Pime naine: teelt eksinud juhtkoer annab hindamatu kogemuse

Kaili Mikkjuhtkoera kasutaja

26. aprill 2023, 11:52

Kaili Mikk on juhtkoera kasutaja olnud 25 aastat. Tänase rahvusvahelise juhtkoerte päeva puhul jagab ta oma teadmisi sellest, kuidas ikkagi tekib juhtkoera ja pimeda vahel selline side, et viimane ennast koera hoolde usaldab.

Eestis on kaks juhtkoeri koolitavat organisatsiooni. Üks asub Tartus, teine Tallinnas. Mõlemal koolitusorganisatsioonil on ka olemas oma aretusliin, kust valitakse välja juhtkoeraks sobivaid kutsikaid. Vahel leitakse ka teistest aretustest kutsikaid, kellest saab ühel päeval juhtkoer. Kutsikas on kutsikas nagu ikka, ka see, kellest tulevikus saab juhtkoer – ta mängib, magab ja sööb, pissib tuppa, kisub õdesid-vendi kõrvust ja närib susse.

Loe ka seda: Juhtkoera kasutaja vastab: 7 küsimust, mida koera kohta kõige sagedamini küsitakse

Kui koeralapsel jõuab kätte aeg ema juurest ära kolida, antakse tulevane juhtkoer kasvuperre. Kasvuperes elab kutsikas seni, kuni temast on saanud asjalik täiskasvanud koer. Kasvuperes õpetatakse kutsikale head käitumist, nagu igale teisele koeralapsele igas koeraomanikuks hakkavas peres. Kutsikas, kes kunagi juhtkoeraks hakkab, ei pea õppima titest peale juhtkoeraks olemist. Esialgu peab ta õppima istuma, kõrval kõndima, kohta hoidma. Kasvupere võimaldab vajadusel juhtkoerahakatisele kutsikakoolis käimist. Kasvupere juurest lahkub tulevane juhtkoer umbes poolteise aasta vanuselt hästikasvatatud tavalise koerana ning läheb seejärel nii-öelda päriskooli juhtkoera treeneri kätesse.

Eesti Juhtkoera Kasutajate Ühingu asutajaliige ja juhtkoera kasutaja Kaili Mikk kasutab praegu kolmandat juhtkoera, kes kannab nime Dalii. Loe pikemalt SIIT.

Nüüd on käes põhjalikum õppimise aeg. Koos treeneriga õpitakse selgeks, kuidas hoida üht kindlat suunda. Treener juhendab juhtkoeraõpilast otsima käsu peale mitmesuguseid objekte, näiteks sebrat, pinki, ust või treppi. Õpetatud koerajuhi käe all saab koer selgeks ka suundade nimetused: vasak, parem, otse, tagasi. Juhtkoer peab hoidma üht kindlat suunda ja alles vastavat käsklust saades tuleb tal pöörduda sinnapoole, kuhu tal pöörata nõuti. Aga mitte niisama pöörduda, vaid nõnda, nagu käsklus ütleb. Näiteks: «otsi tee paremal». Või «otsi pink vasakul». Või «otsi uks vasakul». Ja nii edasi.

Kaili Mikk juhtkoeraga (vasakul). Foto: Erakogu

Saanud käsu otsida tee paremal, on juhtkoera ülesandeks leida esimene teeots, mis pöörabki nõutud suunale. Sellele astudes algab kõndijate jaoks uus otsetee. Koera jaoks ei ole käsklus «otsi paremal tee» märguandeks selle kohta, et tal tuleks nüüd kõik ettejuhtuvad paremale suunduvad teeotsad oma peremehele kätte juhatada. Ei, koer tegi vajaliku pöörde koos peremehega korra juba ära ja jätkab nüüd otsesuuna hoidmist, kuniks peremehel-naisel tekib nõu järgmine valik teha ning sellest koerale teada anda.

Kui kaua juhtkoera välja õpetatakse?

Juhtkoera väljaõpetamine kestab reeglina 6–10 kuud, oleneb koerast. Koerad, nagu inimeselapsedki, on kõik omanäolised, täiskasvanuks saamise kiiruski on igaühel omasugune. Mõni kutsikas on juba aastaselt nii täiskasvanud, et tema treeninguperiood võiks juba alata, teine koer veel kolmeseltki kutsikameelne. Nii sõltubki treeneri käe all õppimise aeg natuke ka koera temperamendist. Mõnikord piisab poolest aastast aktiivsest õppeajast ja koer on valmis oma pimedat peremeest-naist saatma. Teine koer vajab mõne kuu jagu pikemat õpiperioodi.

Loe ka: GALERII JA VIDEO 〉 Pimedate juhtkoerad suudavad nutikusega isegi perenaist üllatada

Kui treener on juhtkoerale põhitõed selgeks õpetanud, tuleb aeg kooskäimist õppima hakata ka oma tulevase peremehe-naisega, kes ei näe. Algab kokkuõppe periood. Nüüd hakkavad pime inimene ja tema tulevane juhtkoer koosolemist ja üheskoos kõndimist harjutama. Selleks, et üksteist enne lõplikku kokkukolimist tundma õppida, ongi vaja läbida kokkuõppe aeg ja seda juhtkoera treeninud treeneri valvsa pilgu all. Treener tunneb ja teab koera, keda iga päev treenis ja õpetas ning oskab ka pimedal inimesel oma uut koera paremini tundma õppida aidata. Kokkuõpe on väga olulise tähtsusega periood juhtkoera ja pimeda inimese kooselu alustamisel. See sisaldab pikki-pikki ning võimalikult mitmekesiseid jalutuskäike.

Kui juhtkoer kannab rakmeid – nagu pildi näha – , siis teeb ta tööd ja teda ei tohi häirida. Foto: Shutterstock

Algaja juhtkoer on esialgu üsna kohmetu ja kohmakas. Selleks, et tandem – juhtkoer ja kasutaja – ühtseks saaks, läheb aega. Mõnel puhul aasta, mõnel paar. Vahel harva veidi vähem, teinekord ka pisut rohkem. Tuleb ka ette, et juhtkoera ja kasutaja vahel tekib vaidlusi, teinekord pannakse üksteise närve korralikult proovile. Ent mis peamine: koerast ja inimesest saavad lahutamatud sõbrad. Mida aeg edasi, seda ümaramaks on mõlema ego nurgad kulunud, seda enam taibatakse teineteise olemist, mõistetakse vastastikuseid vihjeid sõnadetagi.

Selleks, et tandem – juhtkoer ja kasutaja – ühtseks saaks, läheb aega. Mõnel puhul aasta, mõnel paar. Vahel harva veidi vähem, teinekord ka pisut rohkem.

Seega on juhtkoeraga koos elamine tegelikult igikestev õpe, nii koerale kui kasutajale. Koos avastatakse maailma ning leitakse keerulistes olukordades väljapääs. Aja jooksul õpib töötav juhtkoer lisaks treenerilt õpitule ise igasugu tarkusi juurde. Üks juhtkoer õppis oma perenaist mööda viima mahaloobitud suitsukonidest, teine kandis koonu sees tuppa perenaise huulepulga, mille too oli koos võtmetega taskust kogemata välja tõmmanud. Igal juhtkoera kasutajal on varuks kümneid ja kümneid lugusid, mis kirjeldavad koera taiplikkust ja nutikust.

Side juhtkera ja tema kasutaja vahel on sügav ja eriline

Juhtkoer on juhtkoer, ta on abiline, kuid kõige olulisem juhtkoera puhul on ikkagi see, et ta on sõber, kaaslane ja kõige lemmikum lemmik. Juhtkoera roll töökoerana on vaid väike osa tema olemisest. Juhtkoerast saab pimeda inimese jaoks tema teine pool, osa inimesest. Seda sõprust ja armastust, mis tekib ja kasvab ajas koera ja kasutaja vahel, oskavad mõista vaid need, kellel on juhtkoer.

On hindamatu kogemus, kui koer ja kasutaja eksivad nõnda oma teel ära, et väljapääsu justkui polegi. Ja kui need kaks, koer ja inimene, lõpuks koos ühiselt pingutavad ja teineteist toetades sellest jamast välja ronivad – seda tunnet polegi võimalik kirjeldada… Koer annab inimesele, kes ei näe, juurde enesekindlust ja julgust. Isegi äraeksimisel on üheskoos eksinud olla palju julgem ja lõbusam.

Niisiis, kui märkate kusagil liikumas juhtkoera koos oma peremehe-naisega, siis teadke: see on palju enamat, kui juhtkoeraga kõndiv pime. See on sõprus, ustavus ja tingimusteta armastus.