NAISTEJUTUD «Alkohoolikust ema peksis mind aastaid, kuni ma viimaks...»

Külas Silja Siller
Silja Siller – täna öeldakse, et ta naeratab liiga palju. Lapsena ei julgenud ta kodus kunagi rõõmus olla... Foto: Jana Laigo
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Copy

Silja Sillerit iseloomustab rõõm ja sära. Lausa sel määral, et inimesed ei suuda seda uskuda: «See peab olema feik, ei saa nii palju naeratada!» Aga saab.

Nad ei tea, et Silja on käinud läbi traagilise kannatuste raja. Tema lapsepõlv oli täis hirmu ja vägivalda alkohoolikust emaga. «Niikaua kuni olin piisavalt tugev, et sellest käest, mis mind lõi, kinni võtta...»

Ja just tänu sellele väga valusale ja hirmu täis lapsepõlvele, kus pisike tüdruk sai titaeast peale peksa ja tal polnud mitte kelleltki abi paluda ega kusagile peitu joosta, teab Silja nüüd, kuidas ennast ise päästa. Ning on õppinud ära suurepärase oskuse: ta teab, kuhu rõõmu seemneid maha panna, et elus oleks rohkem põhjust õnnelik olla.

Loe ka: NAISTEJUTUD | Depressioon ja raisakotkad: «Nad nautisid minu hävingut. Nad ootasid seda, et ma läbi põlen, ja plaksutasid käsi!»

Pealtnäha oli kõik ilus...

«Mul ei olnud kõige rõõmsam lapsepõlv,» räägib tänane elurõõmu saadik, joogaõpetaja ja heaolukoolitaja Silja Siller siiralt. On näha, et minevikufilm jookseb selgelt tema silmade ees. «Mina olen alkohooliku või alkohoolikute laps. Nii palju kui ma mäletan, oli mu ema alkohoolik. Muidugi välja see kõik paistis hoopis teistmoodi – et kõik oli väga ilus ja väga tore. Mu ema oli seltskondlik ja nõnda edasi. Aga kodus nii tore ei olnud.»

Ja asi ei piirdunud kahjuks rõõmu ja tähelepanu puudumisega. Siljat peksti, ja pidevalt. «Kui ma pisikene olin, siis sain nii füüsilist kui vaimset vägivalda ikka päris korralikult,» ohkab ta. «Suuremaks saades ma sain ainult vaimset vägivalda.»

Silja Siller on täna tuntud kui elurõõmu saadik ja väsimatu naerataja. «Ma olengi rõõmus ja tänulik juba selle pärast, et keegi mind ei löö.»
Silja Siller on täna tuntud kui elurõõmu saadik ja väsimatu naerataja. «Ma olengi rõõmus ja tänulik juba selle pärast, et keegi mind ei löö.» Foto: Erakogu

Sünnipäraste loomuomaduste poolest oli Silja algusest peale avatud ja rõõmus laps, kes suhtles kõigiga ja nägi maailmas palju head. «Ehk tänu sellele, et ma olen selliseks sündinud, ma sain sealt august välja...» Igaüks paraku sellise pagasiga hakkama ei saa.

«Kui ikka armas pisikene tüdruk saab peksa... Või sõidad emaga taksos ja saad aru, et ema on vist juba natuke palju joonud ja ütleb taksojuhile: «Aga lähme viime selle lapse hoopis lastekodusse!» Laps ikka ehmatab päris korralikult ära. Ja siis ei julge ei enam rõõmus olla ega mingeid muid trikke teha. Sest see on ju minu pärast, et ema joob!»

Loe ka: NAISTEJUTUD | Maailm hoopis teise nurga alt kui oled seni osanud näha...

Minu pärast...

Südantlõhestav tõde on kahjuks see, et just nii alkohoolikute lapsed tunnevad. Vanem võib neid peksta, hirmutada ja eemale tõugata – lapsed on ikka truud ja armastavad neid jäägitult. Kui vanem ei saa endaga hakkama, usub pisike, et see on tema pärast.

«Alkohoolikust ema peksis mind aastaid, kuni ma viimaks olin piisavalt tugev, et talle vastu astuda.»

Märka last, kes vajab abi! Aitab Lastekaitse Liit.

Laps pole vanema omand, tal on omad õigused. Vägivalla kasutamine lapse vastu mistahes vormis on täiesti lubamatu, sellel puudub õigustus.

«Sellisest loost on läbi tulnud paljud lapsed, see pole mingi minu üllatav jutt,» teab coach'ina paljusid teisi inimesi toetav naine. «Siis kadus see rõõm ära. Tuli hirm. Kõik, kellel on alkohoolikutest vanemad või kaasad, teavad väga täpselt seda tunnet: sa lähed koju, sul on kõik hästi. Ja mida kodule lähemale sa jõuad, seda kõrgemaks ärevus kasvab. Ja sa saad aru: see inimene on seal kodus juba alkoholijoobes. Ja siis sa muudad ennast kõige väiksemaks, vaiksemaks ja rõõmutumaks inimeseks. Et sind ei märgataks.»

Nüüd on Silja Sillerist pea võimatu leida ilma naeratuseta pilte. Aga hirmsast lapsepõlvest alkohoolikust ema terrori all ei ole tal pea ainsatki naeratavat...  FOTOD:
Nüüd on Silja Sillerist pea võimatu leida ilma naeratuseta pilte. Aga hirmsast lapsepõlvest alkohoolikust ema terrori all ei ole tal pea ainsatki naeratavat...  FOTOD: Foto: Madis Veltman

Rõõmutu kodu

«Rõõmu väike Silja ei tundnud, vähemalt kodus mitte,» tunnistab naine. «Ega see inimene on ju haige, tema ei tea, mida ta tunneb või miks lendavad kohvitassid või mingid muud asjad...»

Kuidas on nii kohutavas kodus võimalik ellu jääda ja mitte vaimselt murduda? «Tead, ma pean ausalt tunnistama, et ilmselt sellepärast, et mu loomus on selline – ma näen kõikides asjades head. Lihtsalt hakkasin iseenda sees sisemist rõõmu kasvatama. Ma sain aru, et kui ma pean kogu aeg olema kusagil peidus, siis see tegelikult ei jäta mind ellu.» Silja oli hästi aktiivne kodust eemal, et ennast toita: tantsis hästi palju ja võttis kõigest koolis toimuvast osa. Otsis tohutus näljas iga positiivset hetke ja head sõna, mida oli võimalik saada, sest kodust ei saanud ainsatki.

Loe ka: NAISTEJUTUD | Kõige tähtsam asi suhtetormis, mida teavad ainult õnnelikud paarid...

«Ja ühel hetkel ma olin piisavalt tugev, et kui jälle käsi minu vastu hakkas tulema, siis ma sain sellest käest kinni võtta. Siis mind enam ei saadud karistada ega minu peal füüsilist vägivalda proovida.» Sageli muu ei aitagi – füüsiline vastuhakk on ainus keel, millest julm inimene aru saada suudab. Ta jätab järele, kui ta enam ei julge haiget teha. Tema meelemuutusele, mõistmisele või äkilisele südameheadusele pole põhjust loota.

Vaimne terror sellega siiski ei lõppenud. «Mina sellele muud moodi piiri panna ei saanudki – ühel hetkel lihtsalt kolisin ära,» sõnab Silja nukralt. «Ent selleks, et ellu jääda, on vaja endaga tegeleda. Leida iseendas üles eneseväärtus. Et see halb, mis mu ema mulle ütles, jookseks maha nagu hane selga vesi. Kui ma vaid teaks, kuidas ma sellele mõistmisele jõudsin...»

Ma ei näinud ema enam kunagi

Silja ei tea siiani täpselt, kust ta leidis noore hapra hingena nii palju vaimujõudu, et alandustele ja verbaalsele maatasa tegemistele vastu seista. Kuid juba teismelisena ta taipas: elus on tähtsad asjad, mis talle rõõmu pakuvad. Mis haiget teevad, ei ole nii olulised. «See, kuidas mina tunnen, selle eest vastutan mina! See aitas mul teha otsuseid, mis enamikule inimestele ka täna pole kergelt vastuvõetavad. Ma jalutasin oma ema juurest ära ja ma ei näinud teda enam kunagi!» Silja oli siis 18 või 19 aastat vana.

Mingit leppimist emaga ei toimunudki. «Mu ema lahkus siitilmast üheksa aastat tagasi. Ta ei võtnud minuga kordagi ühendust ka. Seal ei olnud nii, et mina oleks teda ainult ära lükanud. Miks, seda saame me ainult spekuleerida. Kas tal endal oli nii halb, nii suur eneseuhkus või siis üldse ei huvitanud.»

Terve mõistus ja keegi, kes on kogenud ematundeid, ei suuda seda uskuda – kuidas saab ema omaenda lapse vastu nii julm ja südametu olla! Aga kahjuks just sel moel söövitab alkohol ja iga teine sõltuvus inimesest välja kogu tema inimlikkuse. «Kui keegi küsib, kas ma olen talle andestanud, siis ma ei saa öelda. Mul ei ole ju midagi andestada, see oli tema elu teekond ja tema oli haige. Ma ei saa öelda, et ma peaks midagi andestama. Ta tegi nii, nagu ta oskas. Ent tänu sellele saan mina tänasel päeval rohkem rõõmu tunda.»

Silja ja Kristinka koos saates.
Silja ja Kristinka koos saates. Foto: Kristina Herodes

Sügav valu avab rõõmu skaala

«Just tänu sellele, et ma nägin seda mitte väga toredat poolt elus. Peaasi et sa midagi oled elus kogenud, mis pole selline, et käed on kogu aeg laes püsti ja kogu aeg on pidu. Kui sa seda teist poolt näinud oled, siis sa väärtustad rohkem, kui on rõõm ja hea enesetunne. Päris ausalt – kas sina tunned mõnda inimest, kellel kunagi pole elus midagi negatiivset juhtunud? Kui keegi ütleb, et mu elu on täielik lill, siis isegi lillel sajab vihma ja tuul puhub.»

Eluraskused ei ole selleks, et meid kiusata, vaid selleks, et õpetada meid rohkem armastama, väikeste asjade üle rohkem rõõmu tundma ja mõistma, kui palju me ise saame teha. «Ma usun, et kogu see teekond, mis me läbi käime, nii tõusud, mõõnad kui eriti need langused. Seal põhjas võib väga-väga keeruline olla: «Ma ei jaksa! Ma ei saa! Ma ei taha! Miks mina?» Ja kui sa sealt välja tuled, siis sa näed – vau, kus olen mina!»  Tulles tõelisest põrgust, annab enamik asju elus põhjust rõõmustada ja tänada.

«Ma tunnen ennast hästi, et mind keegi ei löö. Ja keegi ei saa mulle enam vaimset vägivalda pakkuda. Ma astun siis ära.»

Silja usub, et libapositiivsus on tegelikult valelik ja inimesele väga ohtlik. Kui keegi püüab olla kogu aeg positiivne, sest keegi on öelnud, et positiivsus on hea asi, siis ta ei märka, mis tema sees päriselt toimub. «Seetõttu võib päris rõõm temast hoopis suure kaarega mööda minna! Valepositiivsus on väga ohtlik ja me võime selle tõttu suruda igasuguseid haigusi endasse sisse. Kõik erinevad tundeskaalad on vaja läbi kogeda.»

Mis on rõõmu seemned?

Seda juhtub tihti – avastame ennast ohakate keskel ja neid asju elus, mis takistavad, torgivad ja haiget teevad, on nii palju, et ei jõua kokkugi lugeda! Kuidas ma siia sattusin? Kallim on kuri, boss on vastik, lapsed on lollid ning ise olen paks. Vahel aitab raskest kohast kõige paremini välja arusaamine, mis teed pidi me sinna jõudsime. Iga suureks kasvanud mureumbrohi on saanud alguse seemnest, mille me ise mõni aeg tagasi maha panime...

Kuid samamoodi on õnnelikud inimesed hulk aega tagasi teinud ise päris palju selleks, et täna nii rõõmsad olla. Mida külvata ja kuhu – kuldaväärt retsepti annab see «Naistejuttude» podcast'i episood.

Inimesed, kes on Siljaga kohtunud, märkavad enamasti tema sära ja rõõmsameelsust. Silja julgeb olla nii õnnelik, nagu täiskasvanud inimesed sageli ei julge. Aga Silja tunnistab siiralt, et ka temas on tumedam pool olemas. Oskus valida rõõm tulebki sellest, et me teame ja lubame endale kõiki tundeid. 

Silja Siller jagab palju rõõmu laiali, sest temas endas on seda ka palju.
Silja Siller jagab palju rõõmu laiali, sest temas endas on seda ka palju. Foto: Jana Laigo

Head asjad algavad peast – kahe kõrva vahelt! 

Head suhted on otsekui ühine konto, kuhu mõlemad osapooled investeerivad. Nii palju, kui sinna on antud, seal ka on. Lähedust, armastust, mõistmist, kirge, ühiseid elamusi, toetust, lugupidamist... Suhe ei saa olla hea, kui sa sellega ei tegele. Kui see pole sulle piisavalt kallis, et sellesse ennast igas mõttes anda. Lause «Aga ma ju armastan sind» on sisutühi, kui selle ütlejal suhte jaoks kunagi aega ei ole. Mida sa armastad, sinna sa panustad oma aega.

Hea keha on vitaalne, terve ja tasakaalus. See ei vasta mingitele ideaalmõõtudele ega kaalunumbritele – mõni keha eelistab olla kergem, teine kaalukam ja mõlemad võivad olla superkehad. Keha näitab kõige kiiremini, milline on sinu valikute summa. Piisavalt puhkust, parajalt liikumist, tunde järgi just sinule sobiv tervislik toit, enesehävituse vältimine ning keha kuulamine on valem, millega ei ole võimalik eksida – iga lisanduva aastaga on su keha ilusam, noorem ja tervem.

Hea tervis algab iseenda tundmisest. Kõigepealt on vaja endaga tuttavaks saada ja ennast kuulama ning mõistma õppida. Nii seda, mida kõneleb keha, kui seda, mida arvavad emotsioonid. Ja sedagi, mida sosistab spirituaalsus. Leia oma südame hääl ning hinge kutse. See pole midagi maagilist, vaid olemas igas inimeses. Lihtsalt loo vaikus, kuula ja võta ennast vastu.

Tervisemurede taga on tihti asjad, mida me endas vastu ei võta, eitame, maha surume või kardame.

Loe ka seda: Armastuse kerjamine: nii kui mehe sissetulek kadus, oli ka naise «suur armastus» kui peoga pühitud 

Vastused lugejatele

Eelmise nädala «Naistejutud» Kethi Uibomäega tõid kuulajatelt väga palju sooja tagasisidet ja osa jagati heldelt oma sõpradega. Inimesed tänasid selle eest, et rääkisime depressioonist ja läbipõlemisest ausalt ning ilustamata – nii tumedates toonides, nagu see päriselt on. Mitmed kuulajad soovisid täpsemaid selgitusi: kuidas ennast aidata ja kuidas sellist hullu olukorda ära hoida? Pühendame läbipõlemisele terve pika lõigu ka Silja Silleriga, kelle töö on inimesi sellel teel toetada. «Ülemäärane stress on see, kus sul on kõike liiga palju, aga tunneli otsas paistab ikkagi valgus, kui need viissada asja ära teed,» toob Silja näite, kuidas oma seisundi tõsidust kiiresti hinnata. «Läbipõlemine on see, kui sul ei ole enam midagi anda. Sul on liiga vähe energiat ja tahtmist. Sa vaatad ette ja sa enam ei näe valgust seal tunneli lõpus.» Silja selgitab loogiliselt lahti märgid, mis ohule viitavad, ja tarkused, kuidas sellist olukorda enne krahhi ära tunda saab.

Loe ka seda: VIDEO. Lihtne trikk, mis päriselt toimib ja päästab tselluliidist 

«Keha annab meile väga palju märku, lihtsalt me ei kuula,» sõnab Silja kirglikult. «Kui tuleb valu, siis ära suru seda kohe rohuga maha, vaid esimene küsimus valule on: mida sa mulle teada anda tahad? Valu on tegelikult sõber. Sõbrad annavad meile millestki märku, valust on hea õppida.»

Jooga Silja Silleriga OMAklubis
Jooga Silja Silleriga OMAklubis Foto: Sander Ilvest

Silja ja Kristi teevad kahekesi podcast'i «Heaolu jutud». 63. episoodis jagab Kristinka lugusid oma elust, mida kusagil pole räägitud. Kuidas ta kunagi ei julgenud isegi juukseid kammida, nii suur oli hirm tähelepanu ees... Ja palju muud isiklikku.

Ettevaatust – sinna ära külva! 

Eestlased on üks tark rahvas – meie vanasõnades on suurem osa elutarkusi talletatud. «Mida külvad, seda lõikad.» Nii lihtne see ongi! 

  • Ületöötamine. Silja sõnul on just see suurim elude hävitaja. «Kus me läheme suure energiaga peale ja me enam ei märka. Asjadega kaasa minemine ja mitte kohalolemine.»
  • Sallimatus. Sallimatuse seemneid maha panna on väga lihtne – meile tundub, et see ei puuduta meid! See ei tee midagi! Tõsi, oma sallimatute kommentaaridega teeme me ise kellelegi alati haiget ja alati tuleb ka keegi kaasa «kriitikute poolele». Inimesed on väga loomingulised ja originaalse mõtlemisega. Kuid see kõik tuleb tagasi sallimatusena sinu enda vastu – sind ei võeta vastu, tõugatakse ära, jäetaks justkui armastusest ilma. Lihtne on seal näha, kuidas teised on pahad, hoopis raskem iseenda varasemat panust, sest viitaeg võib vahepeal olla pikk...
  • Oma tõe pealesurumine. On inimlik soovida teha õigesti ja suunata ka teisi tegema nii, nagu sina ise õigeks pead. Ära lase seda suureks ja sitkeks harjumuseks kasvada! Ära pane neid seemneidki maha, sest igaühel on erinev tõde ja ka õigus oma tõele. Need, kes oma tõe pärast lõugavad, juhib elu mõistmise ja empaatia teele tagasi sageli läbi suurte kaotuste, alanduste ja läbikukkumiste kuristiku. Kohas, kus tahaksid korrigeerida, proovi hoopis erineva vaate ära kuulamist. Meil on võimalik teist mõista ja aktsepteerida ka siis, kui me temaga ei nõustu.
  • Kohtumõistmine. Mis saab inimesega, kes tunneb soovi karistada? Kätte maksta ja tagasi teha? Nii teenib välja kõige hirmsama karistuse, isegi kustutamise, kui ta liiga kaugele läheb. Kuid lõks on ligitõmbav! Kohtumõistmine tekitab korraks hea tunde, kergenduse tunde, sest ego kisab sees: sul ongi õigus nii teha! Olgu tegu ise kuitahes inetu. Pea alati on vägivalla varjus õigustatuse tunne. Kohtumõistjad isegi usuvad, et on head ja õiglased. Ja on vihased, et keegi ei hinda seda! Kuid stopp – mitte ühegi inimese ülesanne siin maailmas ei ole hakata kohtumõistjaks kellegi üle. Isegi mitte iseenda üle – ka ennast süüdistades ja karistades paneme me maha mürgiseid ja hävitavaid seemneid. Mitte keegi ei saa õnnelikuks teisi karistades, kritiseerides ja kätte makstes. 

Kuula ära kogu saade. Siljal on palju sellist öelda, mis aitab valida elus õiget teed ja kuhu õigeid seemneid maha panna. See on nagu pikk ja põhjalik nõustamissessioon imelise Silja Silleriga, kuid täiesti tasuta. Saad välja noppida endale väärtusliku ning selle oma elus kasvama panna.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 299 osa leiad siit! Silja Silleri inspiratsioonilehekülje My Pink Sunhine leiad siit

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.

Kes õpetas Kristinkale tasakaalu? Kuidas seista pea peal ja käte peal? Kuidas püsida heas tasakaalus tavaelus oma kahel jalal? Just Silja Siller.
Kes õpetas Kristinkale tasakaalu? Kuidas seista pea peal ja käte peal? Kuidas püsida heas tasakaalus tavaelus oma kahel jalal? Just Silja Siller. Foto: Sander Ilvest

Leia ka Eesti kõige toredam kodu-podcast «Oma tuba, oma luba». Värskes osas on külas ülimalt populaarne ja säravalt nutikas köögidisainer Hiie Härm.

Teised ajakirjad

Tagasi üles