«Jah, see on paradiis. Mitte keegi mitte midagi ei tee!»
Noogutan nõusoleku märgiks. Noormees näitab mulle oma vigastatud vasakut kätt – tema enese parem käsi andis kohutava noahoobi kokteili jaoks laime hakkides. Kutt on lühikest kasvu ja näojoontelt sümpaatne. «Ma olen siin sündinud, kohalik,» räägib ta uhkusega. Ta kannab hüüdnime O.
Kui mees tahab abielluda, siis tuleb maksta!
«Elame koos isaga kahekesi. Kui on hea ilm, siis töötan baaris. Kui on halb ilm, siis püüan kala. Päevas teenin 300 bahti (8,37 eurot). Kui on väga hea päev, palju kala, siis 1000 (28 eurot).»
Otse rannas palmide all puhkavas baaris on praegu rahulik. Veidi aega tulistas ta kokteile fenomenaalse tempoga ja järjekord oli ligi kümme inimest. Korraga on kokteilimaiad janu kenasti ära kustutanud ja saame rahulikult lobiseda. Ma ei oska suuremat nalja visata, aga esimest korda saan O naerma, kui ütlen, et mul on kolm last. Tema meelest on see jube hea nali.
«Minul ei ole. Mul ei ole naist ka. Tais on see väga kallis – pead maksma naise vanematele vähemalt 200 000 (5587 eurot). Sa terve elu kogud seda raha.» Tundub nukker. O lohutab, et girlfiend-style koos elada ikka saab. Aga kui abielluda tahad – maksa!
Otsisime Tai puhkuseks saart, mille vaibi poleks turistid veel ära rikkuda jõudnud. Sest paraku nii see käib – valge mees ees, prügirada taga. Ja samuti seavad end ühes turistide vooga autentsete tai toidukohtade asemel sisse pitsabaarid. Ao Nangis on need kohalikku toidukultuuri lausa lämmatamas, sest kohev valge puhkaja ei pea ju nädalatki ilma nisuta vastu.