Mustal mandril Tansaanias kostitas Dar es Salaami väike siselennujaam mind unustamatute elamustega. Kõik on näinud naljaklippe inimestest, kes püüavad kohvriskannerist läbi sõita. Sain kinnitust, et iga naljand saab alguse päriselust – kohalikest keegi ei pilgutanud silmagi, kui turvamehed lindilt ühe omakandi mehe maha pidid sikutama, silmi pungitasid ja filmisid eurooplased. Vaid mõni tunnike minu imelisest puhkusest, aga oi, kui paljutõotav algus edasistele seiklustele!
Sealne melu oli täiesti kaootiline. Iga natukese aja tagant tuli keegi, et tekkinud järjekord mitmeks jagada või mujale suunata ja pooltel kordadel selgus hiljem, et tegu polnud üldse lennujaama töötajaga või kui ka oli, siis ei olnud tal voli ega põhjust kedagi ringi paigutada. Ei muud, kui kannatlikult tagasi järjekorra lõppu (või kuskile sarnasesse kohta) ja vaadata, mis plaanid elul edasi on. Viisaka inimesena lasin mõne inimese endast mööda, kui nad seda palusid, aga kuigi ma olen üldiselt kannatlik nagu ratsakooli tunnisõiduhobune, suutsin viimaks vihastuda. Seal tähendab ühe inimese ettelubamine seda, et tal on kaasas kuusteist kohvrit ja viis pereliiget, kes kõik sinust mööda tüürivad ja ilma igasuguse sisulise põhjuseta lihtsalt ette trügivad.
:format(webp)/nginx/o/2023/06/02/15364935t1h093e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/10/16409039t1h19e9.jpg)
