Kui Asti mullu ühel märtsikuu päeval varjupaiga hoolde saabus, poleks keegi osanud ennustada, milline elu teda ees ootab. Koer leiti Valgast ühest piiriäärsest tänavast, kus ta lonkis ihuüksi, ketijupp järele lohisemas. Koer oli ilmselgelt palju läbi elanud – ta oli nälginud ja arglik. Nüüd elab Asti koos uue perega unistuste elu ja on reisinud juba 15 riigis.
Saksamaalt pärit Lena ja Pascal on maailmarändurid, kes matkaautoga palju riike läbi sõitnud. Ühel päeval, kui nad olid järjekordset rännakut tehes Eestisse jõudnud, tekkis neil mõte võtta neljajalgne pereliige. Koheselt hakati uurima, milliseid on Eestis võimalused koera võtmiseks ja jõuti Varjupaikade MTÜ koduleheni. Kui paar nägi Asti pilti, olid nad kohe müüdud! Ka varjupaigalehel nähtud kirjelduse põhjal tundus Asti neile ideaalne koer ja nii võeti ette teekond Valga varjupaika, et koeraga tutvust teha.
Miks otsustas paar perelemmikut just varjupaika otsima minna? Aga just seetõttu, et nad leiavad, et varjupaikades on liialt palu koduta loomi ja ka nemad väärivad head kodu ning uut algust.
Ka ei heidutanud neid asjaolu, et see oli juba täiskasvanud koer, sest Lena ja Pascal usuvad, et kui kutsikad leiavad tavaliselt kiiresti kodud, siis tuleb ka täiskasvanud koertele võimalus anda. Nii saigi Asti uute omanike nimele vormistatud ja tema uus algus võis alata.
Lena sõnul on matkaautos koeraga ringi reisida lihtne. «Koer ei vaja palju. Viibime tihti looduses ja see on tema jaoks täielik paradiis. Peale Eestis käiku reisisime kohe edasi läbi Ida-Euroopa kuni Lõuna-Euroopani. Praegu elame juba mõni kuu Gruusias Batumis,» selgitab Lena.
Siiski tahab pere inimestele südamele panna, et iga koer ei ole loodud pikkadeks reisideks. Näiteks kui koer kardab paaniliselt võõraid olukordi, uusi inimesi või teisi koeri, siis ilmselt oleks sellise loomaga keeruline ringi seigelda.