NAISTEJUTUD Maailm hoopis teise nurga alt kui oled seni osanud näha...

Esmapilgul ei saa üldse aru, et need kaks ilusat noort inimest võiksid mitte näha. Indrek Kaljumäe ja Maarja-Liis Orgmets. Foto: Kristina Herodes
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Copy

«Pime oled või?» Meil on väga palju ütlusi, mis vihjavad, et nägemine oleks justkui ilmselge. Aga alati see nii ei ole... Kui tihti me mõtleme, et meie keskel on päris palju inimesi, kes tõepoolest ei näe ja kui suur privileeg on tegelikult võimalus näha.

Elu on aga veidral kombel õiglane – puude kõrval on alati ka mõni eriline anne ja tundlikkus. Kui inimene saab seda rakendada, sünnib sageli tõeline talent. Sel korral näitavad meile tavalisest hoopis teistsugust maailma kaks nägemispuudega ilusat hinge Indrek Kaljumäe ja Maarja-Liis Orgmets. Saatejuht Kristina Herodes.

Võimalus näha on midagi sellist, mida peame sama loomulikuks hingamisega. Kuid meie hulgas on ka palju neid, kes ei näe. Nägemispuue on registreeritud 8500 inimesel, kuid Eesti Pimedate Liidu juhi Jakob Rosina sõnul on tegelik vaegnägijate ring vähemalt kaks korda suurem. Liiga palju Eesti inimesi ja ilusaid hingi, et neid unustada!

Loe ka: NAISTEJUTUD | Kõige tähtsam asi suhtetormis, mida teavad ainult õnnelikud paarid...

Esmapilgul ei saa üldse aru, et need kaks ilusat noort inimest võiksid mitte näha. Indrek Kaljuvee ja Maarja-Liis Orgmets
Esmapilgul ei saa üldse aru, et need kaks ilusat noort inimest võiksid mitte näha. Indrek Kaljuvee ja Maarja-Liis Orgmets Foto: Kristina Herodes

Indrek Kaljumäe töötab massöörina, mängib kitarri, teeb sporti ja on tõeline multitalent. Südamlik ja tagasihoidlik noormees ei tee saladust ka oma raskest lapsepõlvest – ta on kogenud perevägivalda. «Minu puhul on nägemise kahanemine olnud progresseeruva laadiga,» räägib ta. «Juba lasteaias märgati, et vaatasin pilte lähedalt. Kirjutati prillid, aga eriti nendest kasu polnud. Eks ma pelgasin ka prille ja ei tahtnud neid eriti kanda. Kui olin 10–11, tuli diagnoos: retinitis pigmentosa, kaasasündinud geneetiline haigus. Põhikoolis nägin veel õpikuteksti lugeda, nüüd ma lugeda enam ei näe. Eristan valgust ja kontuure, detaile ei näe.» 

Maarja-Liis Orgmets tegutseb portaali Postimees Lemmik ajakirjanikuna ning kirjutab väga sisendusjõulisi ja südamlikke lugusid enesearengu teemadel. «Mul on väike nägemisjääk – viis protsenti ühes silmas,» avaldab Maarja-Liis Orgmets. «Ma näen objekte hästi lähedalt ja suudan lugeda, kui panen nina vastu ekraani. Inimesest ma näen kogu, aga meetri kauguselt kedagi ära tunda on keeruline. Minu nägemine on selline olnud terve minu elu, ma ei teagi, mida normaalne nägemine endast kujutab.»

Mida tähendab olla pime? Saa teada siit!

Inimesi on raske usaldada, kui ei näe

«Ma ei saagi aru, kas asi on minus, vaegnägemises või milleski muus, aga uute inimestega on hästi raske ennast kehtestada,» räägib Maarja-Liis. Pole pilke, viipeid ega näoilmeid – see on suur takistus kontakti loomisel. Nägmismeele kaudu saame me hinnanguliselt 80–90 protsenti informatsioonist. Ometi on naine õnnelikus paarisuhtes ja kallim armus temasse koos kõigi tema eripäradega. «Ma ei varjanud seda tema eest kordagi. Olen alati olnud sellise suhtumisega, et võimalikult kiiresti oma nägemispuudest rääkida. Kui inimene ei aktsepteeri mind sellisena, nagu ma olen, siis ma ei tahagi temaga rohkem suhelda. Mõnes mõttes on see nagu hea filter isegi.»

Indrek praegu lähedases suhtes pole ja peab end aeglaseks sõbrunejaks. «Minul tahab usalduse tekkimine aega. Vahel ma isegi pelgan inimkontakti. Ma alati ei usalda inimesi ja inimeste kavatsusi,» tunnistab Indrek. «Seltskonnas, kus on ainult nägijad, jääb mul infot hästi palju kätte saamata ja vahel tunnen, et jään kõrvale. Hästi rasked on mulle kärarikkad kohad, kus on vali muusika, palju inimhääli. Siis ma ei saa üldse aru, kas keegi on mu kõrval – see tekitab ebamugavust. Ma ei oska sellega toime tulla, tunnen ennast ebaturvaliselt.» Mis toetaks? Saatja, kes aitab sotsiaalset barjääri ületada ja infot vaegnägijale vajalikul viisil temani tuua. «Aga lähedased ja sõbrad ei saa ka sinu eest sinu elu ära elada,» rõhutab Maarja-Liis. Nägemispuudega inimesed kohanevad maailmaga ja õpivad selles üllatavalt hästi iseseisvalt toime tulema.

Indrek Kalujmäe ja Maarja-Liis Orgmets, taustal saatejuht Kristinka
Indrek Kalujmäe ja Maarja-Liis Orgmets, taustal saatejuht Kristinka Foto: Kristina Herodes

Kirjeldatud maailm

Kuidas neid inimesi paremini ühiskonnaga siduda saaks? Vastus on lihtne – rohkem kirjeldades. «Hästi oluline on kõnetada ja nägemispuudega inimest mitte ära unustada,» soovitab Maarja-Liis. «Inimene, kes näe, vajab kirjeldavat informatsiooni. Ärge kartke, et sa teda infoga üle külvad, minu jaoks on oluline, et mind ei ignoreeritaks.»

Pimedate võimalusi piiravad enim teised, kel seda puuet pole – kui avatud on nägijad sotsiaalselt ja valmis nendega arvestama. Kui ligipääsetavaks on neile muudetud linnaruum ja veebikeskkonnad. Neil inimestel oleks võimalik elada täisväärtuslikku elu, kui nende erivajaduse peale mõeldaks.

Kuula ka: NAISTEJUTUD | Raske suhe pole välja kannatamiseks, vaid hoopis...

Ligipääsetavuse veebinar

18. mai on ülemaailmne ligipääsetavuse päev. Sel puhul korraldab Eesti Pimedate Liit, Ligipääsuke ja Accessible EU tasuta veebiseminari, mida saab ka järele vaadata.

Eesti Pimedate Liit

koondab, nõustab ja toetab sarnase murega kokku puutuvaid inimesi. Eesti Pimedate Liidu kodulehelt leiab nii abi, praktilist nõu kui soovitusi ligipääsetavuse alal. Kui nägemine halveneb, on ka siis võimalik oma elu paremaks muuta, kuid see käib veidi teisel viisil.

Näiteks leiab sealt selge ja väga praktilise videokoolituse, kuidas pime inimene saab iPhone'i kasutada või milliseid teenuseid nägemispuudega inimesed nautida saavad.

Liit kaitseb nägemispuudega inimeste huve ning esindab neid, kuid pakub ka toetavat ja mõistvat kogukonnatunnet. Keegi ei pea oma murega üksi olema!

Oma podcast

Pimedate ühingul on ka oma podcast «Lihtsalt pime» mis räägib sellest, mida kõike korda saadavad inimesed, kes ei näe. Elu tahab elamist, ka pimedad õpivad ja töötavad, kuulavad filme, teevad muusikat, kunsti ja teatrit. 

Valguse Kaja

Pimedatel on ka oma ajakiri Valguse Kaja, mis räägib elujaatavaid lugusid pimedate ja vaegnägijate elust, inspireerib, toetab ja annab praktilist nõu. Ajakiri on üles ehitatud just pimedatele ligipääsetaval viisil.

«Nooremana oli hästi raske,» jutustab Indrek. «Kui nägemine kahanes, siis tuli kogu aeg probleeme juurde. Aga ütleme nii, et ajaga on see leppimine tulnud kergemalt. Pead kuidagi kohanema, mis sul üle jääb.»

Loe ka silmi ja südant avavat eksperimenti – Ajakirjanik pani end haavatavasse olukorda ja proovis, mis tunne on olla pime

Indrek koges järk-järgult nägemisest ilma jäädes palju valusaid tundeid. «Väärituse tunne, kurbus, rasked tunded. Lapsed on väga karmid.» Nooremana häbenes ta oma puuet sedavõrd, et üritas seda üldse varjata. «Kui peale vaadata, siis kosmeetiliselt ei saagi aru, et mu silmadel midagi viga on. Ja ma olin varjamises väga edukas! Ma ei võtnud seda omaks ja peitsin seda kogu aeg. Paljud ei saanudki aru.»

«Ma hästi samastun selle peitmise teemaga,» nõustub Maarja-Liis. «Meie, kes me olemegi vaegnägijad, hästi lihtne on seda varjata. Ja minul läks ka hästi kaua aega, et endale üldse tunnistada julgeks, et mul on abi vaja või ma ei saa hakkama.»

Varjamine võib hästi õnnestuda, kuid kahjuks on see üks iseenda eitamise vorme. Tavalise nägemisega inimesed pimeda või vaegnägija ümber ei oska temaga arvestada. Nad võivad pahaaimamatult või ka pahatahtlikult haiget teha, ilma et saaks isegi aru, milles on probleem. Mõlemad saatekülalised on aga kogenud – kui kõik ausalt ära rääkida, on enamik inimesi heatahtlikud, arvestavad ja mõistvad.

Tahad aidata?

Hakka jooksusilmadeks

Jooksusilmad on kogunemiskoht nägemispuudega jooksjatele ja nende saatjatele. Vaegnägija või pime abiliseta jooksma minna ei saa, kuid liikumine teeb talle suurt rõõmu. Sina ei kaota midagi, kui võtad jooksuringile kaasa sõbra, kes ei näe. Võidad aga palju – uue sõbra, rõõmu heateost ja täiendava motivatsiooni jooksuringi mitte vahele jätta.

Kui kuulad, süda liigutab ning tahaks midagi teha, siis jooksusilmadeks registreerumine on samm, millest on tõesti abi!

Aita ühistranspordis

Kui näed kedagi valge kepiga bussipeatuses, siis küsi, mis bussile ta soovib minna. Ilma abita pole tal õiget numbrit võimalik ära tunda. Või pöördu sõbralikult: «Vabandage, kas mul on võimalik abiks olla?»

Unenägusid näevad ka pimedad

Magama heites aga füüsiline puue kaob, unes on kõik võrdsed. Indrek näeb pildilisi, värvilisi unenägusid, mis on täpselt sama kirkad nagu maailm, mida ta lapsena näha sai. «Mu unenäod sageli korduvad,» kirjeldab mees. «Mul on üks kindel koht – onu talu Lääne-Virumaal. Enamasti toimub seal midagi ärevat, mind rünnatakse, ma tajun ohtu...»

Teine asi, mis Indreku enesetunnet parandab, on sport. Ja seda on ka näha – noormees on väga heas vormis. «Sport on minu suur lohutus, tunnen ennast kohe hästi, kui ma füüsiliselt pingutan ja oma kehasse tulen. Ujumine meeldib, vesi on nii vabastav.»

«Nägemispuudega inimesed tahavad väga palju liikuda,» lisab Maarja-Liis. «Ainult meil on selleks vaja abi.» Loodusesse minek mõjub väga hästi ka neile, kes ei näe – loodust saab tunnetada. Matkale minna saab vaegnägija siis, kui leiab mõned sõbralikud silmad, keda ühes võtta.

Kuula ka: NAISTEJUTUD | Lauluväljakutäis meie oma Eesti inimesi, kellega me ei arvesta

Sünnist saati pime Jakob Rosin on ligipääsetavuse ekspert ja Eesti Pimedate Liidu esimees. Lisaks on ta muheda huumori, selge sõna ja suure karismaga kõneisik
Sünnist saati pime Jakob Rosin on ligipääsetavuse ekspert ja Eesti Pimedate Liidu esimees. Lisaks on ta muheda huumori, selge sõna ja suure karismaga kõneisik Foto: Mihkel Maripuu

Kuidas pimedate elu paremaks teha saab?

Jakob Rosin, ligipääsetavuse ekspert ja Eesti Pimedate Liidu esimees

Ligipääsetavus on kõige alus

Väga oluline teema meie jaoks on ligipääsetavus. Kuidas saaksid nägemispuudega inimesed paremini hakkama? Siis, kui me saame asjadele ligi, saame elust osa võtta. Selleks on vaja, et saaksime liikuda linnaruumis, hoonetes ja hakkama veebilehekülgedel. See kõik on täiesti võimalik, kui mõnede detailide peale on mõeldud, mis aitavad ka neid, kes ei näe.

Need asjad peegelduvad otseselt elukvaliteedis. Kui nägemispuudega inimestele on mõeldud, siis ei jää nad millestki ilma ja saavad ühiskonnaelust aktiivselt osa võtta. Minu kõige olulisem töö ongi ligipääsetavuse konsultandina nõu anda, kuidas maailma meie jaoks ligipääsetavamaks muuta.

Linnaruumis

Riik mõtleb meie peale küll. Vahel võiks veidi varem meelde tulla, et ka vaegnägijad on meie keskel olemas. Ja kaasamist võiks olla rohkem. Samuti teadlikkust ligipääsetavuse alal. Pime inimene ju teab täpselt, kuidas ehitada hooneid, programmeerida veebilehti ja teha need igaühele ligipääsetavaks. Me võiks juba alguses mõelda, et loome midagi, mida saaks kasutada kõik inimesed.

Hoone puhul peab arvestama sellega, et seal saaks liikuda ka inimesed, kes ei näe. Abiks on põrandale paigutatavad juhtteed. Et liftid räägiks, et oleks punktkirjas sildid ja viidad, seal on palju asju... Samas peab mõtlema kuulmispuudega ja ratastoolis inimestele.

Veebis

Veebis peab disain olema piisavalt kontrastne, mitte valgel taustal hall tekst. Nägemispuudega inimest aitab näiteks suur kontrastsus, suurem tekst ja sisse suumitavus. Häirivad aga vilkuvad, liikuvaid bännerid, ka liiga ere värv võib olla osale inimestele valus. Inimene, kes on pime, kasutab ekraanilugejat. Et see saaks sind korrektselt aidata, peab veebileht teatud reeglitele vastama. Näiteks iga pildi peal võiks olla kirjeldus, mille ekraanilugeja ette loeb. Nägijat alt-tekst ei häiri. Samuti peaks nuppude ja siltide juures olema kirjeldused, mitte ainult luubi pilt, vaid ka tekst «otsi». Artiklite kuulamise võimalus on väga hea, aga pime peab kuidagi selleni pääsema. Seis Eestis paraneb ligipääsetavuse vallas ja teadlikkus tõuseb, aga arenguruumi on.

Näe eeskätt inimest

Suhtu pimedasse nagu teistesse inimestesse, me oleme tegelikult sarnased. Lihtsalt mõned meist ei näe ja oleme sellega kohanenud. Nägemispuudega inimene või vaegnägija öelda – see on väga okei. Puudega ja erivajadusega inimene on neutraalne termin. Kui inimene on pime, võib ka selle välja öelda. See ei ole solvav. Invaliidiks kutsumist oleks soovitav vältida, see on solvav. Aga mis meile väga meeldiks, oleks see, kui inimene tuleks eespool ja alles siis tema erivajadus. Inimene, kel on nägemispuue – see oleks kõige kenam.

Praegu on meil registreeritud nägemispuudega inimesi veidi üle 8500. Aga sinna alla ei kuulu need, kes pole puudetõendit taotlenud ja ma kahjuks tean, et nendega koos on meid kaks korda rohkem. Kuid sellised andmed on delikaatsed terviseandmed, statistika nendele ligi ei pääse ja keegi neid mingil juhul ei avalikusta.

Kuula ka seda: NAISTEJUTUD | Kannatad ärevuse all? Saad selle enda trumbiks keerata, kui teed nii...

«Pärast isa surma, kui ma olin kümnene, tekkisid probleemid,» jagab Indrek lapsepõlvekogemusi, mis tema usalduse inimeste vastu kõikuma lõid. «Perevägivald ja lisaks veel see nägemise probleem... Mul ei olnud kuskilt abi küsida, olin oma probleemidega üksi ja siis ma sulgusin.» Kuidas väga raskest kohast õnnestus edasi liikuda? Seda kuula edasi saatest.

Kuula ära terve saade – sinu empaatia avardub ning suudad palju paremini mõista neid inimesi meie keskel, kes ei näe või näevad vähem. Usu, need inimesed on väärt tundma õppimist! Nad on sageli väga sügavad, lojaalsed ja ei erine meist inimlikus plaanis üldse.

Sul on oma lugu, mida soovid jagada? Oma kogemus elust, mis võiks teisigi kõnetada? Kirjuta e-kiri minu isiklikul aadressil kristina.herodes@postimees.ee. Garanteerime, et oleme materjaliga diskreetsed ja kirjasaatjate suhtes hoolivad.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 297 osa leiad siit!

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.

Maarja-Liisi sügavad lood liigutavad hinge

EKSKLUSIIVNE INTERVJUU | WildFiti asutaja Eric Edmeades: lõpetage dieedi pidamine, see ei vii kuhugi!

***

EKSKLUSIIVNE | Tippkoolitaja Florencia Andrés: Pingutamine ja teadmised tippu ei vii. Edu toob hoopis....

***

INTERVJUU | Hüpnoterapeut Marisa Peer: kõige tähtsam asi, mida iga vanem oma lapsele õpetama peaks, on...

***

Kutsikajärgne depressioon: «Nutsin peaaegu iga päev, sest tundsin, et pole piisavalt hea koeraomanik»

Teised ajakirjad

Tagasi üles