NAISTEJUTUD ⟩ Mürgised suhted. Nii mõneski pealtnäha ideaalses suhtes toimub tegelikult jubedaid asju

Kristina Herodesajakirjanik

14. jaanuar 2023, 11:00

Kas mürgisest suhtest saab asja? Valdavalt öeldakse, et jäta tühi lootus ja põgene. Vahel see ongi ainuõige. Kuid kogenud pereterapeut Renee Nahkur on näinud ka paljude suhete paranemist. Teeme asjad klaariks – millal suhet saab päästa ja millal mitte? Mida teha, et mürgist või vägivaldset suhet arstida? Toome teieni konkreetsed sammud ja tööriistad. Ja õpetame ka vaatama partneri vastiku käitumise taha. See võib olla maskeerunud vajadus, mitte õel rünnak, vaid hoopis... appikarje.

«Põhiline mure on, et teraapiasse tullakse 4–5 aastat liiga hilja,» tõdeb pereterapeut Renee Nahkur. Selleks ajaks on kogunenud juba nii palju pettumusi ja haiget saamisi, et armastus solvumiste koorma all on lämbumas.

Kuid ta võib veel elus olla.

«Kui me räägime vägivaldsest käitumisest, siis tegemist on õpitud käitumisega,» ütleb Renee Nahkur väga rahulikult. «Iga õpitud käitumist on võimalik ka ümber õppida. Me saame teistmoodi teha, kui inimene seda ise tahab.»

Kuula ka seda: Aasta õppetunnid: lahku mehe kõrvalt, kes sind tarbib, aga ei hinda!

«Naistejuttude» salvestus. Kristina Herodes ja pereterapeut Renee Nahkur stuudios. Foto: Kristina Herodes

Mürgiseid suhteid on erinevaid. Kohtusüsteem tegeleb eeskätt füüsilise vägivallaga, kuid sama hävitav on vaimne väärkohtlemine. Inimesed, kes on kogenud mõlemat, ütlevad sageli sellise lause: «Peksa saada on õudne, aga see vaimne terror on palju õudsem.»

Ka pereterapeut Renee Nahkur nõustub, et vaimne ja emotsionaalne vägivald on väga tõsine teema. Olgugi et seda enamasti varjatakse, eitatakse ja hoopis ohvrit ennast püütakse süüdlasema tundma panna – see hävitab inimese.

Loe ka seda! Millesse mehed armuvad? Pepu, büsti ja pikkade jalgadega polegi midagi peale hakata...

Vaimse vägivalla kahju on kõige suurem

«Uuringud näitavad seda, et vaimne vägivald on kõige suuremal osal elumuutev,» sõnab terapeut. «Need kahjud on kõige suuremad. Periood on väga pikk, mis aja jooksul see kõik on toimunud. Ja seda haava on väga raske kellelegi näidata.»

Mis võib ohvriga vaimse vägivalla tagajärjel juhtuda? «Esimene asi on enesehinnang – see saab hävitatud,» tõdeb terapeut. «Kannatajal kujuneb tunne: «Ma ei ole inimesena väärt! Ma ei kõlba! Ma ei kuulu. Ma ei tohikski mitte midagi arvata...» Ja tulemuseks on see, et inimene ei suuda enam tööl käia, ei tule enam oma igapäevaeluga toime. Enda mina enam ei ole!»

Teist alla suruvale poolele võib selline seis tunduda igati normaalne ja mugav, temal sageli probleemi pole. Tema mina on nii habras, et ta tunnebki end turvaliselt ainult siis, kui tal pole partnerit, vaid omand või ori, olemas on ainult tema ise. Karm, aga kahjuks väga tavaline. Vägivalla kasutamise motiiv võib olla alateadlik lootus tugevdada oma mina teise mina arvelt.

Vaimses vägivallas võib olla ka palju subjektiivseid riiveid, seda on väga raske tuvastada või hinnata. Kuid kui inimene kogeb, et lähisuhtepartneri käitumine teeb talle kahju, siis see ongi juba piisav tõend, et kahju on tõeline. «Siis tuleb see ka lõpetada,» rõhutab Nahkur.

Kuid väga raske on üleüldse aru saada, et see kõik pole normaalne väike tüli, vaid vägivald. Vägivaldne partner üritab meelega ja teadlikult moonutada oma ohvri tajusid ja reaalsust. Kuid sisetunne ei peta. Ja ei tasu loota, et olukord ise muutub, kui me silma kinni pigistame. Jah, võib muutuda hullemaks. Paremaks asjad iseenesest ei lähe. 

Kahjuks mõjub võimalus vägivalda pikka aega kasutada paljudele julgustavalt – tekib karistamatuse tunne, suhtumine, et «partner on minu oma ja kuidas ma teda kohtlen, on mu enda asi». Et kui teemaks tuleb olukordade avalikustamine, selgub – agressiivne pool teab küll, et käitub lubamatult ja julmalt. Seega – mitte keegi ei tohi teada saada!

Loe ka seda: Ühe suhte purunemise lugu: «Ma ei tahtnud olla asi!» 

Miks ta ei lahku? Suhtesõltuvus...

Vahel on koos inimesed, kes kohtlevad teineteist niivõrd kohutavalt, et kõrvalseisjad ei saa aru: miks nad ometi koos on?! Isegi suhtest, kus elu on ohus, ei suudeta lahkuda, liiati veel suhtest, kus küll puudub füüsiline agressioon, kuid mis järjekindlalt lõhub inimese vaimset tervist ja hävitab ta enesehinnangut. Põhjuseks on sageli suhtesõltuvus.

«Olen tihti mõelnud, mis on neis inimestes midagi sellist, mis neid kokku viib,» mõtiskleb terapeut. «Nad teatud põhjustel vajavad teineteist ja kuidagi sobituvad väga koledal kujul kokku. Ilmselt on mõlemal olnud unistus, et nii mitte kunagi ei juhtu. Aga ei osata lihtsalt muud moodi...»

Millest aru saada, et oled suhtesõltlane? Kui sa partneri väärkohtlemise endale alati ära põhjendad, seda välja vabandad ning nii endale kui teistele õigustad. Renee Nahkur toob näite: «See ei ole nii hull. Ta võiski nii käituda – tal on praegu raske. Tal on praegu põhjust selliselt minuga käituda, sest praegu ongi pime aeg ja külm ja hinnad on kõrged.» Kõrvalseisjale tundub see mõistusevastane. Sõltlasele aga ei tundu. Sest tema piirid on paigast nihutatud. Ta ei mäletagi enam, kes ta ise on ja mis tunne on olla terve inimene, kes keskendub enda heaolule. Suhtesõltlase kogu tähelepanu keerleb tema partneri ümber.

Ja vägivaldsele poolele see sobib. Ka tema leiab alati oma väärteole põhjenduse, vabanduse, õigustuse. Ta pole enda silmis iial süüdi ja seetõttu puudub tal ka igasugune motivatsioon areneda või oma käitumist muuta. Tema jaoks on alati süüdi partner. Või mistahes muud asjad, aga mitte iialgi tema. Ta ei võta kunagi vastutust.

Agressiivne pool on sageli väga vähese teadlikkusega. Ta ei saa aru enda tunnetest ega teise tunnetest. Ei oska elutervelt suhelda ning keeldub jäigalt ka kõike uut õppimast, tema ebakindlus ja hirm on nii suur. Enamasti ta ei saa isegi aru, et ta kaaslast pidevalt madaldades teise ära hävitab. Talle tundub, et hoopis tema on ohus, enda arvates ta tegeleb ellujäämisega.

Kellega sa päriselt abielus oled?

Iga mürgine suhe jätkub siis, kui kaks poolt seda võimaldavad. Vastutus on ka ohvril. Terapeut soovitab vaadata kriitiliselt üle oma päritoluperest kaasa saadu ja ka rollid perekonnas. «Kellega sa päriselt abielus oled? Kes su peas elab? Kes su partneri koha peal tegelikult on? Kas sa oled üldse päriselt täiskasvanuks saanud ja oma päritoluperest eraldunud või oled sa endiselt laps, kes jonnib ja mossitab? Neid asju on oluline tähele panna.»

Loe ka seda: «Teen sinuga, mis tahan, mul on see õigus!»

Paar levinud näidet: vägivaldse mehe kaasa võib olla paarisuhtes taandatud lapse rolli, kelle õigused ja vabadused on piiratud. Samamoodi võib mürgiselt ja agressiivselt käituda partner, kes tunnetab kaasat ema või isa rollis, kelle puhul ta kardab, et äkki see hakkab teda kontrollima või tema üle võimutsema (näiteks kui päritoluperes oli domineeriv ema).

Lisaks võivad kaasa tulla kõik eelmiste suhete lahendamata asjad. «Näiteks ma olen ette pettunud sinus, mu ärevus on väga kõrge ja ma olen kogu aeg valvel, sest teie sugu ju käitub niimoodi...»

Et olla partnerina iseseisev, on kõige parem soovitus: sea iseseisvus endale eesmärgiks ja tegutse selle nimel, seda nii materiaalselt kui emotsionaalselt.

Loe ka seda: Mõttetu mees! Sa pole normaalne! Ehk tavaline vaimne terror Eesti kodus 

Kuidas päästa mürgist suhet?

1. Piirid paika. Mõlemad pooled peavad selgelt välja ütlema, milline käitumine neile ei sobi. «See ei ole ok!» Ja neid piire peab ka austama. «Piiride hägusus või nende täielik puudumine on toksilistes suhetes paraku tavaline. Mõlemad sõidavad seetõttu sisse ja teevad haiget.»
2. Vajadused nähtavaks. «Ideaalis võiks edasi liikuda nii – mis su ettepanek on? Mis su vajadused suhtes on?» Kui sa sellist käitumist ei soovi, siis mida sa soovid? Et me ei peaks pimeduses kobama, eeldama ja pettuma, tuleb vajadused välja öelda. Mõlema poole vajadused on võrdselt olulised. Rahuldamata vajadustest alguse saav pettumus võibki olla see «suur solgiämber», mis partnerile kaela valatakse. 
3. Mürgine käitumine päevavalgele. Esiteks tuleb seda teadvustada (see on kõige raskem, tavaline on eitus). Seejärel peab halva käitumise algataja võtma vastutuse ja ise soovima seda muuta. Edasi tuleb partnerisse mittelugupidavat suhtumist lubavad väärtushinnangud asendada lugupidavatega. «Tuleb teha absoluutne muutus – stopp!»
4. Õpi ümber! Kui on võimalik mürgiselt käituma õppida, saab ka ümber õppida. «Õpime uuesti rääkima ja võtame selle endale uueks mustriks.» Kui harjutada, see kinnistub. See on suur töö, aga võimalik. Ohver ei saa seda teise eest teha. Agressiivne pool saab iseendaga tööd teha ja mõista, miks ta ei oska enda eest elutervelt seista, vaid räuskab appikarjeid. Puuduvad suhtlusoskused tuleb järjekindlalt ja ükshaaval lihtsalt juurde õppida.
5. Õpi kuulama! «Üks suurim väljakutse minu praktikas on see, et tuleb õppida uuesti kuulama.» Vaenutsevad pooled seda ei tee ja see ongi suurim põhjus, miks olukorrad mürgiseks muutuvad. Kuulamine tähendab teise lõpuni ära kuulamist ilma katkestamata ja hinnanguid andmata. Teise eest rääkimine tuleb lõpetada! Tagasipeegeldus on tähtis – korda oma sõnadega, kuidas sa teisest aru said, see on lugupidamise, mitte rumaluse väljendus. «Suu kinni ja kõrv lahti,» soovitab terapeut Renee Nahkur.
6. Taasta oma iseseisvus. Seda peaksid tegema mürgiseks muutunud suhte mõlemad pooled. Partner ei vastuta sinu emotsioonide eest! Kui sa ei saa endaga ise hakkama, võib see olla partnerile liiga suur koorem. Samuti võib teise poole sõltuvus (eriti majanduslik) luua illusiooni, et teine on temast madalam ning tema võib kaaslasega käituda, kuidas heaks arvab, kuna tema maksab. 

Mürgised suhted. Nii mõneski pealtnäha ideaalses suhtes toimub tegelikult koledaid asju. Foto: Shutterstock

Millest algab paranemine?

Renee Nahkur on näinud positiivset kursimuutust paljudes katkistes ja kahjulikes suhetes, mis varasemate mustrite kohaselt mõlemat poolt lõhuvad. Kuid paranemine algab silmade avamisest. «Mis on minus sellist, et ma muul moel ei oska oma vajaduste ja igatsuste eest seista?» soovitab ta küsida. «Äkki inimene tõesti ei oskagi muud moodi? Äkki see ongi ainus viis asju lahendada, mida ta oma vanemate pealt näinud on: «Nemad ometi ei saanud ju eksida! Ja surma ka ei saanud. Järelikult see on ainuõige...»»

Laps kopeerib kritiseerimata. Isegi need, kes on teismelisena vägivalla tunnistajateks olles endale vandunud – kui mina suureks saan, siis ma kunagi nii ei tee! Aga pingelises olukorras on see ikkagi ainukene viis, kuidas nad käitud oskavad.

Mõistes, et sa midagi ei oska, on võimalik see ära õppida ja edaspidi targemini käituda. Kuid selle tunnistamine on keeruline ja ise juba suur samm edasi, mis alati ei õnnestugi. Miks? Vägivalla varjus peitub sügav ebakindlus – hirm naerualuseks jääda, hirm näida rumal või nõrk. Agressiivne viis konflikte lahendada on kõige alam ja primitiivsem «jõu meetod».

Loe ka seda: Kaks kindlat märki, mis madala enesehinnanguga inimese reedavad

Aga kuna seda eelistav inimene ei suuda tunnistada, et ta midagi ei oska või ei tea, jääbki tema areng seisma. Ta usub, et vaimset vägivalda valides ta kaitseb ennast ja varjab oma haavatavust. Tõde on vastupidine – ükski tugev inimene ei kasuta vägivalda. Ja mida paremini ennast tunda, seda suuremaks kasvab sisemine jõud ja stabiilsus. Juba see võiks olla hea motivatsioon, et vägivald valikuna enda silmis võimatuks muuta.

«Suhtlemine on võti,» rõhutab Renee Nahkur. «Me ei saa eeldada, et teine samamoodi tunneb. Tuleb väga selgelt väljendada, milline käitumine sulle ei sobi. Sellega sa lõhud juba mustri ja sama muster samal moel jätkuda ei saa.»

Kas mürgistest mustritest tohib rääkida? Eluterve oleks – rääkida tuleb kõigest! See aitab iga asja lahendada. Vaimset vägivalda kasutav pool aga üldjuhul keelab rääkida. Ka see on üks märk, mille järgi vägivalda saab ära tunda. Foto: Shutterstock

See on meie suhe

Olgu suhe ükskõik millise mürgise suuna võtnud, asja saab arstida siis, kui mõlemad pooled võtavad selle parandamise eest vastutuse ja seda soovivad. «See on meie suhe!» Klassika on kahjuks vastupidine – nähakse, et teine teeb valesti, teine peab muutuma. Enda osa selles on palju raskem näha. Vägivallatsev pool (kui ta üldse nõustub teraapiasse tulema), kuulutab enamasti: «See on sinu probleem! Minul ei ole mingit probleemi.» Terapeut rõhutab – fookuses on suhe, mitte inimene selle taga. «Kui on tahet koos jätkata, siis see on meie ühine mure ja meie ühine tee. Kui me oleme kohtunud iseenda valuga, annab see võimaluse oma partnerit veel sügavamalt tundma õppida ja võib-olla viib see suhte hoopis teisele tasandile.»

Kõige selle pika ja tõsise loo kokkuvõtteks võib öelda – töö suhtega ei pruugi sugugi olla mingi tohutu vaev ja kannatamine. See võib olla isegi nauditav protsess, mis aitab mõista paremini iseennast, inimest oma kõrval, ja väärtustada kõike seda, mida koos luuakse.

Suurem osa inimesi laseb siiski juba esimese mürgise kogemuse puhul jalga. Aga need, kes õppetunnist läbi tulevad ja on valmis muutuma, jõuavad kõige sügavamate ja lähedasemate suheteni. Kui suhe elab keerulised ajad üle, siis on see pärast kvaliteetsem ja vastupidavam. «Konflikt võib olla valuuta,» teab terapeut. «Ma olen kohtunud tänu sinule iseendaga – see on uus väärtus.»

Renee Nahkur on suurepärane pereterapeut, kes on Kristinkat isiklikult aidanud enam kui neli aastat. Julgen täie kindlusega öelda – tema praktilised soovitused tõepoolest parandavad suhteid.

Kuula! See saade on tavalisest pikem ja sisaldab veel kolm korda rohkem näiteid ning nõuandeid, et mürgiseks muutuv suhtepundar korralikult lahti harutada. Kuula lõpuni, palu ka oma partneril kuulata, arutage seda omavahel ja esimene samm tervema suhte suunas on tehtud.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 277 osa leiad siit!

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.