HINGEGA KODU ⟩ Kuidas vammi täis preestrimajast sai kolm korda suurem unistuste kodu?
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2018/02/27/7645899t1hd0c1.jpg)
14. juuni 2023, 09:00
Moedisainer Marilin Sikkali pere valis koduks ajaloolise Kadrioru maja, kus varem elas õigeusu kiriku preester. Askeetlikust hämarast hoonest, mida oli närinud nii ajahammas kui majavamm, sai uute elanike hoole ja armastuse toel romantiline ja valgusküllane pesa täis kunsti, kulda ja avarust. Ja mis eriti uhke – kasulikku pinda sai lausa kolm korda rohkem!
Postimees Kodu käis Marilin Sikkali imekaunis kodus külas. Esimesena tormab vastu ülevoolavalt rõõmus puudlihärra Andu. «Tema kasukas on täpselt peremehe habeme värvi,» ütleb trepile vastu tulnud perenaine soojalt. Marilin hõljub kergel sammul uksele fuksiaroosas sulemustriga kleidis, mis mõistagi on moekunstniku enese looming.
Mustri joonistas noorim tütar Linda Mari. Miks just luigesulemuster? «Sest luik valib endale partneri kogu eluks,» selgitab naine. Juba esimestel hetkedel, kui laseme pilgul üle helge ja õnneliku kodu libiseda, on selge – siin pole ainsatki juhuslikku asja. Igal asjal on oma lugu, tunnetus ja hoolega hoitud traditsioonid. Oma sooja loomuse ning naiseliku vaistuga on Marilin osanud õnne sümbolid, valguse, voolavad ruumid ja helged värvid erakordselt õdusaks ja hingega koduks vormida.
Marilin Sikkali kodu
Kodu: muinsuskaitsealune maja aastast 1884, renoveeritud 2022. aastal
Elanikud: moelooja Marilin Sikkal, tema abikaasa Andres
Lapsed: Mona Linda (20), Rosa Linda (16), Nata Linda (14), Linda Mari (8)
Lemmik: Andrese habeme karva koer Andu
Põnev fakt: maja kuulus Vene õigeusu kiriku preestrile
Kasulik muutus: majas on 400 ruutmeetrit pinda, millest varem oli kasutusel vaid kolmandik, sest ei pööning ega kelder polnud eluruumideks ehitatud.
Eelmisel aastal tunnustati sedasama hoonet muinsuskaitse liidu peapreemiaga kui parimat renoveeritud kodu.
Vaata suurt imeilusat galeriid!
Tähtis härra tala peal
Vana maja renoveerimine polnud kaugeltki kerge ülesanne. «Pööningul oli vamm,» jutustab Marilin. «Siis tuli kutsuda spetsialistid, kes oskasid sellega hakkama saada.»
Lõbus lugu juhtus ka betoonist vahelagedega. Maja oli tol ajal lahti ja Andres sai aru – vanad talad ei kesta. Muinsuskaitsespetsialist aga vahetusega kohe ei nõustunud. «Siis me leppisime kokku, et kui härra kõnnib mööda tala sinna ja tagasi, siis me taastame selle,» meenutab Marilin muiates. Seejärel jõudis asjatundjale kohale, et see tala tõesti ei kanna. Üle ta ei läinud. «Väga lõbus oli. Ja raske ka – mees tuli igal hommikul objektile ja siis läks edasi oma tööle. Mina hoidsin tagalat korras. Aga lastel oli küll vahel tunne, et need kaks aastat isa peaaegu ei näegi.» Vanade talade asemele tehti uued laed.
Eluruumidesse toob palju valgust katuseaken. Selle lisamine oli lubatud, kuna fassaadilt see ei paista. Omal ajal koosnes kogu hoone väikeste akendega kitsastest ruumikestest, et oleks soe ja säästlik. Tänaseks on hoovi poolel kogu sein üks suur aknarivi, kust päike sisse särab. «Varem ju ehitati nii, mitte midagi üleliigset,» meenutab perenaine. «Siin oli igas toas üks pisike aken.»
Fassaadi iga detail ehedalt taastatud
Maja kuulus ajalooliselt Vene õigeusu preestrile, kes töötas Kadrioru lossi hingesulasena.
«Varem oli siin kõik hästi lihtne, mitte ühtegi uhket asja,» meenutab Marilin Sikkal. «Siin tehti väga põhjalik tapeediuuring. Neid kihte oli siin õige palju ja kõige all tagurpidi seina pandud koobaltsinine kullaga kaunistatud tapeet. Nähtaval oli aga hoopis askeetlik pruun pool. Maja on ehitatud 1884.»
Marilin Sikkalile on tähendus, Eesti asjad ja meie päritolu väga südamelähedased. Tal on suur kogu esivanemate pilte, mis alles ootavad sobivale seinale välja panemist. «See juurte teema on nii oluline, eriti praegusel ajal. Ei piisa, kui teada, vaja on ka mäletada ja visualiseerida, kust sa pärined. Ma teen seda palju ka oma lastele, et nad tunnetaksid sidet. Ja huvitav on vaadata ka, kes kelle nägu on. Meie Mona on näiteks täpselt minu isa ema moodi.»
Valgus võitis pimeduse
Planeering on aga muudetud märksa avaramaks ja valgusküllasemaks. «Mulle meeldib, kui energia saab vabalt liikuda, mul on alati kõik uksed kodus lahti.» Helge kulgemine – see sõnapaar iseloomustabki kodu kõige enam. Kõikidest tubadest saab läbi liikuda ühes päikesekiirtega, mis valguvad läbi kogu hoone. Pole ühtegi suletud uberikku, kuhu üksipäini nukrutsema pugeda. Varasema trepi kõrvale lasi perenaine ehitada peegelpildis teise, et ka vahekorrus oleks harmooniliselt igast suunast ligipääsetav.
«Siseplaneeringut ja hoovi poolt me saime muuta,» räägib Marilin. «Siseuksed ei asu kõik enam algsel kohal – tahtsin voolavat ruumi, kus valgus paistaks läbi tubade ja saaks vabalt liikuda.» Ühendatud ruumid ei ole Eesti kodus mitte liiga tavapärased. Sikkalite juures on pea igal toal mitu ust, mis võimaldab igas suunas ringe teha ja miski ei takista mõnusat kulgemist.
Kuid midagi on uues ajas ka kaduma läinud: vaade luigetiigile. «Nüüd on siia lihtsalt maja ette ehitatud,» märgib Marilin Sikkal. Köögiaknast näeb tiigi asemel tuletõrje ohutusšahti. «Ma ei tea, kuidas selline asi miljööväärtuslikus Kadriorus läbi läks. Võib-olla muinsuskaitse oli suvepuhkusel.»
Allkorrusele rajab perekond spaa ja joogaruumid, mis alles valmivad. Sellised ruumid peavad kodus olema, sest hommikuvõimlemist teeb heas vormis naine iga päev – lihtsalt sellepärast, et end hästi tunda. Marilin on suur veesõber ja jalutab pea kogu aasta Russalka juurde ujuma. «Mõnus kümneminutine jalutuskäik.»
Kodustuudio teenijakorteris
Hoovipoolne osa oli ajalooliselt üldse eraldi sissepääsuga teenijakorter. Nüüd asub seal Marilin Sikkali töötuba ja moesalong, mis on ühendatud paekivimüüridega privaatse aia ning avara terrassiga. Valgust on seal külluses.
«Vanasti tuli siia kitsas trepp üles, mingit avarust ja valgust siin üldse ei olnud,» jutustab Marilin. «Siin oli kitsas köök, magamistuba pisikese aknaga.»
Tallinnas võtabki moelooja kliente vastu siinsamas kodustuudios, kogu suve on ta aga Haapsalus ning moestuudio tegutseb samuti seal.
Teekond uude koju
«Varem elasime Nõmmel, mis oli juba minu isa lapsepõlvekodu,» jutustab Marilin. «Niipea kui mõtlesime mõtte valmis, et võiks sealt liikuda, oli ühe päevaga tahtja olemas. Mul tekkis lühis: mis mõttes keegi kohe tahab minu koju elama asuda!? Ma olin tagasi oma lapsepõlvemaal, kust kunagi ema-isa lahutuse tõttu lahkusin. Nüüd said mu oma lapsed nende kastanipuude all mängida. Olin nii südamega kinni...»
Aga ikkagi juhtus nii, et tänaseks peab Marilini pere suure armastusega koduks juba uut pesa. «Üks mu kinnisvaramaaklerist sõbranna teatas, et ühed inimesed tahavad minu kodu. See polnud pakkumiseski! Vaatama nad ikkagi tulid ja need olid väga armsad inimesed: Rain Tunger oma kaasaga. Ta kirjutas mulle pika ilusa kirja ja kuidagi see viimaks ikka juhtus, et suutsime lahti lasta. Võtsin oma isa ja ammu lahkunud vanaemaga ühendust, nemad kiitsid selle mõtte heaks.»
Kuhu edasi? Ainus koht, kuhu süda kutsus, oli Kadriorg. Ja ainus maja, mida Kadriorus pakkuda oli, oligi seesama preestrimaja. Hoone oli toona päris trööstitus olukorras, lagunenud ja vammi täis, vajas põhjalikku ülesehitustööd.
«Maja fassaadil on ilus puitpits, mille kõige parempoolsemal detailil ei ole auku,» juhib Marilin fotograafi märkama. «Ja see ongi originaalis täpselt niimoodi. Päris tore detail, mida pildistada.» Kadrioru asukad käisid uudistamas, et kas kõik on ikka endistviisi restaureeritud, ja nii see tõesti on: kõik vanad aknad ja siseuksed on korda tehtud, fassaad lahti võetud ja taastatud. «Kõik käis rangelt muinsuskaitse järelevalve all,» kinnitab perenaine. «Tänava poolt ei tohtinud mitte millimeetritki midagi muuta.»
Restaureerimistööd võtsid aega umbes kaks ja pool aastat. «Andres andis endast kõik, et uus kodu valmiks kiiresti ja ei peaks enam rendipinnal olema perega. Kolisime siia siis, kui köökki veel valmis polnud.»
Äratundmine esimesest pilgust
«Tundsin selle kohe ära ja kui sa oled korra elus juba natukene endale kodukest loonud, siis oskad ette kujutada ka seda, mida veel ei ole,» kirjeldab Marilin esimest kohtumist uue koduga. Toona oli see pime ja nukker suletud ruumide rägastik. «Ma teadsin, et tahan siin kõik avada ja kodu peab hästi valgeks saama.» Ideed pandi paberile koos Lumia arhitekti Margit Aule ja tema meeskonnaga, kellel on lisaks lennukale fantaasiale olemas suur koostöökogemus muinsuskaitsega. «Kui sa oma kodu teed, siis paned oma ideed sellesse. Ma isegi ei kujuta ette, et keegi teine tuleb ja sinule kodu teeb. Aga mõni teeb. Isegi teised kujundavad aedasid, panevad sinna elupuud, mis minu jaoks on surnuaiapuud.»
Marilin kujundab koos perega ka oma aia ise. Kaks vahtrapuud ja üks kastan juba kasvavad, kuid aeda tulevad veel sirel, murel ja õunapuu. Ja istikud loodab ta leida sõprade aiast, et oleks sellised puud, mis Eestimaal põlvest põlve kasvanud on. «Igal asjal peab olema oma Eesti lugu, puudel-põõsastel ka.» Paekivist kelder hoovis on isegi veel vanem kui maja, pärit 18. sajandist. «Siia tuleb käänuline tee ja ainult muru, hästi lihtne.»
Mööda maja jookseb rõõmsalt ringi pere ainus meesliige isa kõrval: imearmas kutsa Andu, kelle kasukas on täpselt pereisa habeme tooni. Ateljees kudrutavad õrre peal õnnelikult kõrvuti kaks kena sebra-amadiini. «Pean neile pesa tegema, neil on vist plaan hakata munele,» märgib Marilin südamlikult. Kui terrassile minekuks ukse avame, on kohe kuulda, kuidas linnukesed õuelindudega vestlust alustavad. «Vannipardi häält teevad.»
Värvid ja stiil
Sikkalite kodu pärl on silma paitavalt soe, samas originaalne värvigamma. Valgusküllaseid heledaid ruume ning naturaalse tamme tooni elavdavad kuldooker, roosa ja kuld. Lausa suured kuldsed pinnad. Seinu katab naturaalvalge lubikrohv ja kõik seinatahvelduste liistud on käsitööna valminud. Selle esimese Eesti Vabariigi aegse võtte kasutamine oli uue pere mõte, varem olid siin majas igal pool tapetseeritud seinad.
«Idee kulda kasutada tuli kuidagi ikooniteemast, austusavaldusena maja ajaloole,» räägib perenaine. «Ja Nõmme kodu oli meil hele, aga suhteliselt minimalistlik. Tundsime, et tahaks midagi muud. Mulle ei sobi hall minimalism või kodud nagu koopad, kus kõik on tume. Mina vajan helgust ja valgust.» Marilin Sikkal ei ole kunagi kavandanud ühtegi sünget ruumi ega raskemeelset rõivast. Kuid samuti on tema loomuse pärisosaks värvirõõm. «Alguses ma arvasin, et teen ka kardinad heledad,» räägib ta, «aga kui maalid olid seintele jaotanud, sain aru – siin töötaks hoopis paremini sinepikollane ja päikesekuld. Ka diivani valisime konjakikarva.» Luksuslikuna mõjuvad kardinad on tegelikult lihtsad: IKEA puuvillasametist valmiskardinad.
Hästi tasakaalus värvilaigud võimendavad veelgi kodu heledat üldmuljet. Elutoale lisavad sarmi eri gammad: söögilauanurk on tamme tooni, muusikanurk valge ning konjakijoomise nurgakeses kutsuvad lõõgastuma kaks eri karva ülimugavat tugitooli peremehele ja -naisele.
Suur söögilaud on Sikkalite koduloos tähtis tegelane – eelmine kodu sai just sellest detailist alguse. «Oliver Alverile andsime lähteülesande, et peab olema suur ja sõbralik laud, mille taha mahub kaksteist inimest. Meid ennast on kuus, emad ja kõikide tütarde austajad – juba ongi kaksteist täis.» Toolid leiti Treimanni mööbli- ja disainipoest – kahel neist on konjakikarva nahk.
Hingega asjad
Keset elutuba särab orgaanilise ümara vormiga kuldne lauake. «See oli täitsa ulmeline leid,» sõnab perenaine. «Ma teadsin, mida ma elutuppa enam ei taha, aga missugune see laud peab olema? Seda ma ei kujutanud üldse ette!» Kuni juhuslikus outlet-poes jäi ette puidust kullatud laud, üks ja ainus, mis oli kõigile tundunud liiga eriline. Kuid Sikkalite elutoas on see leidnud täpselt oma õige paiga keset pehmetes pastelltoonides elevandikujulist vaipa. «Elevant on tegelikult õnne sümbol, villavaip ühelt Taani disainerilt. Meie kodus on neid koguni kaks, teine on meie magamistoas. Mina istun tavaliselt maas, ma ei istu eriti diivanitel ja toolidel, nii on väga oluline, et vaip oleks naturaalne ja mõnus.»
Suure ajaloolise moega kamina autor on Artur Ümar, tema Oldschooli ahi. Värvivaliku kirjutas ette vana maja lugu: restaureerimistööde käigus leiti pööningult valge kamina poti kild. «Artur pakkus ka täitsa vana ahju, mis laotakse üles, aga Andres tahab tunda iga asja hingeelu ja alati teda huvitab, et see asi ka järgmised sada aastat garanteeritult püsiks. Nii sai otsus tehtud käsitööna potikividest ahju kasuks, mis on küll vanade traditsioonide järgi ehitatud, aga tegelikult uus ja kestab kaua.»
Kaks peegelpildis treppi viivad pool korrust kõrgemale tütarde tubadesse. Parempoolne neist on taastatud vana, teine juurde tellitud uus. Tütarde tubade keskel on omaette vannituba. Tüdrukute soov oli, et nende pesakestest pilte ei tehta. Ülemise korruse pererahva magamistuba mõjub omaette muinasjutuna. Siin on veel mõned väikesed iluliigutused teha ja lepime kokku, et teeme unekorrusest kunagi eraldi loo. Uskumatu, et selles imeilusas valges ruumis oli kunagi madal ja pime muldpõrandaga pesu kuivatamise pööning.
Kunst peab rääkima lugusid
Sikkali kodus on palju tähendusrikast kunsti. «Siin on vaid nende kunstnike tööd, keda me ise hästi tunneme. Tööd, millel on meie jaoks lugu.» Kööki ilmestavad Jan Tammiku maalid kanadega ja sibulatega, põnev loovhing ise tegutseb Värskas ning peab seal galeriid. «Alati on pildi taga head suhted ja isiklikud lood. Näiteks Jan Tammiku pidude käigus kutsuti isegi kanad kohale.»
Söögilaua kohal seinal räägib oma lugu Anna Litvinova vitaalne suuremõõtmeline maal. «Ma tahtsime elu ja inimesi. Ta maalis selle veel meie Nõmme kodus, aga siis saime aru – see pilt oleks uut kodu nagu ette teadnud.»
Elutoa seintel jäävad silma veel Martin Saare värviküllased maalid. «Minu jaoks need on kasteheinad hommikul, tunnen seda vaadates ennast nagu pardipoeg heina sees.» Marilin Sikkal on korraldanud Haapsalus Martin Saare näituse ja kunstniku vanaisa oli see linnapea, kes andis Haapsalule kuurordi näo. Nii et väike Eesti, kus kõik on imeliselt läbi põimunud. Marilin usub, et tema perekonna elus on kõik asjad ühe terviku osad, nii varasem kodu Nõmmel kui praegune kaunis pesa Kadriorus. «Olen mõelnud, et kuidas see Nõmme tekkis: Kadrioru jõukad pered hakkasid endale suvituskohti tahtma. Kadrioru kodanikel oli Nõmmel suvitusvilla. Samuti loodi sinna tillukesed õmblusateljeed kusagile verandale, kus uhkete kübaratega daamid endale tualette tellisid.» Nii ühendavad kõiki suuri otsuseid selle südamliku ja armastava perekonna elus tähendusrikkad sillad.
