:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
«Aah! No vaata, ma jälle libisesin. Jälle! Ma olen surmasuus! Riskin siin oma eluga ainult selleks, et sinust seksikaid pilte teha?! Kui alatu. Selleks sa mind siia meelitasid. Kui ma siit elu ja tervise juures tagasi pääsen, siis on see küll ime...»
Tõsi ta on – teekond on järsk, lubjakivi jala all peegelsiledaks lihvitud ja tõepoolest põrgulikult libe. Kuid eriti ohtlikuks ma seda siiski ei hindaks. Matkame Wadi Shabis, maailmakuulsas ja erakordselt fotogeenilises kaljulõhes, mis viib türkiissiniste basseinide rivini. Jõgi on meie kõrval kuristiku põhjas ka praegu juba olemas, aga siin pole ujumine veel lubatud. Loetakse liiga ohtlikuks. Edaspidi aga sulista, palju soovid! Koht on vapustavalt kaunis. Ma lihtsalt imetleks ja kogeks seda meelsasti vaikuses, aga härra Surmasuus on kahjuks väsimatu. Ja ilmselgelt valinud valed jalanõud. «Ooh! Aah! Appi-appi!» käib lakkamatu helifoonina.
/nginx/o/2023/06/02/15365070t1h380b.jpg)
