/nginx/o/2022/06/22/14647886t1h795b.jpg)
Kuigi kassikolooniate arv Eestis aja jooksul väheneb, leidub neid endiselt palju ning just praegusel ajal on probleem väga aktuaalne. Kolooniate vältimiseks on vaid üks efektiivne lahendus – kõik õues käivad emased kassid tuleb steriliseerida ning isased kastreerida.
Küsimustele vastab Varjupaikade MTÜ projektijuht Anneli Matsi.
Kuhu kassikolooniad tekivad ja kui palju neid Eestis on?
Kassikolooniad on jätkuvalt olemas, kuigi võrreldes varasemate aastatega on olukord ikka palju paremaks läinud. Me tegutseme viies maakonnas ja Tallinnas. Üldiselt joonistub välja muster, et linnades, kus me tegutseme, enam suuri kolooniaid ei ole või on veel mõned üksikud kohad. Need on linnades maha jäetud hooned, mille ümbrus on võsastunud ja seal on kassidel lihtne peituda. Nad on sellise eluga kohanenud ja neid on ka väga raske kätte saada.
Jätkuvalt on murelapseks suvilarajoonid, kuhu suveks kass võetakse ja sügisel siis maha jäetakse. On ka selliseid suvilarajoone, kus inimesed kasse toidavad, kuid ei võta midagi ette nende paljunemisega.
Maakohtades on kassikolooniaid rohkem. Maal saab sageli see alguse ühest äravisatud emasest kassist, kes leiab pelgupaiga mõne talu lähedal, kus talukassidele söök õue pannakse. Sageli on isased talukassid opereerimata ja soovimatu pesakond ei anna ennast kaua oodata.
Kuidas kassikolooniate vastu võidelda?
Lemmikloomade pidamise kultuur Eestis peab paranema. Kultuuri ei saa parandada sunnimeetoditega. Kõigesse, mis puutub lemmikloomadesse, kipuvad inimesed suhtuma väga emotsionaalselt, aga see ei aita neid loomi kuidagi.
Tuleb levitada teaduspõhist infot, et teadvustada probleeme. Kui inimesed jõuavad teadvustamisest edasi mõtestamiseni, siis me võime loota nende suhtumise muutust.
Kassikolooniate vastu ei saa võidelda. Seda situatsiooni tuleb ennetada – mitte panna toitu, teatada koheselt varjupaika, kui territooriumile ilmub võõras kass jne. Elanikud ja varjupaigad saavad koostööd tehes neid tänavaloomi aidata ja pidurdada nende juurdekasvu.
Kas inimesed, kellel on juba kass või mitu, saavad midagi teha?
Nagu eelpool mainitud, peab lemmiklooma pidamise kultuur paranema. Kasside paljunemist tuleb vältida. Kassiomanike otsene panus oleks, et kastreerimata või steriliseerimata kasse meil vabalt ringi ei liiguks. Selles nõudes ei ole midagi imelikku, kuigi kuuleb ka vastuväiteid. Kui ühiskonnas on kokkulepe, et omanikuta loom ei liigu ringi, siis tuleb sellest kinni pidada.
Koerte puhul on nõudmised sarnased ja seda ei peeta imelikuks. Ka kodukassile on võimalik ehitada õueaedik, milles luuakse tema isiklik väike maailm. Ka kodukassi saab harjutada traksides ja rihmas jalutama. Selliselt veedate oma lemmikuga koos aega, mitte ei ela erinevaid elusid.
Maal, kus kassidel on teha töö hiirekuninga rollis, tuleb hoolitseda selle eest, et kass oleks steriliseeritud või kastreeritud. Jah, ka isased olgu kastreeritud, mis sest, et isane kass oma poegi koduõue ei too. Sellega välistatakse poegade sündimine kusagil mujal.
Müüt, et lõigatud kass enam hiiri ei püüa, on ammu ümber lükatud. Kassi käitumine sellest operatsioonist ei muutu – kes oli enne hea hiirepüüdja, on ka seda edasi ja kes oli laisk, see on laisk.
Loe pikemalt 6. mail ilmunud artiklist SIIT.
Teised ajakirjad /nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)