VIDEO ⟩ «Lennuk võttis järsult suuna allapoole...» Tippkoolitaja Eric Edmeades kirjeldab teel Tallinna läbi elatud hädamaandumist (1)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/09/14748793t1hda98.jpg)
/nginx/o/2022/01/17/14313822t1hc146.jpg)
Rahulik lennureis võttis äreva pöörde Iirimaa lähistel, pardal viibinud 179 inimesest keegi õnneks vigastada ei saanud, küll aga oli kogemus päris ehmatav.
Väljaande Berlin Spcetator teatel oli erakorralise laskumise ja hädamaandumise põhjuseks lennukisisese õhurõhu äkiline langus, mistõttu olid piloodid sunnitud reisijate jaoks hapnikumaskid alla laskma ning laskuma kiiresti madalamale kõrgusele, et inimesed saaksid lennukis hingata. Mis häire põhjustas, selgitab välja põhjalikum uurimine.
Loe ka seda: EKSKLUSIIVNE INTERVJUU 〉 WildFiti asutaja Eric Edmeades: lõpetage dieedi pidamine, see ei vii kuhugi!
«Madalal kõrgusel lendamine pärast kiiret laskumist koos laest alla rippuvate hapnikumaskidega on hirmutav. See annab väga pika aja oma elu üle järele mõelda,» ütleb pardal viibinud Kanada tippkoolitaja Eric Edmeades, kelle jaoks märkis see lend teekonna algust Eestisse, kus ta möödunud kuul mitmel koolitusel esinejana üles astus (Esialgne marsruut oli Puerto Plata – Frankfurt – Tallinn – toim).
Edmeades viibis lennuki pardal koos eestlannast elukaaslase, fotograaf Kerti Niglase ja tütre Simonaga. «Saime ikka veidi aega mõelda, et nüüd ongi kõik...» ütleb Kersti.
Kuidas selline hirmutav kogemus inimest mõjutab, kirjeldab Edmeades ise lähemalt.
«Saime ikka veidi aega mõelda, et nüüd ongi kõik...»
Kas peaaegu suremine aitab edasi elada?
Eric Edmeades: See on täitsa võimalik. Olen elu jooksul surmahirmu tundunud rohkem kui ühe korra. Loodusfotograafi ja seiklejana olen komistanud metsikute lõvide otsa, leidnud end ohtlikult lähedalt surmavatele madudele ning kohtunud paari nädala jooksul eluohtlikult lähedalt nii lõunavaala kui ka valge-ninasarvikuga. Kord seisin Bahama kasiinos, kui neli meest püstolitega sinna sisse sadasid ja tulistama hakkasid. Nii et jah, olen surmaga väga lähedalt silmitsi seisnud. Kuid see kogemus lennukis oli midagi hoopis teistsugust.
/nginx/o/2022/08/09/14748909t1hf1ee.jpg)
Alustasin koos oma elukaaslase Kersti ja tütre Simonaga lendu Puerto Platast, kohast, kus me elame, et alustada oma teekonda Tallinnasse Mindvalley suveülikooli, kus ma pidin esinejana üles astuma. Ühel hetkel, kusagil Iirimaa ranniku kohal, hakkasid tööle alarmid, laest langesid alla hapnikumaskid, salongipersonal tuhises läbi salongi ja lennuk võttis järsult suuna allapoole... Meie lennuk langes umbes 6 minutiga 12 000 meetri kõrguselt 1000 meetri kõrgusele, samal ajal tegid piloodid meeletult kriiskavaid teadaandeid, mis olid nii valjud, et kõlarisüsteem neid moonutas ja me ei saanud nendest midagi aru.
Segased emotsioonid
Kuidas ma end sel hetkel tundsin? Väga kummaline oli päriselus läbi elada midagi sellist, mida seni olin kogenud vaid oma õudusunenägudes. See oli sürreaalne – aeg venis ja ma vaatasin inimesi enda ümber, silme ette kerkis stseen Tom Hanksi kuulsast filmist «Kaldale uhutud».
Kohe, kui maski ette sain, tegin mõned pikad aeglased sügavad hingetõmbed. Tahtsin olla teadvusel, kui midagi peaks juhtuma, ükskõik, mis see ka poleks, tahtsin seda kogedes olla täie mõistuse juures. Vaatasin oma jalgu – ilmselt peaks kingad jalga panema. Kui neid jalga panema hakkasin, jõllitasid kõrvalolevad inimesed mind suurte silmadega, mõeldes, kas ma tean midagi, mida nemad ei tea. Seejärel meenus, et kui meil õnnestub maanduda, ei pruugi mul võimalik olla midagi kaasa võtta. Haarasin oma passid, rahakoti ja telefoni ning panin jope taskutesse. Seejärel istusin rahulikult, kuni lennuk stabiliseerus.
/nginx/o/2022/08/09/14748923t1h73e5.jpg)
Huvitav fakt: hapnikumaskides jagub hapnikku vaid umbes 15 minutiks
Kui lennul juhtub hädaolukord ja hapnikumaskid avanevad, on reisijal vaid mõni sekund aega, et mask endale pähe panna ja vajadusel kaasreisijat aidata. Hapnikumaskidest ei ole siiski kuigi kauaks abi, hapnikku jagub neis vaid 15 minutiks. See on siiski täiesti piisav aeg, et lennuk jõuaks nii palju allapoole laskuda, et hapnikumaske enam vaja ei ole.
Vaatasin inimesi enda ümber – see oli väga huvitav. Me kõik kogesime sama asja, aga väga erinevalt. Vanem paar minust paremal istus vaikides, käest kinni hoides. Nad isegi ei vaadanud üksteisele otsa. Mõned palvetasid. Mõned nutsid. Enamik lihtsalt istus jahmunult vaikuses. Minu ees olev perekond – vanemad ja kaks väikest last – demonstreerisid ilmekalt, miks sa tegelikult pead enne teiste aitamist oma hapnikumaski ette panema. Isa haaras maski ja tõmbas selle üle pea. Seejärel haaras teise ja üritas seda oma kaheaastasele lapsele ette panna, kuid too puikles vastu – karjus, nuttis ja vehkles ning ma nägin sealsamas, mis oleks võinud juhtuda, kui see isa oleks püüdnud oma last esimesena aidata. Lõpuks hoidis ta maski sunniviisiliselt lapse näol.
Aeg venis ja ma vaatasin inimesi enda ümber, silme ette kerkis stseen Tom Hanksi kuulsast filmist «Kaldale uhutud».
Kersti ja Simona istusid minust umbes 15 rida tagapool teises salongis, nii et ma ei näinud neid. Muretsesin nende pärast ja tundsin end abituna, et ei saa nende heaks midagi teha. Umbes kuue minuti pärast lennuk stabiliseerus ja meile öeldi, et saame maanduda. «Maandume Londonis umbes viieteistkümne minuti pärast, pange turvavööd peale ja valmistuge,» ütles kapten. Kolmkümmend minutit hiljem olime ikka veel õhus. Seejärel mõtles ta ümber ja teatas, et saame maanduda Brüsselis. Veidi hiljem, et hoopis Düsseldorfis.
Ericul õnnestus lennuki kabiinis teha ka video. Vaata seda siit:
Madalal kõrgusel lendamine pärast kiiret laskumist koos laest alla rippuvate hapnikumaskidega on hirmutav. See annab väga pika aja oma elu üle järele mõelda. Analüüsida senist teekonda ja mõelda asjadele, mis jäid lõpetamata või ütlemata.
Niipea kui lennuk maanduma hakkas, rikkusin reegleid: tegin turvavöö lahti ja suundusin lennuki tagumisse ossa, et Kersti ja Simona üles otsida. 14-aastasel Simonal olid silmad suured nagu tõllarattad ning Kersti tundus äärmiselt pinges ja murelik. Istusin nende vahele keskmisele istmele, hoidsin neid mõlemaid kõvasti kaisus ning ütlesin, et kõik saab korda. Nad rahunesid veidi, kuid neil polnud väga midagi öelda.
/nginx/o/2022/08/09/14748914t1h1f51.jpg)
Leidsin end mõtlemas oma teiste laste peale. Mis oleks, kui nad minust ilma jääksid. Usun, et minu kui lapsevanema ülesanne on kasvatada lapsed, kes ka minust ilma jäädes endaga hakkama saavad, kuigi mind igatsevad. Poeg on juba täisealine ja õpib ülikoolis õigusteadust, temaga poleks muret. Vanim kasutütar on samuti juba noor naine ja ka tema saab hakkama. Aga mis saab minu noorimast tütrest, kes pole veel kuue aastanegi? Ma ei ole veel valmis teda jätma. Silme eest läks uduseks ja tundsin rinnus pinget.
Peast jooksis läbi erinevaid asju, mida olin oma elus teinud või kogenud, aga ka asju, mis olid jäänud lõpetamata. Nii jõudsin kahele olulisele järeldusele: 1) mul on vedanud ja ma olen elanud siiani väga täisväärtuslikku ja rahuldust pakkuvat elu; 2) ma ei ole veel valmis lahkuma – mul on veel palju teha, jagada ja nautida.
Jalad maas
Lõpuks maandusime turvaliselt Düsseldorfis. Lennufirmas valitses kaos ja meil kulus väga kaua aega, et oma kohvrid kätte saada, uued piletid saada ja Tallinnasse jõuda. Kuid millegipärast tundus see kõik kuidagi talutavam – meil oli ju vedanud, et olime elus. Ja sellele lisaks – ilmselt polnud õppetund veel piisavalt hästi kohale jõudnud –oli universumil meile veel üks plaan varuks. Kui meie järgmine lend lennurajale lähenes, et Viinis maanduda, muutis piloot äkitselt meelt ja sööstis tagasi taevasse... (Tagasi lennati marsruudil Düsseldorf-Viin-Riia – toim).
Täna, mõni päev hiljem, olen märganud mõningaid muutusi oma suhtumises. Minu esinemised – olen terve nädala Mindvalley ülikoolis õpetanud – tunduvad rikkalikumad, toidul on rohkem maitset, värvid on kuidagi erksamad, sotsiaalmeedia tundub vähem huvitav, Netflix on igav... Igasugu lollused ja draamad lähevad mulle palju vähem korda. Ma ei tunne end täiesti uue inimesena, küll aga tunnen end veidi teistmoodi.
Tõlkinud Maarja-Liis Orgmets
