt.

Päev enne väljalendu tahtsin olla eriti hoolitsev ja ettenägelik, valisin mõned Airbnb korterid välja, linkisin kaaslasele ja ootasin hinnanguid: sest ma olen topograafiline tainapea. Minu jaoks on kaardid sama segadusse ajavad kui Burda lõiked ja et ma meid kuskile väga valesse kohta ei komandeeriks, konsulteerin alati targemaga. Tasus ära, sest esimene korter sai kohe maha tõmmatud, see paiknes täpselt lennujaama kõrval.

Õnnelik turistinäru. Juhin tähelepanu lühikestele varrukatele. Foto: Triin Palmipuu

Tuba ühiskorterist

Teine valik oli aga imeline. Avar, kena sisustus, täpselt mere ääres ja terrassiga, asukoht kuldne, kõik käe-jala juures. Ühel pildil külitas päikeselaigus koer. Hind naeruväärselt madal. Viskasin broneeringut tehes veel nalja, et näis, kas selle hinna eest oodatakse meid oma voodipesu, tekkide ja patjadega. See nali oli minu kulul, sest kui broneeringu kinnituse sõbrale saatsin, küsis ta kõige halvema küsimuse, mis sel hetkel võimalik: «Triin, sa ikka panid tähele, et see on üks tuba ühiskorterist?»

Minu sisemuses suri sel hetkel midagi olulist. Majutan ennast tavaliselt sellistes hotellides, kus saab endale patja valida ja vannid on suuremad kui köök minu kodus. Ja nüüd – meie mõnus oodatud puhkus ning ma suutsin kogenud reisijana meid ühikasse majutada! Ma olen eestlane, mulle niigi ei meeldi võõrad inimesed, ammugi nendega hommikuti vetsujärjekorras seista.

Õnneks kogusin ennast kiirelt. Telefon kätte ja juba puristasin sõbrale kõrva, kuidas teen kohe kõik korda, tühistan selle jama ära ja leian meile mõnusa hotelli. Aga muidu snoobist sõber oli ennast ennenägematult muretule reisirežiimile häälestanud, sundis mind rahunema ja veenis enne rutakaid muutuseid kohale minema. Äkki oleme seal ainsad, pole ju tipphooaeg ning võimalik, et tegin just elu majutustehingu.

Meie toa sein oli tapetseeritud rasvaplekilise reeglistikuga. Aga reegleid tuli iga päev juurde. FOTO: Foto: Triin Palmipuu

Me ei olnud seal kahekesi. Vastu võttis meid korteriomanik: energiline hormoonidest pakatav noormees, kes näitas, mis kuskil asub, soovis meile head olemist ja kadus. Kahekesi seal ringi vaadates tundus, et siia võib jääda küll. Niikuinii kiskus õue nagu magnetiga, jääme vähemalt üheks ööks. Tagasi tulles seisime silmitsi faktiga, et omanik elab siiski ka seal. Lisaks üks alaline kaasüürnik ning läbi käis lugematul arvul kauneid tütarlapsi, sest majutuskunn noppis naisi nagu metsast ülaseid.

Meie päevarütm oli nende silmis imelik. Hommikuti olime üleval umbes kella seitsmest, siis täitsime elutoa kohvilõhna ning eesti-, vene- või ingliskeelsete koosolekute ja klahviklõbinaga. Pealelõunal tormasime välja, hilisõhtul naasime joobeseisundis ja ajal, kui nemad pleedidesse mähkunult telekat vaatasid, suundusime meie paljajalu rõdule, et kevadsoojas hilisööni vahetpidamata naerda kiljudes edasi napsi võtta. Riietusime ka nagu hilpharakad. Nemad jopedes, meie lühikeste varrukatega. Nende jaoks karge ilm on meile täpselt selline, et õhtul ei raatsi tuppa minna, sest õues on nii mõnus.

Looduslik suunaviit: kaktuse lehe sisse lõigatud nooleke. Foto: Triin Palmipuu

Malta on imeline

Seal saab kõike näha! Kultuuri, ilu, kitši. Tühermaid ja luksuslikke elumaju. Kauneid katedraale ja miniatuurseid parke. Melu, sädelevalt rõõmsaid lahkeid inimesi ja head toitu. Hea hinnaga veini, veel parema maitsega õlut. Ilusaid vaateid ja mittelõhnavat merd. Vana ja väärikas kõrvuti kipaka kaktuse, kõvera oliivipuu ja klaasist kuubikuga. Merevaateid lahe eri külgedest. Isegi lonkavad vanamutid on seal heas tujus ja joviaalsemad, kui esmapilgul peale vaadates arvata julgeks. 

Räpakus on seal kohatine. On linnaosi, kus tänavakivid läigivad puhtusest, aga mõnisada meetrit eemal on tänavatest justkui koerajunnikahur üle käinud. Esimesel Malta õhtul jõime pargis veini ja nautisime sooja õhtut. Kui otsustasime sõpradele kadestamiseks selfi saata, avastasime, et meie selja taga lipendab hekipõõsas kasutatud WC-paber. See pilt jäi tegemata.

Veebruari lõpp hellitas meid seal kuni 18 soojakraadiga. Päevitama päris ei lähe, aga ringi tuuritamiseks imeline, soovitan väga. Ja vähemalt minu rõõsad palged said veidi jumekamaks. Tundsin ennast nagu miljonäri lemmikkoer turistinäru nahas: ise ei pea midagi eriti tegema, aga kõik on superhästi, ilusad kohad ja vaated vahelduvad pea igal sammul.

Ja mis sammudesse puutub, siis neid kogunes rohkelt. mu kaaslane osutus tõeliselt vintskeks mägikitseks. Nii kui kuskil tõusu nägi, läksid sel mehel silmad põlema ja sinna ta mind vedas. Vahel läks see lihtsalt, vahel pidi kavaldades meelitama. Aga tänu talle nägime tõelisi urkaid eemal turismimäsust ning kauneimaid vaateid. See kompenseeris kuhjaga minu segadust, mis tekkis seetõttu, et isegi randa läksime ülesmäge. Valletta ülemine Barakka aed – pimedas hilisõhtus tõeline vaatamisväärsus. 

Süüa saab Maltal hästi või väga hästi. Kuidagi jäi enne minekut silma nende kartulikasvatamise peen kunst, seega ootasime ohtralt muistsest mugulast tehtud imesid. Otseselt kartuliga ei priisatud, aga kõik, mida maitsesime, oli tõeliselt hea. Nende rahvusroogadele me eriti pihta ei saanud, aga võib-olla parem ongi, sest meie kodukese kõrval asuvas toidupoes müüdi sügavkülmas lehmaudaraid, kanavarbaid ja seapärakuid.

Teenindus oli nagu meil augustikuises Pärnus: viisakas, aga uimane, ei ühtegi miinimumist üle küündivat liigutust. Aga väljas süües saime ainult häid ja elamusi. Ükskõik, kas see oli valge linaga restoran, mürtsuv pubi, väike kebabiurgas või halal-toidukoht. Eranditult ülimaitsev ja hind Tallinnaga samas klassis. Sealseid mereande igatsen siiani: tuunikala, kalmaarid, krabid… Ehkki kui peaksin nimetama parima toidumälestuse, siis on selleks loomulikult armsa sõbra tehtud hommikuvõiku ajal, mil alles iluund magasin.

Kurikuulus DJ-pult, mis meid korralikult naerutas. Foto: Triin Palmipuu

Ees ootas tõeline üllatus

Ühel hilishommikul hüppas sisse majaperemees teatega, et tal on meile üllatus. Ta on nimelt juba peaaegu kuu aega DJ ja kavatseb meile kahele otse sealsamas elutoas ühe disko korraldada. Me ei suutnud naeru pidada. Klaasist diivanilauale tõsteti papist kast, sellele laotati ilu pärast valge saunalina ning selle peale diskoripult. Ja pidu algas. Omaniku iirlannast pruut, kes nädalavahetuseks külla oli sõitnud, tantsis meile pingsalt silma vaadates aeglaselt ja puiselt hüpeldes nagu värskeid hiiri näinud toonekurg. Kutt möllas puldi taga nii, et higi pritsis. Me ei suutnud kaua tõsised olla, hiilisime magamistuppa ja tegime Malta kuldhittide saatel luksusliku lõunauinaku.

Kui ärkasime, oli maja vaikne ja edasisest suhted majaperemehega sama külmad kui tema vannitoa põrand. Juhuslikult sai järgmisel päeval otsa gaas, siis soe vesi, kadusid kohvikapslid ja mis kõige imelikum, WC-paberist sai luksuskaup. Igal hommikul oli meie vannituppa pandud peaaegu tühi papirull, millel mõned napid keerud paberit. Kust saadakse nii tühje rulle? Peremees palub restoranis töötavatel sõpradel turistide jaoks kõrvale panna?

Aga me ei murdunud. Võtsin vaid kaks korda lähedal asuvate hotellide nimekirja ette, aga laiskusest otsustame siiski jääda. Ka kättemaksuks: ole kui tropp tahad, meie peame naerdes ja vankumatult niikuinii vastu. Pärast seda reisi tundub, et saame igas olukorras itsitades hakkama.

Malta – tehtud! Valmistuvad Nice ja Šotimaa!