NAISTEJUTUD ⟩ «Minul küll alaväärsuskompleksi pole!» See ütleb, et...

Oma tarkusi jahab Kristjan Puusild. Foto: Sander Ilvest / Postimees
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Copy
  • Miks peab ka puhkusel tööd tegema?
  • Miks on vaja lakkamatult teiste tunnustust lunida?
  • Paljud kompleksid on meil ühised, pole vaja end üksi või süüdi tunda.

Vahel tundub, et lahenda probleeme palju tahad – ikka teed sama viga uuesti. Miks? Põhjus võib olla kompleksi käivitumises. Mis see on, kuidas see meid valitseb ja milline uskumatult suur jõud peitub oma varju teadvustamises? Teemasse aitab selgust luua analüütiline psühhoterapeut väljaõppes Kristjan Puusild.

Mõnel päeval ajavad kõik asjad närvi ja kõik inimesed on lollid. Asi pole vasaku jalaga alanud hommikus. See viitab hoopis analüütilisele mõistele – kompleksile. «Kompleks käivitub,» selgitab Kristjan Puusild. «Kompleks on seotud mõne emotsionaalselt laetud kogemusega, millele on järgnenud mingisugune toimetulekumehhanism. Aga see on iseseisvunud ja nii autonoomseks muutunud, et sama käitumine käivitub iga sarnase stiimuli peale, mis praegu ei ole enam adekvaatne.» 

Olukorra muudab eriti kurvaks see, et kompleksid on niivõrd varases eas välja kujunenud ja niivõrd autonoomsed, et inimene ei saa ise ennast aidata. «Sa võid saada isegi aru – ahah, mul on see kompleks. Aga järgmises olukorras, kus see käivitub, ei saa mõttega ikkagi seda peatada. Ikka ajab närvi!»

Kuidas jõuda sinna, et kompleksid meid enam ei valitse? Esimene samm on tunnistada
Kuidas jõuda sinna, et kompleksid meid enam ei valitse? Esimene samm on tunnistada Foto: Shutterstock

Eestlaste kompleksid

Mõtte- ega tahtejõuga ei saa, kuid olukord pole siiski lootusetu. Kui võtta julgus kokku ja ausalt tunnistada, et jah, selline asi mul on – see ongi esimene samm kompleksist vabanemise poole. «Eestlased võiksid teha kollektiivse varjutöö sellega, et me koguneme lauluväljakule ja meie kompleksid tuleks kõik panna suurele ekraanile! Et meil on kollektiivselt alaväärsus, töötemaatika probleem, tublidus... Me võtame need omaks ja palume ka andestust.»

Mida suurem on kompleksi jõud ja mida nõrgem on inimene, seda tulisemalt ta selle olemasolu endas eitab. Ka see on loomulik. Aga võtame parem omaks – need kompleksid on meist enamikul! Tihtipeale ongi olukorda pingestavate ja kaaslast kahjustavate reaktsioonide all seesama asi – paljudele eestlastele omane sügav alaväärsustunne

«Minul küll alaväärsuskompleksi pole,» reageerivad paljud aktiivselt kaitsesse minnes. See ütleb, et väga tõenäoliselt on see just sinu enese teema. Mida sügavam kompeks, seda tugevam eitus.

Eestlastele on sage ka krooniline ületöötamine, vajadus pingutada üle, et õigustada oma ektsistentsi.

Loe ületöötamise ohtudest: NAISTEJUTUD | Depressioon ja raisakotkad: «Nad nautisid minu hävingut. Nad ootasid seda, et ma läbi põlen, ja plaksutasid käsi!»

«Kollektiivselt painab meid kindlasti ka tublidus,» lisab Puusild. «Me tohutult nurume tunnustust.» Vajadus olla tubli ja kelleltki kiita saada on alaväärsuse teine külg. Püüdlikkus ei ütle inimese võimete kohta midagi, vaid loob ohuolukorra, kus ta teeb asju tunnustuse näljas, jättes tähelepanuta oma huvid ja tegelikud anded. «Ma arvan, et ka mina olen tulnud tubliduse surve alt, aga tänaseks olen sellest vabanenud.»

Loe tublidusest, mis võib viia töönarkomaaniani: NAISTEJUTUD | Hävitav sõltuvus, mille küüsis vaevleb suur osa eestlasi

«Järgmine etapp on julgus väljendada oma tundeid nii, et need on ka päriselt, inimesele tajutavalt vastu võetud. Ja seda meil tavaliselt ei ole.» Suur osa inimesi ei väljenda end nii nagu nad ise tunnevad, vaid viisil, mida nad eeldavad, et on lubatud ja vastu võetud. 

Analüütiline psühhoteraapia protsess on aeglane seedimine ja settimine, kus igas settivas kihis tuleb rohkem puhast vett pinnale. Inimene jõuab seisundisse, kus ta enam ei reageeri kohe, kompleksi baasil, vaid laseb oma tunded küpsemal viisil välja.

Loe ka: NAISTEJUTUD | Lauluväljakutäis meie oma Eesti inimesi, kellega me ei arvesta

Naistejutud. Kompleksid. Vari
Naistejutud. Kompleksid. Vari Foto: Shutterstock

Vari – mis see on?

Esiteks olgu selge – ühe poolega münte pole olemas. Nii pole ka varjupooleta inimesi. Meil kõigil on vari olemas, tahame me või ei. «Vari on see minu kuri,» ütleb Kristjan Puusild kujundlikult, «mida ma ei taha kellelegi näidata ja mida ei ole lihtne ka endale tunnistada, aga mis käib aeg-ajalt mul külas.»

Juba puht füüsikaliselt pole võimalik, et inimesel varju pole. Vari on tema osa. «Mida rohkem inimene egoistlikus plaanis samastub sellega, kelleks ta ennast peab, seda suuremaks võib kujuneda tema vari.» Psühhoterapeut soovitab eriti tähelepanelik olla inimeste suhtes, kes väga eksponeerivad oma headust, aitaja ja päästja rolli. «Tasub hoida distantsi ja vaadata kriitiliselt neid, kes meeleheitlikult kinnitavad, kui palju head nad teevad,» selgitab ta sõbralikult. Kuid rõhutab, et meie ülesanne pole politseinikena taga ajada kellegi teise varju, vaid olla teadlik iseenda varjust ja lubada endal seda teadliku poolega ühendada.

«Jung räägib, et kõik, mis on teadvustamata, on omamoodi vari,» sõnab Puusild. «Üldiselt peetakse varju all silmas konkreetset välja – vari on justkui see materjal, mis on küll minu oma, aga mida ma ei tunnista või ei taha tunnistada. Vari on see, mida ma ei näe, sellepärast et ta ei ole arengu käigus olnud mulle kasulik või vajalik, ma olen ta kuidagi välja tõrjunud.»

Loe ka: NAISTEJUTUD 300! | «Vähk on heade inimeste haigus! Nende inimeste haigus, kes mitte kunagi...

Teised on süüdi!

Vari saab valitseda ja juhtimise üle võtta seni, kuni inimene teda eitab ja ei tunne. Eesmärk on see enesega piisavalt ühendada. Kui me seda ei tee, muudab vari suhted teistega konfliktseks ja keeruliseks. «Mida me tavaliselt teeme varjulise materjaliga?» küsib psühhoterapeut. «Me projitseerime seda teistele! Ma alati soovitan – kui tahate varjuga tööd teha, hakake märkama neid asju, mis teid teiste inimeste puhul närvi ajavad. Kui sind midagi teise puhul ärritab, siis see kannab kodeeritult midagi, mis on sinu enda teema.»

Kuidas see toimub? Kellegi käitumine käivitab meis endas valusa tunde, me saame vihaseks kellegi teise peale. Aga kui leiame selle koha üles, mis tunde käivitas, siis näeme, et ei pea olema kuri selle teise inimese peale, kes tunde käivitas – inimesel on enda haav, mis vajaks tegelemist.

Teine hea viis oma varjust teadlikuks saada on panna tähele, mida teised meie kohta ütlevad. «Me ise arvame, et oleme jube ägedad, aga kuula ka seda, mida sulle peegeldatakse. Võta need peegeldused vastu, ära hakka nendega võitlema.»

Varjul on ka oma positiivne külg –  potentsiaal. «Varjus on peidus suur hulk energiat. Kui ma tunnistan ja mõistan oma tumedat poolt, suudan ma varju integreerida. Siis ma ei ela enam kahes maailmas.» Vari ei tähenda, et see oleks paha või pime, see on lihtsalt siiani olnud varjus ja võib teadvustades vabastada palju jõudu.

Mis juhtub inimesega, kes oma varjust midagi teada ei taha? «Siis on väga tõenäoline, et me teeme palju kurja,» hoiatab Kristjan Puusild. «Aga mitte, et kurjus oleks ainult varju õlul. Kurja võib juhtuda ka sellest, et meiega on kurja tehtud. On oluline, et me ei samastuks nende pooltega, mis tahavad meis tugeva tungina tulla ja parandada meie endi haava selle hinnaga, et teeme seda teiste kulul!»

Loe ka: NAISTEJUTUD | «Aga siis tuli mu ellu armastus ja sain aru, millest kõigest olen puudust tundnud!»

Igal suhtel on võimalus meid imeliselt tervendada. Kuid see vajab ausust ja julgust enda varjupoolele ausalt otsa vaadata ja mitte projitseerida seda kaaslasele. Teine tee on loomulikult palju lihtsam...
Igal suhtel on võimalus meid imeliselt tervendada. Kuid see vajab ausust ja julgust enda varjupoolele ausalt otsa vaadata ja mitte projitseerida seda kaaslasele. Teine tee on loomulikult palju lihtsam... Foto: Shutterstock

Suhted on imelised tervendajad

«Igal suhtel on potentsiaal õnnistada meid inimeseks olemise ja elu iluga,» ütleb Kristjan Puusild, analüütiline psühhoterapeut väljaõppes. «Aga peab olema hästi tähelepanelik. Mida ma ise teen? Kusmaal ma suhtes olen? Selge on see, et oma esimestes suhetes, kahekümnendates me ei saa olla nii teadlikud, et paneksime tähele, mis on minu protsess või teise protsess. Ja see on normaalne. Aga ma arvan, et kusagil kolmekümnendates kujunevad suhted meie endi elukogemuse kaudu juba millekski muuks. Me ei otsi teises inimeses ainult fun'i või ideaali, vaid oleme valmis teist vastu võtma ka ebatäiuslikkusena ja selle ebatäiusliku iluna, mida ta pakub. Kui ilus on tegelikult kohtuda sellega, kui me oleme võimelised suhestuma teise inimese valuga! Kohtuma tema haprusega. Saama ühendust tema inimlikkusega kõige õrnemas kohas. Ja usaldada seda. See on ime, mis tegelikult inimesi tervendab ja viib meid lähemale sügavale armastustundele.»

Psühhoterapeut soovitab säilitada adekvaatsust – partner ei saa täita kõiki vajadusi ega võtta vastu kõike, mida sa jagada sooviks. Mitte keegi ei ole lõputu anum. Terves suhtes on oluline ka enda piire teada ja teise piire austada. «Oma piire on väga oluline tunnetada,» rõhutab ta. «Oleme valmis teist inimest tema valus või hädas vastu võtma siis, kui meil endal on hästi, meil on ressurssi ja oleme suhteliselt tasakaalus. Kui mõlemad on protsessis, kus avanevad haiget saanud kihistused, siis me ei ole üldjuhul võimelised olema teineteisele need suured anumad. See on ka põhjus, miks ma arvan, et suhe ei ole sügavate hingeprobleemide lahendamise koht. Ega suhe ei ole prügikast! Terapeut seevastu oskab seda infot ümber töödelda ja ta ei jää sellesse kinni.»

Analüütiline psühholoogia

Carl Gustav Jungi teooriaid ja Eesti analüütilisi psühhoterapeute koondab EAPS Liit. Terapeute on väga erinevaid, nende spetsialistide puhul võib olla kindel aastatepikkuses väljaõppes ja selles, et jälgitakse analüütilise psühholoogia seltsi eetikakoodeksit. Enesearengutöö on professionaalne ja turvaline.

Avalehelt leiab palju kasulikku infot ja psühhoterapeutide kontakid. Kristjan Puusild aitab inimestel oma kihistustesse süüvida ja terveneda, temaga saab ühendust siit.

Analüütilise psühholoogia avalikke kursusi korraldab Kristjan Puusild igal sügisel ja kevadel. Vaatluse alla võetakse vari, rasked tunded või mõni muu teema, mis inimesi toetab.

«Kõik, mis teise juures ärritab, võib viia enda parema mõistmiseni,» ütleb Carl Gustav Jung

«Naistejutud» saate külalised. Kristjan Puusild, analüütiline psühhoterapeut väljaõppes
«Naistejutud» saate külalised. Kristjan Puusild, analüütiline psühhoterapeut väljaõppes Foto: Kristina Herodes

«Me kõik vajame inimlikku, hoolivat suhet,» rõhutab Puusild. Kui seda ei saa vanematelt, siis vahel kompenseerivad seda vanavanemad. Kuid vahel võib esimene suhe, kus sind päriselt vastu võetakse, toetatakse ja mõistetakse, olla ka suhe oma terapeudiga. Kui lapsepõlvest jäid hinge haavad, püütakse end täiskasvanuks saades ise tervendada või aidata. See protsess on loomulik ja suuresti alateadlik.

Loe ka: NAISTEJUTUD | «Mul oli tohutu hirm suud lahti teha!» Siis võtsin riski ja juhtus midagi uskumatut

 

Armastuse alateadlikud ootused

«Üldjuhul hakkame täiskasvanuna otsima täidet lünkadele, mis meil on,» märgib analüütiline psühhoterapeut hoolival toonil. «Vot seal võib juhtuda, et meil on alateadlikult partnerile väga suured ootused – et tema oleks meile see vanem, kes mind ei osanud armastada või ei saanud armastada, nagu mina tegelikult vajan. Ja kui hakkame partnerilt seda eeldama või nõudma, lähevad tihtipeale suhted teravaks. Sest teisel inimesel – oma taustaga – võib olla hoopis teistsugune lugu ja teised ootused. Teraapia aitab inimesel jõuda sinnamaale, et ta võtab ise vastutust. Enam ei vastuta lünkade täitmise eest sinu vanemad ega partner. Kuid mingisugust turvalisust ja jalgealust on vaja, ja seda saab pakkuda terapeut. Nii et mõnes mõttes on teraapiaprotsess iseseisvumise protsess. Ma ei ole ainult oma elusaatuse tagajärg, vaid mul on võimalus ja vabadus taasluua, nõeluda kokku need haavad, mis on mu hinge jäänud. Ja selles ei pea otseselt kedagi süüdistama. Ükski vanem ei tule siia maailma meelega oma lapsi mitte armastama või neile tahtlikult kurja tegema. Tavaliselt need on meie endi haavunud, teadvustamata mehhanismid, millega me teistele kurja teeme.»

Loe lisaks:

Aitaja vari Martti Lindqvist

Martti Lindqvisti raamat selgitab lahti, mis toimub aitaja hinges. «Kui me pole endale teadvustanud, miks me sellise abistava elukutse valinud oleme, siis võime, entusiasmis teha head, teha hoopis kurja,» hoiatab Kristjan Puusild. 

Abistamine näib altruistlik ja ennastsalgav, kuid enamasti on selline vaid pealispind. Enamasti juhib inimest isiklik vajadus, haav või kompensatsioonikäitumine. Aitamises peitub ka palju ohtlikke lõkse – aitamistuhinas võib end üle koormata ja jätta elamata omaenese elu ning avastada end ohvri rollis. Oht on võtta omaks usk, et teised ja teiste vajadused on tähtsamad kui sina ise. Ohtlik on aitamine ka sellele, kelle heaks seda tehakse – temagi võib tunda hoopis alandust, kaotada usu toimetulekusse ning jääda ohvri rolli. Sisukas ja silmiavav lugemine!

Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline mina Lise Bourbeau

Sel kevadel ilmunud Lise Bourbeau teos pakub huvitavat äratundmisrõõmu ja vaadet hingehaavadele, mida me võime kanda. Teadvustamine on esimene ja väga oluline samm tervenemise teel! Raamatusse on koondatud praeguseks 82-aastase hinnatud terapeudi ja rahvusvaheliste bestseller'ite autori Bourbeau praktilised kogemused tööst inimestega. 

Võluvalt selge süsteem – enamik meist kannatab viie hingehaava all, milleks on hüljatus, mahajäetus, alandus, reetmine ja ebaõiglus. Enesekaitseks loome endale maskid, me ei saa olla loomulikud ega õnnelikud. Samuti kannatavad meie suhted. Autor ei piirdu teooriaga, vaid raamat reaalselt aitab ja toetab – õpid tundma hingehaavu kui nende peitmiseks loodud maske ja saad teada, kuidas neist vabaks saada. Tõeliselt tervendav lugemine hingele.

Miks Kristjan ise analüütilise psühhoterapeudina tööle hakkas ja mis on tema varjupoolel? «Vari on teema, millest ongi hästi raske rääkida,» tunnistab tark mees siiralt. «Sa pead kohtuma seal vastupanu ja enese kaitsmisega. Varjul on ka põhjus, miks ta on varjus. Kui ta oleks kogu aeg esil, võib ta omakorda teha kurja ja saada isiksuse keskseks osaks.» Enda varjust rääkides tunnistab ta, et läbi oma ameti terapeudina ta parandab enda hinges seda haava, et kahekümnendates ei osanud ta luua lähedasi suhteid. «Ma usun, et see töö on mul aidanud seda lugu lõimida ja võimaldanud jõuda sinna, kus ma olen enam-vähem võimeline looma tähenduslikku inimlikku suhet.» 

Kuula ära terve saade – Kristjan Puusild avab oma rahulikul, selgel ja veenval viisil ukse analüütilise psühhoteraapia mitmekihilisse maailma. Saad täpsemalt teada ka väga isiklikest asjadest, nii Kristjani kui ka Kristinka varjupoolest. 

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 304 osa leiad siit!

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning igal laupäeval kell 11 portaalis Postimees Naine.

Vari ei pruugi meile meeldida, aga see on sellegipoolest igal inimesel olemas. Ja seal peitub tohutu potentsiaal!
Vari ei pruugi meile meeldida, aga see on sellegipoolest igal inimesel olemas. Ja seal peitub tohutu potentsiaal! Foto: Shutterstock
Kommentaarid
Copy

Teised ajakirjad

Tagasi üles