NAISTEJUTUD ⟩ Depressioon ja raisakotkad: «Nad nautisid minu hävingut. Nad ootasid seda, et ma läbi põlen, ja plaksutasid käsi!»

Külas Kethi Uibomägi

Kethi Uibomägi käis läbi tulest ja veest. Peale isiklikku depressiooni ja läbipõlemise kogemust on ta jälle jalul ning veelgi siiram, julgem ja tugevam! Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Kristina Herodesajakirjanik

Konstantin Sednevfoto- ja videoreporter

28. mai 2023, 15:19

Kui tõsised asjad on läbipõlemine ja depressioon? Kui murrad jalaluu, siis sa ei pane sinna peale kreemi lootes, et see aitab! On vaja teha röntgen, operatsioon, kips ja taastusravi. Vaimse tervisega on samamoodi, see pole karvavõrdki kergem diagnoos!

Sädelev teletäht Kethi Uibomägi kukkus nii karmilt kokku, et vaimne tervis pudenes koost ja keha polnud enam võimalik liigutada. Ning ta on valmis detailselt rääkima, mis juhtus, kui rängad olid tagajärjed ja mis teda aitas.

Kas depressioon ja läbipõlemine ohustavad ka sind? Muretsemiseks ON põhjust. Läbipõlemine hiilib ligi väga salakavalalt...

«Ma käisin ikka väga pimedas kohas,» ütleb Kethi Uibomägi.

Loe ka: INTERVJUU 〉 Kethi Uibomägi: «Kui EMOs toibusin, siis ütlesin arstile: pange mulle ükskõik mida sisse, aga ma pean...»

Millest algas Kethi läbipõlemise teekond? «Lahkuminekust, kus ma lõpetasin suhte oma kihlatuga,» jutustab Kethi. «Ma olen selline, et kui ma armastan, siis kogu südamest! Aga kui minu usaldust kuritarvitada ja minu soovide ja vajadustega mitte arvestada, siis ma lähen. Ma ei jää virelema, vaid seisan iseenda eest. Aga see ei ole ka mulle lihtne.»

Loe ka: Kõige tähtsam asi suhtetormis, mida teavad ainult õnnelikud paarid...

Kethi pani kogu energia töösse, ütles kõigele jah ning polnud ka enam kedagi, kes meelde tuletaks: töö pole ega tohiks olla kogu elu. «Ma ei osanud ise ennast hoida ja ei teadnud, kust abi küsida. Mentor – vot see oli mul puudu! Keegi, kellelt küsida nõu ja abi, kes hoolib minust ja minu vajadustest. Ma sukeldun nii kirglikult teemadesse ja töödesse, et mul vahel kaob ära reaalsustaju.»

Sind võiks huvitada ka: Depressioon, ülekaal ja aina purunevad suhted – selle varjatud põhjus võib olla ATH

Kethi Uibomägi häält saab täna kuulda igal tööpäeva hommikul juba kella kuuest saati. Särav naine on taas aktiivne ning üks MyHits Hommiku saatejuhte koos Indrek Vaheoja ja Andry Padariga. Kuula lisa! Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Mida teha, kui kahtlustad läbipõlemist?

Karm reaalsus: elame maailmas, kus inimese väärtust hinnatakse tema soorituse järgi. Sa oled sama hea kui sinu viimane saavutus. Sellises maailmas on läbipõlemise risk ohtlikum kui koroona.

Enneta läbipõlemist igal võimalusel. See on nagu taburet, kus kõik jalad peavad olema all: uni, liikumine, mõistlik menüü (ning meelemürkidega piiri pidamine) ja teadlik vaimse tasakaalu hoidmine. Vaata pikemalt allpool!

Kui kahtlustad, et see mure käib sinu kohta, siis tõenäoliselt see nii ongi. Otsi abi kohe! Juba läbipõlemiseni jõudnud inimene ei pruugi olla enam võimeline ise abi otsima, tema puhul võiksid lähedased ta spetsialisti hoole alla suunata.

Ära kurna end tühjaks! Kahjuks on see tööka eestlase puhul tavaline: «Mul pole viga midagi, küll ma hakkama saan.» Ei saa! Inimesed suudavad kompenseerida iseenda ressursside arvelt eri pikkusega perioode. Mida pikem on enesepiitsutamise aeg, seda rängem võib olla kokkuvarisemine.

Läbipõlemine on tõsine asi! See võib kaasa tuua pöördumatu vaimse tervise kahjustuse, töövõime vähenemise või isegi kadumise. Läbipõlemine on nagu raske trauma, lihtsam on seda ära hoida kui ravida.

Testi. Näiteks kliink.ee ja psy.help.ee pakuvad kiiret läbipõlemise veebitesti oma seisundi hindamiseks. Kuid adekvaatse pildi annab ainult spetsialisti konsultatsioon.

Esmased tunnused

Märgid läbipõlemise ohu lähenemisest võivad olla individuaalselt erinevad, aga usu - sa saad aru, et sinuga pole kõik korras. Tavaliselt annavad esimesena märku uinumisraskused.

Suurenevad ärrituvus, ärevus, murelikkus, väsimustunne, eksimused ja unustamine. Lisanduda võivad peavalud, nõrkus, kumin kõrvades jm füüsilised vaevused. Muutud emotsionaalselt labiilseks ning ei suuda fookust leida ega hoida.

Vähenevad töörõõm ja rahulolu (ka tööst, mis varem meeldis), motiveeritus, loovus, julgus, eduelamused ja enesehinnang. Langeb huvi seksi vastu.

Läbipõlemine ohustab rohkem inimesi, kellele on omane:

Rohke ärevus. Elamine sellise pinge all kulutabki rohkem ressurssi.

Hüpervastutus, soov kontrollida. Oskamatus delegeerida, sest ise tehtud on kindlam. Usaldamatus. Kalduvus võtta enda peale ka võõrast vastutust.

Perfektsionism on eelnevaga seotud – ebamõistlikult suured ootused endale ja teistele. Miski pole piisav ja sihiks seatakse püüdmatu ideaal.

Suutmatus abi paluda. «Ma saan ise hakkama!» Abi võrdsustamine läbikukkumise, nõrkuse või väärtusetusega.

Vajadus konkureerida. Sellise eluvaatega me ei tee seda, milles ise oleme head, vaid seda, milles võisteldakse, ja see ei sobi üldjuhul kellelegi.

Kalduvus võrrelda. Alati on keegi parem, lepi sellega. Ennast võrreldes läheb fookus endalt teistele ning on lihtne ise oma piiridest üle sõita ja ennast kahjustada.

Kethi Uibomägi häält saab täna kuulda igal tööpäeva hommikul juba kella kuuest saati. Särav naine on taas aktiivne ning üks MyHits Hommiku saatejuhte koos Indrek Vaheoja ja Andry Padariga. Kuula lisa!

Konstantin Sednev / Postimees

Teised enne, sina siis, kui üle jääb?

Kethi sai kodust kaasa igati head õpetussõnad: suhtu alati kõigisse abivalmilt ja hästi. «Aga sellel abivalmidusel on piir,» on naine tänaseks mõistnud. Kui soov teisi aidata hakkab inimest ennast hävitama, siis tuleb piir seada.

«Mulle tegelikult ütles töötervishoiu psühholoog juba märtsis, et sul on kohe vaja puhkusele sõita,» meenutab Kethi. «Mulle ei antud seda puhkust. Mis on ohumärk – inimesele tuleb anda puhkust, kui tal on seda vaja!» Ta pingutas edasi, hambad ristis. Kethi jõudis punkti, kus ta seadis eesmärgid endast ettepoole, piitsutas end armutult tagant ja siis ütles kõik üles.

«Kõige suurem laks tuli täpselt aasta tagasi, maikuus – ma ei liigutanud enam. Lamasin voodis, ei suutnud oma keha liigutada. Keha oli juba sellises seisundis...» Kas Kethi sellest taipas, et ta peab endale viimaks ometi halastama? Ei! Kutsuti kiirabi.

«Kui ma viimaks seal EMOs toibuma hakkasin, siis ütlesin arstile: pange mulle ükskõik mida sisse, aga ma pean jõudma õhtul eetrisse,» räägib naine. «Arst ütles, et ma olen hull. Mina vastasin uhkelt, et ma ei olegi normaalne inimene. Ja mulle tundus sellel ajal, et ma teen õigesti! Enam ma nii ei teeks.»

Kethi pumbatigi üles, ta astus õhtul ekraanile ja telepublik isegi ei teadnud, kust põrgust ta on äsja läbi tulnud. Loomulikult ta nuttis ja oli täielikus paanikas, aga oma lubadust täitmata jätta tundus ilmvõimatu. «Aga siis ma ütlesin, et nüüd ma ikkagi ei tule rohkem.»

«Äkki ikka venitad kaks nädalat veel välja, hooaja lõpuni?»

«Ei venita...»

Ei hinnanud ennast üldse!

Kethi sai kõige karmimal moel teada, et enam ta iseenda arvelt teistele vastu tulla ei saa. Sest mida tähendas Kethi kindel veendumus, et ta peab maksku mis maksab oma töö ära tegema? Lühiajalist eesmärgipimedust ja moonutatud maailmataju. «Minu elu ja eksistents on vähem väärt kui see saade! Kui minu antud lubadused, minule pandud kohustused ja minu peal lasuvad ootused on olulisemad kui mina ise,» ehmatab Kristinka.

«See ütleb palju minu seisundi kohta,» mõistab Kethi nüüd. «Ma ei hinnanud iseennast inimesena üldse! Sest mitte ühelgi oma lähedasel ma ei lubaks nii teha, nagu ma iseendaga tegin. Ja täna ma enam seda ei tee ka. See on lollus, idiootsus, see on täiesti mõttetu!»

Kethi Uibomägi ja Kristinka hetk enne stuudiosse saadet salvestama minemist. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Raisakotkad rõõmustasid ja olid valmis sööstma...

Veelgi valusamaks muutis Kethi niigi traumeeriva läbipõlemise kogemuse see, et avatud loomuga inimesena sai ta aru, kuidas paljud teised tema hävingusse suhtuvad. «Ma tõesti loodan, et nad kuulavad, nad saavad aru,» sõnab ta rahulikult. «Aga nad nautisid! Nad nautisid minu hävingut. Nad justkui nagu ootasid seda, et ma läbi põlen, ja plaksutasid käsi! Nad olid valmis kohe sööstma ja sellest lugusid trükkima. Nad reaalselt ootasid seda. Ja see oli küll hetk, kus ma mõtlesin: mis iganes mu elus kunagi saama hakkab, aga mitte iialgi ma ise mitte kellelegi mitte kunagi nii ei tee!»

Vapustus inimeste alatuse ja pahatahtlikkuse pärast oli niivõrd suur, et naisel kujunes välja paanika ja hirm avalike olukordade ees. «Tundsin, et ma ei ole valmis rohkem peksa saama. Ma ei julgenud sättidagi ennast, sest ma ei tahtnud, et keegi mind üldse vaataks või näeks,» toob ta radikaalseid näiteid. «Mul oli inimeste foobia. Ma ei julgenud tänava peal kõndida ega sõpradega kohvikusse minna. Hullult pabistasin ja kartsin, tekkisid täitsa paanikahood.»

Tuttavad said ja ka Kethi ise sai aru: see ei ole üldse tema moodi. Aga inimene, kes on katki tehtud, ei olegi iseendaga enam sarnane. «Ma ikka veel olen seal pimedas orus natukene,» kinnitab Kethi ka praegu. «Ma ikka veel ei ole päris mina, seda ma teadvustan endale. Ma veel tegelen endaga.»

Ei ole mõtet ka endale ise puid alla panna, kui kellegi õelus kutsub esile šoki ja teeb haiget – see ongi adekvaatne emotsioon, mida endale ausalt tunnistada. Tuleb valu ära tunda, endale paranemiseks aega anda ning võtta vastu ka kaotusvalu, kui jääd ilma sõbrast, kelle alatu ja pahatahtlik pale paljastus. Ei maksa uskuda, et inetuid tegusid korda saatev inimene on ikkagi tegelikult kuskilt otsast hea.

Loe ka: Mis saab siis, kui perearst ja patsient ei jõua kokkuleppele?

Röntgenpilk inimeste südamesse

Kuid raske aeg näitab ka selgelt kätte, kes on su tõelised sõbrad. Kethi sai sellest samuti aru ja on südamepõhjani tänulik. «Ma pean ikkagi olema hea inimene, kui mu kõrval on siiani sõbrad, kes on mu elus olnud viieaastasest peale,» ütleb ta emotsionaalselt. «Ma ei saa ju siis olla halb! Inimesed mu kõrval annavad mulle jõudu. Ikka väga-väga palju!»

See on ränkade kogemuste ilusam pool: ise mõranedes saavad selgeks teiste kavatsused ja motiivid sinu elus osaleda. Heal päeval kõik naeratavad ja väga raske on inimestel vahet teha. Kuid iga valusa saatuselöögi järel saab pilt täiesti selgeks: hädas inimese kõrvalt põgenevad need, kes olid seal kasusaamise eesmärgil.

Kõige pimedam öö

Kethi kukkumine oli päris ränk. Mis oli kõige pimedam koht, kuhu ta jõudis? «Ma ei taha otsesõnu välja öelda,» ohkab naine. «Ma ei taha, et keegi mõtleks selliseid mõtteid. Võin öelda seda, et ootasin külma talve. Ma olin juba täiesti valmis minema... See on väga kole koht, kus olla. See pole lihtsalt suur nukrus või naeratav depressioon, vaid juba täielik apaatsus. Mitte mingisugust ressurssi enam, totaalselt null.»

Suur viga, mida kõrvalseisjad selles olukorras teevad, on pinnapealne lohutamine stiilis: võta ennast kokku, saa üle! See teeb veelgi rohkem haiget. «Ärge mitte kunagi seda palun öelge, palun ärge öelge,» hüüab Kethi tuliselt.

Aga mis aitaks? «Sõber ikkagi peab lohistama psühhiaatri juurde, panema selle aja ise kirja,» kinnitab Kethi. «Mina tegin seda ise, ma ei teagi, kust ma selle jõu lõpuks leidsin. Aga seda jõudu ei pruugi inimesel olla!»

Tänaseks on naine selle kõik otsustavalt selja taha jätnud. «Ma olen täna hästi uhke enda üle,» ütleb ta siiralt. «Ma olen nii õnnelik ja uhke, et ma seda väikest Kethit hoidma ja kuulama hakkasin. See on mulle kõige tähtsam ja see, mille põhjal ma teen kõik oma otsused. Mitte kunagi enam enda arvelt!»

Kuula ka: NAISTEJUTUD | Hävitav sõltuvus, mille küüsis vaevleb suur osa eestlasi

Kui jäid haigeks, tuleb ravida

Kethi toob vaimse tervise kokkuvarisemist suurepäraselt illustreeriva näite: kui sa ikkagi murrad jalaluu ära, siis sa ei saa hakata kohe taastusravi harjutusi tegema. Või panna peale kreemi, äkki aitab. Ei aita!

«Vaimse tervisega on täpselt samamoodi! Sul on vaja teha röntgenpilt ja operatsiooniga oma lahtine luumurd kokku lappida. Psühhiaater on see inimene, kes sind aitab, ja nagu minu oma väga targalt ütles: «Banaanidieediga me siin ajukeemiat ikka ei muuda!»»

Läbipõlemise puhul kehtib täpselt sama skeem: esmalt tuleb aru saada, kus sa üldse oled. Teadmine on alati vabastav – ka kõige hullem diagnoos on teadmatusest parem. Teiseks ravi paika: korralik ravimine ja seejärel piisav taastumine. Kethi kiidab väga oma psühholoogi Ada Kesoneni, kes teda igakülgselt toetas. Kethil diagnoositi sügav depressioon – see on haigus, mis vajab konkreetset ravi.

Iseenda vajadustega tuleb arvestada esimesest hetkest peale. Me võime anda hinge tagant ära kogu oma aja, energia ja ideed, ohverdada kõik oma ressursid. Ärge lootke, et sellest kunagi piisab. Maailmale ja teistele, kes nõuavad, on seda alati vähe! Mitte kunagi ei saa tass täis või töö valmis.

«Ja kui sa enam ei anna, siis neil on tegelikult sinust ükskõik,» teab Kethi omaenda valusast kogemusest. «Kuni sa oled ja annad, jääb kogu aeg puudu. Aga kui sa enam ei anna, siis sind unustatakse kohe ja kõigil on täiesti kama kaks.»

Kuula ka seda: NAISTEJUTUD | «Mul oli tohutu hirm suud lahti teha!» Siis võtsin riski ja juhtus midagi uskumatut

Kethi retsept, mis aitab läbipõlemist ära hoida

Kethi on karmide õppetundide kaudu saanud teada, mis aitab temal tasakaalu hoida. Ta teeb neid asju iga päev. «Vaimse tervise vitamiinidele peab tähelepanu pöörama!»

Hea uni. 8–9 tundi magamist täielikus vaikuses. «Kui oled läbi põlenud või depressioonis, siis maga nii palju kui vaja – kasvõi 15–16 tundi ja mitu kuud! Sa pead lubama endal välja puhata.»
Jääkülm vesi. «See tekitab vaimses plaanis saavutuse tunnet: juba hommikul suudad endast üle olla! Olgu selleks külm dušš või suplus jões. Mina teen ka krüoteraapiat – need on jääkülmad kambrid.» Mida rohkem positiivset õnnestumise tunnet päeva peale tuleb, seda lihtsam on rahulolus püsida.
Vaata, mida endale suhu topid. Kethi lõks oli kummikommid. «Meie pea on ju puhas biokeemia, neurotransmitterid,» teab ta nüüd. «See suhkrulaks, mis sealt tuleb, täielikud Ameerika mäed!» Tervislik ja korrapärane toitumine toetab vaimset tasakaalu.
Klaar pea. «Alkohol on tarbimiseks ainult siis, kui sa päriselt oled heas tujus,» on Kethi veendunud. Alkohol võimendab seda, mis inimese sees juba on. «Kui oled iseendaga mustemas kohas, siis mitte ükski meelemürk ei aita sind paremasse kohta, vastupidi!»
Liikumine. Leia liikumine, mis meeldib, ja tee seda regulaarselt.
Vabastav hingamine. «Arvasin pikalt, et ahh, see on mingi imelik asi, ma ei taha, aga siis sain aru: see on ju puhas hapnik! Ja lased kehal pingest vabaneda.»

«Mul on kuidagi ära kadunud saavutusvajadus,» tunnistab Kethi. «Mul ei ole vaja enam mitte kellelegi midagi näidata ega tõestada.»

Loe lisaks:

Läbipõlemisest on ilmunud mitu silmi avavat raamatut. Soovitame Eesti päritolu Rootsi üld- ja töötervishoiuarsti Mart Jürisoo raamatut «Burnout. Läbipõlemine»

Huvitav ja otsekohene lugemine, mis toob välja, millest teekond läbipõlemiseni alguse saab. Ja vastutajaks ei ole siin sugugi ainuisikuliselt töötaja ise, vaid ka organisatsioon, selle töökultuur ja väärtushinnangud.

Autor nimetab sellist ettevõtet tabavalt marshmallow-organisatsiooniks, mis mõjub tervisele kahjulikult. See on ettevõte, mida iseloomustab laialivalgumine, samaaegne komplekssus, kõrged nõudmised, vähesed ressursid ja mis peamine - turvatunde puudumine. Vastutajateks on juhid.

Töötamine olukorras, kus saavad kokku turvatunde puudumine, ebamõistlikud ootused ning konkurentsimeelsus, ei peagi enamik inimesi vastu. Raamat aitab märgata - on ettevõtteid, kus läbipõlemise lood on pidevalt korduv, tavaline praktika. Milleks end sellisesse «paberihunti» heita ja kas lühiajaline edu kaalub üles pikaajalise tervisekahjustuse?

Kuula ära terve saade – saad kogu seda läbipõlemise teekonda täiesti vahetult tunnetada ja iseenda märkidest õigel ajal aru saada. Kethi avatus on lihtsalt imeline.

Oled läbipõlemisega ise kokku puutunud? Tundnud, et kohustused näivad tähtsamad kui sina ise? Jaga oma lugu. Kirjuta mulle: kristina.herodes@postimees.ee. Luban, et hoiame kõiki meie inimesi hästi.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 298 osa leiad siit!

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.