INTERVJUU ⟩ Psühholoog Rita Rätsepp: laste kiusamine süvenes, kui algas sõda

Naine

1. juuni 2023, 11:53

Kiusamine on kujunenud noorte hulgas aina tõsisemaks mureks. Väidetavalt on Eestis iga viies põhikooli õpilane kogenud kiusamist. Mis kiusamist põhjustab, mis võivad olla selle tagajärjed ning kuidas seda peatada, räägib kiusamisvastase teenuse pakkuja Fonds Plecs Eesti esindaja ja psühholoog Rita Rätsepp.

Rita, miks räägitakse kiusamisest üha rohkem? Kas tõesti on seda praegu rohkem kui aastakümneid tagasi?

Varem ilmselt tõesti ei teadvustatud kiusamist nii nagu praegu. Maailm on avatum, info liigub kiiremini ja ulatuslikumalt. Ka agressiivset käitumist ja võrdlemist esineb rohkem, endaga toimetulekuoskused on noortel ja ka nende vanematel kehvemad. Vanematel on tihti ka pere- ja töösuhted keerulised ning see mõjutab lapsi. Kõik see tekitab omakorda lapses pingeid ja maandamiseks elab ta end kellegi nõrgema peal välja. See annab talle teatud heaolu- ja võimutunde.

Noorte vaimse tervise halvenemine on olnud juba mõnda aega teravalt luubi all. Kui suur osa on selles kiusamisel?

Kindlasti on sel mõju. Lapsed kurdavad palju üksinduse üle. Ema ja isa istuvad töölt koju tulles telefonis või teleka ees, paljud võtavad ka tööd kaasa, mistõttu neil pole lapse jaoks aega. Võib-olla pole ka maast madalast loodud lapse ja vanema vahel usalduslikku suhet. Seetõttu ei saa laps tähelepanu ega oma muret kellegagi jagada ning kui ta tekkinud pingetega hakkama ei saa, emotsioonidega toime tulla ei oska, võib temast saada nii kiusaja kui ka kiusatav.

Kui lapsele jääb ümbritsev lahti seletamata, ta mure jääb märkamata ning kui talle pole antud oskusi pingetega toime tulla, võib vallanduda see, et ta leiab mõne eakaaslase, kelle peal oma pinge välja elada Foto: Shutterstock

Kui tugev võib olla seos peres valitsevatel suhetel ja kiusamisel?

Kindlasti on lapsele oluline terve perekond ja terved suhted. Kärgperendus on laste jaoks tohutu probleem. Vahel tulevad ema-isa minu kabinetti ja räägivad, kui tore on nende kärgpere – on sinu, minu ja meie lapsed. Kui ma aga küsin, et miks te siin olete, saan vastuseks, et lapsel on probleem. Järelikult pole ju kõik hästi! Lapsevanemad kahjuks tihti ei adu, mida laps võib oma tasandilt tunda.

Ka tarbimisühiskond on tunginud suhetesse ja inimesed ei pinguta enam nii palju toimiva suhte pärast. Kui midagi ei meeldi, minnakse väga kergekäeliselt lahku. Väga palju lõpetatakse suhteid emotsioonide pealt, probleemidega tegelemata. Aga lapsele on see ju elumuutev.

Last mõjutab kogu teda ümbritsev keskkond – kodu, kool, kogu ühiskond. Minu praktikas süvenes palju kiusamisjuhtumeid, kui algas sõda. Lapsevanemate ärevusfoon muutus nii suureks, sest nad olid keskendunud ainult sõjasündmustele – kruttisid igal võimalikul hetkel «Aktuaalset kaamerat» ja selle juurde erinevaid portaale. Lapsed ei tulnud kogu selle ärevuse ja hirmuga toime.

Kui lapsele jääb ümbritsev lahti seletamata, ta mure jääb märkamata ning kui talle pole antud oskusi pingetega toime tulla, võib vallanduda see, et ta leiab mõne eakaaslase, kelle peal oma pinge välja elada.

Miks inimesed ei oska oma emotsioonidega toime tulla?

Vahetut suhtlemist on väga vähe. Paljud vanemad maandavad oma pingeid sotsiaalmeediat lapates, kuid laps on kõrval üksi. Üks lapsevanem rääkis hiljuti, kuidas ta teadlikult laseb oma lapsel kutsuda koju samaealisi sõpru, kuna muidu nad suhtleksid ainult SnapChatis ja teeksid Instagramis ülekandeid.

Minu meelest on tänapäeva lapsevanemates ka palju mugavust. Kui maast madalast ei ole teadlikku kasvatust ega selgitata, kuidas erinevate tunnetega toime tulla, siis on sel tagajärjed. Kiusamise taga on tihtipeale suhtlemise puudus. Suhtlemine nõuab aega, tahtmist ja pingutust.

Näiteks kui üks lapsevanem on väga autoritaarne (à la laps räägib siis, kui kana pissib) ja surub last oma käitumise ja sõnumitega alla, tunneb laps, et teda ei armastata, ei kuulata või teda ei ole vaja Foto: Shutterstock

Kuidas ära tunda, et tegu on tõesti kiusamisega, mitte lihtsalt nääklemisega? On ju küll neid olukordi, kus laps jookseb kaeveldes vanema juurde: see poiss kiusab mind või too tüdruk norib mind…

Tuleb eristada konflikti ja kiusamist. Kiusamine on süstemaatiline regulaarne tegevus kas siis ühe inimese või grupi poolt kellegi suunas. Näiteks talt võetakse regulaarselt asju ära, visatakse vihikud prügikasti, nimetatakse teda sageli teatud nimedega või pannakse hüüdnimi – kõik see mõjutab last psühholoogiliselt, nii et ta ei taha enam kooli minna, kuna kardab saada uuesti ebameeldiva kogemuse osaliseks. Tõsi, mõnikord ei taha laps ka konflikti pärast kooli minna. Näiteks 4.–6. klassi tüdrukute seas on palju ussitamist, poistega on lihtne – nemad panevad tavaliselt piirid füüsiliselt paika, kuid see pole enamasti kiusamine. Vahel juhtub ka seda, et laps ütleb kodus lapsevanema tähelepanu saamiseks, et teda kiusatakse.

Miks saab ühest lapsest kiusaja ja teisest kiusatav?

Valdavalt saab see alguse perekonnast ja kasvatusstiilist. Näiteks kui üks lapsevanem on väga autoritaarne (à la laps räägib siis, kui kana pissib) ja surub last oma käitumise ja sõnumitega alla, tunneb laps, et teda ei armastata, ei kuulata või teda ei ole vaja. Sel juhul võib laps omakorda enda frustratsiooni elada koolis välja teise peal, kes on tema meelest nõrk või imelik või erineb teistest. Ta on kas hea õppija, tal on teistsugused riided, ta ei vasta mingitele standarditele või ta reageerib. Kiusaja vajab ja otsibki teise poole reageeringut. Ükskõik, kas teine puhkeb nutma või hakkab vastu – see reageering annab teisele poolele võimutunde, mida tal kodus pole. Kiusaja tahab saada tunnet, et teine on tema puldi otsas ja kui tema nuppu vajutab, siis teine hüppab. Tihtipeale pole kiusaja üksi, vaid koos mõne kamraadi või pundiga.

Olen oma praktikas näinud ka juhtumeid, kus põhjuseks on kadedus. Üks suuremat kasvu tüdruk elas end füüsiliselt välja oma väiksemat kasvu klassivenna peal ning lõpuks tuli välja, et tüdruku isa oli läinud pere juurest ära, ema aga töötas kahe ja poole töökoha peal, et säilitada mingitki elatustaset ja tal polnud lapse jaoks aega. Poissi, keda ta kiusas, tõid aga ema ja isa hommikuti koos kooli. See oli puhas kadedus – tal on nii ema kui ka isa. Kiusamisjuhtumeid ei saa üldistada, neid tuleb vaadata üksikjuhtumitena. Enamasti on nende taga perekondlikud ja endaga toimetuleku teemad.

Sel, keda kiusatakse, on tihtipeale madal enesehinnang, tal võivad olla toimetulekuprobleemid, seetõttu tuleb teda tugevdada ja talle õpetada, kuidas mitte anda kiusajale põhjust. Hea, kui saab kohe alguses kiusamisele jaole, sest siis on võimalik õpetada kiusatavat kiusajat ignoreerima ehk mitte andma kiusajale sellest saadavat mõnutunnet. Hiljem on see juba raske, sest kui kiusaja on juba võimu kogenud, pressib ta seda nii kaua välja, kuni saab selle kätte.

Kiusatava valdavaid tundeid on see, et ta on üksi. Paljud klassikaaslased ei toeta teda, sest nad kardavad ise saada kiusatud – see on lapselik alalhoiuinstinkt. Mõnda last on aidanud toime tulla mõte, et ta ei ole üksi! Kui tal pere näol tagalat pole, on muidugi keeruline. Tööd tuleb teha nii kiusaja kui ka kiusatavaga, sest suhtes on alati kaks poolt, kellel on vaja midagi teineteisele õpetada.

Kuidas saab lapsevanem ära tunda, et tema lapsel on mure, mille taga võib olla kiusamine? Ilmselt on ka lapsi, kes ei julge sellest rääkida.

Siin on palju eri aspekte. Lapsel ei pruugi olla kedagi, kellele rääkida, kuna tal pole vanematega usalduslikke suhteid. Võib-olla on isa macho, kes ütleb: «Mine löö vastu! Saa hakkama! Ole üle!» või emme, kes ütleb: «Ära virise kogu aeg, küll sa ikka ise ka tegid midagi.»

Mõned ei taha oma toast välja tulla ega kooli minna. Sellest saab muster Foto: Shutterstock

Kui laps aga ütleb vanematele, et ta tahaks psühholoogi juurde minna, lähevad lapsevanemad lukku. Nad hakkavad kartma, et äkki räägib laps pereasju välja. Kui aga laps sellise ettepaneku juba teeb, siis tuleb minna. Õnneks on paljud lapsed juba teadlikud, nad võtavad ise ühendust peaasi.ee või lasteabi.ee-ga ja räägivad anonüümselt pinge välja. Vahel räägib laps oma murest ka mängukutsule või -karule.

Tõsi, osa lapsi surub ka pinge endasse. Kiusaja oskus teist inimest süüdlaseks teha ja süüdi tundma panna on fenomenaalne. Kust see tuleb, ei tea.

Üks märk aru saada, et midagi on lapse elus muutunud, on see, kui ta viimase kahe nädala jooksul käitub teistmoodi kui tavapäraselt. Ta võib muutuda hästi elavaks ega tule oma emotsioonidega toime, kuid valdavalt muutuvad nad kinniseks. Mõni ei taha oma toast välja tulla ega kooli minna. Sellest saab muster.

Selles kohas saab lapsevanem hakata ettevaatlikult uurima, mis selle muutuse taga on ja tulla välja mina-sõnumiga, näiteks: «Mulle tundub, et sa oled kuidagi kurb…» – see loob silla ja annab märku, et vanem tunneb huvi. Laps ei pruugi sellele kohe vastata, kuid mõne aja pärast võib hakata rääkima.

Sageli ei saagi laps aru, et tegu on kiusamisega ega mõista, miks see temaga toimub. Kõige hullem on lapse jaoks ignoreerimine, eriti eelteismelise eas. See mõjub kui täielik väljaheitmine. Seejuures võib laps isegi mõelda, et äkki ta polegi paremat väärt. Mõni ütleb isegi välja, et kui teda kiusatakse, siis vähemalt märgatakse.

Kiusamist ei tule ette mitte ainult laste vahel, on ka juhtumeid, kus kiusajaks on täiskasvanu, näiteks õpetaja. Mis põhjused on taolise kiusamise taga?

Eks õpetaja on ka inimene, kuigi tal peaksid olema täiskasvanuna teistsugused toimetulekuoskused. Nõuded õpetajatele on suured, nende võimalus end kuuldavaks teha ja olla autoriteet on tänapäeval kordades raskem kui aastate eest. Õpetajate autoriteetsust on kõvasti õõnestatud, kasvõi nende helikopter-lapsevanemate poolt, kes tormavad oma last kaitsma ja kõiki olukordi lahendama. Õpetajad on päris korraliku pinge all, ka neile tuleb õpetada toimetuleku ja kehtestamise oskusi.

Vahel ei oska õpetajad näha ka oma sõnade ja suhtumise mõju ning kooli või lasteaia kogemused võivad jätta lapsele väga tugeva jälje. Väljendid, nagu «jälle ei saa sina millestki aru» või «hoia sina seina äärde, sul on juba «2» kirjas» või «kõik teavad, milline poiss sa oled» mõjuvad sarkasmina ja mõttetu jõupositsioonina. Miks öelda selliseid lauseid? Kas tõesti on pinge nii suur?

Kunagi üks algklassi poiss filmis situatsiooni, kus õpilased küsisid õpetajalt, miks ta kogu aeg karjub. Õpetaja lõi selle peale rusikas käed vastu lauda ja karjus: «Kusagil pean ju ka mina end välja elama!» See on õudne ja see õpetaja vajab reaalset abi. Igasugune karjumine on füüsiline reaktsioon lapse suunas, mis kahjustab lapse aju. Selles on vaja õpetajate teadlikkust tõsta.

Kuidas võib kiusamine mõjutada lapse tulevikku?

Sõltub selle mõjust lapsele ja kui kaua see kestab. Kiusamisel võivad olla väga traumaatilised tagajärjed. Kui sellest üldse ei räägita ja sellega tõsiselt ei tegelda, võib see lõppeda depressiooniga, eluaegse traumaga, inimene ei suuda luua suhteid, sest ta ei usalda kedagi… See skaala võib olla väga pikk ja tumedates toonides.

Räägime ka lahendustest. Mis saab siis, kui kiusamine on tuvastatud, lapsevanem ei tea, kuidas selles olukorras edasi tegutseda ning pöördub abi saamiseks spetsialisti poole. Kuidas spetsialist murega edasi tegeleb?

Kõigepealt räägime lapsevanematega. Neile on vaja selgitada ja õpetada, kuidas nad saavad oma last toetada, et arendada tema erinevaid toimetulekumehhanisme, täita tema emotsionaalseid ja füüsilisi vajadusi.

Ükski kiusamine ei ole õigustatud. Vahel tahab laps ka ise spetsialisti juurde tulla. Kui laps palub, et tema lugu kellelegi edasi ei räägi, tuleb seda austada.

Igal juhul tegutseb spetsialist ettevaatlikult ja delikaatselt, kaardistab esmalt ära koduse keskkonna, lapse ja vanemate ressursid ning lähtuvalt sellest saab astuda järgmisi samme kiusamise peatamiseks.