NAISTEJUTUD ⟩ Just selliseid inimesi on hirmus raske juhtida, kuid nad saavutavad kõige rohkem!

Kes on tulised inimesed? Kuidas nendega hakkama saada? Kas endas lõõmavat tuld tuleks lämmatada või sellele hoopis targalt hapnikku juurde anda, et jätkuks kütust tõeliselt suuri tegusid korda saata?

Need reeglid, mis kunagi kehtisid, enam vett ei pea. Vähemalt mitte tuliste natuuride puhul, kelle silmis «reegel» on musta nimekirja esimene sõna ja keeld on parim reklaam.

Saates on külas sisulooja, noor ajakirjanik ning tuliste inimeste tõupuhas esindaja Maria Rannaväli, saatejuht Kristina Herodes.

Hurraa, sel korral tuleb tuline ühissaade: «Naistejutud» ja «Rannaväljaanne».

Hakatuseks olgu öeldud: eestlased pole teps mitte sellised «kuumad eesti kutid», nagu Peipsi-tagustel naabritel on tavaks nöökida. Enamik meist on, tõsi küll, arukad ja tasakaalukad. Ei tiku tühja tõmblema. Kuid sageli tuksub ka jaheda koore all tuline südamik nagu planeedil Maa. Lihtsalt paljud ei julge nii kuumaverelised olla, nagu loomuldasa tahaks, see pole turvaline ega aktsepteeritud. Ja osa muidugi ei oska ka tulega ringi käia. Mõelge praeguse metsade olukorra peale – eks ta olegi ohtlik värk. Aga kuula saadet, tuli ja tulisus võib olla ka suur eelis! Need inimesed julgevad.

Kirg ja kiire süttivus

«Kirglikkus on see, mida ma silmas pean,» selgitab Maria Rannaväli. «Kirglikkus on ka seesama elujõud. Sa pead usaldama oma sisetunnet ja minema selle suunas ja mitte jääma kusagile «kasti», kus sa tegelikult juba algselt sees ei olnud.» 

Ainus võimalus millegi uuega välja tulla on minna oma teed ning see eeldab päris palju heas mõttes hulljulgust.

Kuidas aru saada, et sinu loomus on tuline? «See lööb mingites olukordades välja,» usub Maria. «Mulle hullult meeldib oma käitumist analüüsida. Miks mingi asi mind närvi ajas? Miks ma mingist asjast põlema läksin? Mulle tundub, et see on loomeinimeste ühine joon: kui sul ikka mingi oma asi on, millega sa toimetad, siis kuskilt ju see tuli peab su seest ometi tulema.»

Siin tasub olla enda vastu võimalikult aus: tulisus pole ei hea ega halb. Sama kahjulik, nagu seda endas maha suruda, on seda joont endale juurde valetada. Kõik, mis pole inimesele loomulik, on talle kahjulik.

Tulise loomuga inimeste ühine joon on võime kiiresti süttida. See vaimustus on täiesti siiras ja niivõrd ülevoolav, et tõmbab kaasa ka kõik teised inimesed ruumis. Käivitav jõud on väga suur eelis, nii nagu ka tuli on paljudes aspektides positiivne asi.

«See tõmbab sinu ümber olevad inimesed kaasa,» nõustub Maria. «Aga see saab toimuda ainult siis, kui ma ise luban sellel toimuda. Loomeprotsessides on sellised spontaansed süttimised need, kust tegelikult on tulnud kõige paremad asjad. Ma olen ise suur plaaniinimene, aga olen õppinud arvestama sinna sisse ruumi ka spontaansete üliheade mõtete jaoks. Ja kui kaks tulist inimest paned ühte ruumi kokku, siis head asjad hakkavad juhtuma. Suureks kasuks on need, kes sinu energiat ja ideid toetavad. On ka neid, kes bloki ette panevad – nendega ei ole mõtet üldse toimetada. Koos põrgatades võivad ideed veel nii palju rohkem jõudu saada, ehkki reeglina sa ise oledki see kõige suurem hoo juurde lükkaja.»

Kasulik on teada: kui sa ise usud oma ideesse, ei pea sa seda mitte kellelegi põhjendama, selgitama ega õigustama. Kuni sa kellegi teise varvastel ei tallu, on igaühe inimõigus teostada oma ideid ja uskuda neisse.

Loe ka: Rasketel ja muutlikel aegadel peavad vastu need, kellel on...

Maria Rannaväli kartma ei löö: «Kui keegi üritab sind paika panna, siis iga kord, kui sa sellest üle saad ja ikkagi uuesti lähed, sa tõestad endale: mind ei saagi peatada! Ma saan kõik oma ideed teoks teha. Kellelgi teisel ei ole sõnaõigust minu mängus.» Foto: Maria Rannaväli Instagram

«Rannaväljaande» ja Postimees Naise koostöö

Head uudised, sõbrad! «Rannaväljaanne» ja Postimees Naine ühendasid jõud ja ideed! Maria Rannaväli ja Helen Truuverk on meie juures praktikal ning kirjutavad portaalis Postimees Naine kolmapäeviti kell 19, kolm korda kuus. Nii et meelde pole vaja jätta muud kui kolm ja kolm. Ega see pole siin mingi juhus, et meie ühine saade kannab numbrit 303!

Sel suvel saavad «Rannaväljaandest» osa ka Postimees Naise lugejad. Jah, see on kõige ägedam sisu, mida noored naised loovad eeskätt just noortele lugejatele, aga kõigile hingelt noortele. Juba ilmunud lood leiad siit:

PERSOON | Sisulooja Victoria Villig avaldas, miks ta on päriselt terve elu karsklane olnud 

***

RANNAVÄLJAANNE | Kuidas pääsesin sotsiaalmeedia orjusest?

***

PEALINNA KUULSAIM PIDU | Karl Killing ja villemdrillem räägivad FRATi telgitagustest

Leia «Rannaväljaanne» Spotifys, Youtube'is ja Postimees Naise portaalis.

Ja Maria Rannaväli Instagramis 

Rasked kogemused muudavad vastupidavamaks

«Ma olen teraapias käies seda ka oma terapeudiga arutanud,» mõtiskleb Maria. «Tihti need inimesed, kellel on mingi oma projekt, mille kallal nad on võimelised pikalt nokitsema, neil peab ka mingi kriitiline lapsepõlvetrauma kuskil olema. Kuskil pidi olema mingi tervislik puudujääk, et tekiks vajadus oma energiat kuskile suunata. Ma ise usun seda, et kui sul on liiga mugav lapsena – kõik on olemas, kõik on super –, siis sul ei tekigi seda soovi, et peaks ennast kuskile tõestama minema.» Marial vedas selles mõttes, et kui temal tuli 13-aastasena pähe pöörane idee oma Youtube'i kanalit tegema hakata, siis isa suust ei tulnud ühtegi kahtluse alla seadvat sõna. Ainult toetus: näe, siin on sulle kaamera.

Praegu usub Maria, et eneseväljendust vajas ta selleks, et leida põgenemistee igapäevasest reaalsusest. «Ja ma ise ei usu, et ma ka kõige kergem teismeline olin, ma ikka oma emaga normilt paugutasin uksi vahepeal,» meenutab ta muiates. «Tema ise seda muidugi kunagi ei ütleks! Tema kiidaks mind taevani. Aga oli hetki, kus ma tundsin, et mul on mingit oma asja vaja. See polnud mingi teadvustatud plaan, et ma nüüd hakkan ennast väljendama. Pigem üks idee, mis läks põlema, ja õnneks mul oli julgust, et seda ideed järgida.»

Kuula saadet, kus räägime Toivo Niibergiga uksi paugutavatest teismelistest ja koleerikutest. Kriitiliselt vajalik oskus, mis enamikul eestlastel puudu 

Maria Rannaväli «Naistejuttude» stuudios. Räägime tulistest inimestest ja sellest, kuidas oma tuld hästi kasutada. Jah, see võib olla paras pähkel, kuid see on ka suur eelis Foto: Kristina Herodes

Käskida ei saa

Milles tuline loomus veel väljenduda võib? «Ma tean väga hästi,» elavneb Maria. «Üks asi, kus see kõige rohkem välja lööb: siis, kui mind suunatakse mingite reeglite järgi käituma! Mind on õpetatud olema asjade küsimärgi alla seadja. Ma ei usu, et keegi räägib ainust tõde, mis eksisteerib. Kui keegi seda teeb, siis minus tekib tung nimme vastupidi teha. Minu isale meeldib öelda: «Sa pead reegleid enne teadma, et sa oskaksid neid üldse rikkuda.» Siin saavad kokku kirglikkus ja loovus karakteris, mõlemale on iseloomulik soov teha teisiti ja mitte nii, «nagu alati on tehtud».

Kasulik on siit kaasa võtta, et käskude andmine ei tööta ühegi täiskasvanud inimese puhul. Käskimine on alandav. Kui inimene juhtub olema jahedam ja leebem, siis ta küll täidab käsku, aga niipea, kui võimu ja kontrolli surve veidigi järele annab, töötab ta vastu. Tuline hakkab kohe vastu, tema lihtsalt näitab välja seda, mida kogevad ka teised.

Laste psühholoogiast tuttav väide «keeld on parim reklaam» kehtib tuliste, loovate ja uudishimulike natuuride puhul sageli kuni pensionieani.

Tulise natuuri puhul pole eriti mõistlik loota, et ta käsku täidab või reeglile täpsustavaid küsimusi esitamata allub. «See käskude teema tuleb kõige rohkem koolist. Gümnaasiumis ma aina korrutasin, et haridussüsteem tuleks ümber teha ja milleks me nii mõttetuid asju õpime. Tekkis selline trots. Ajaga on see nii palju maha rahunenud, et ma enam vihaseks ei saa, aga kriitiliselt vaatan asju ikka.»

See pole vastalisus või jonnakus, vaid inimlik vajadus katsetada, kas piirid ikka tõepoolest kehtivad. On need loogilised ja vajalikud?

«On okei mõelda suures elevuses välja ideid, aga emotsioonipuhangu pealt ei tasu teha suuri otsuseid,» teab Maria omast kogemusest. «Kui ma olen emotsiooniharja peal, siis mind on kerge kõigutada.»

Jah, selliste tüüpidega koostööd tehes on võimatu teise isiksusest üle sõita, aga nende kriitiline meel aitab sageli just õigemaid otsuseid teha ning ajast-arust reeglid tolmust pühkida ja uued mõistlikud asemele teha. Samuti on nad lojaalsed: võivad alguses ebamugavaid küsimusi esitada, aga kui juba sinu paati ronivad, siis ka tõepoolest sõuavad. Tulise loomuga inimestel on väga raske «oma asja» katki jätta või hüljata. Kui juba tegema hakkab, siis plahvatusliku energia ja metsiku kirega. Ja sa ei pea teda täiendavalt kontrollimas ega utsitamas käima: ta võtab vastutuse. 

Maria Rannaväli usub: «Sa pead reegleid enne teadma, et sa oskaksid neid üldse rikkuda.» Kui keegi üritab seda noort tulesädet käsutada, siis olgu ta hoiatatud: tema loomuses on käsud ja reeglid kahtluse alla seda Foto: Maria Rannaväli Instagram

Tuline viha

Sageli plahvatab tuline natuur esile konfliktses olukorras, sellistele inimestele võib olla omane ka tuline viha. Kõige suurem väljakutse ongi õppida oma viha õigesti kasutama. See on energia, millega on võimalik palju muuta ja saavutada. Kuid on oluline, et viha läheks õigesse kohta: protsessi. Seda ei tohi suunata ühegi inimese ega idee vastu. Kindlasti ka mitte iseenda vastu.

«Selles mõttes on keeruline, et kui viha enda sisse jätta, siis see on mürk,» teab Maria. «Kellegi teise peale vihaseks saamine on ise mürgi joomine, eeldades, et teine sureb. Viha, mida sa hoiad enda sees, söövitab sind kõige rohkem. Mina olen vihast pidanud õppima lahti laskma. Mul on väga keeruline olnud teda ümber konverteerida.»

Kuula ka, mis juhtub inimestega, kes viha alla neelavad: NAISTEJUTUD 300! | «Vähk on heade inimeste haigus! Nende inimeste haigus, kes mitte kunagi...»

Enda peale on kõige lihtsam vihaseks saada ja rahulolematus endaga on enamasti ka teiste vastu tekkiva viha varjatud põhjus.

Julge olla ja julge teha!

Päris sageli satub tulisem loomus mustrisse, mis üritab teda murda. Tema energia tundub kellelegi «liiga palju»: ta tunneb end seetõttu ebaturvaliselt. Emotsionaalse laetuse ohtlikkus ja kahjulikkus võivad olla puhtalt kellegi kõrvalseisja isiklike hirmude peegeldused, seal ei pruugi mingit reaalselt ohtu olla.

«Tulised inimesed meie keskel on kahjuks sageli maha surutud, isoleeritud, piiratud, ahistatud, paika pandud või ka otseselt traumeeritud,» usub Kristinka. «Kui teine inimene tajub ohtu, võib ta rünnata sind lihtsalt hirmust.»

Marial on aga kogemus, et isegi teiste agressiivsed rünnakud, ehkki need teevad väga palju haiget, on võimalik enda kütuseks muuta. Sõltub sellest, kas sa loobud oma plaanist kellegi kurjast sõnast heitudes. Või võtad rünnaku vastu, saad üle ja teed ikka edasi. «Kui keegi üritab sind paika panna, siis iga kord, kui sa sellest üle saad ja ikkagi uuesti lähed, sa tõestad endale: mind ei saagi peatada! Ma saan kõik oma ideed teoks teha. Kellelgi teisel ei ole sõna minu mängus.»

Mis motiveerib neid jala taha panijaid? «Mina usun, et ebakindlus,» ütleb Maria. «Kui ma ise midagi pole teinud, siis ma peatan ka kõiki teisi.» Teised väga levinud põhjused on kadedus ja hirm. Kui teed midagi või oled keegi, kes teine oma salajastes unistustes ise tahaks olla, lihtsalt ta ei julge, siis ta võib reageerida ja rünnata. Ta tõepoolest püüab sind takistada! Sest sina lubad endale seda, mida tema sisimas endale keelab.

Mida sellest järeldada? Nii hea tagasiside kui halb tagasiside on mõlemad omamoodi tunnustused, mis ütlevad: sa lood midagi. Tõenäoliselt midagi uut.

Kuidas kriitika peale mitte plahvatada?

«Igasugune kriitika, mis tuleb kohast, mida ma ei pea kuulda võtma: selle energia ma oskan küll võtta ja panna kohe oma asjade sisse positiivsena tagasi,» selgitab Maria. «Kui ma tean, et see tuleb kadedusest või tuleb inimeselt, kelle arvamus mulle absoluutselt korda ei lähe.»

Kasulik on teada, et see, mida sinu pihta öeldakse, räägib alati palju rohkem ütlejast endast kui sihtmärgist. Seda pole vaja isiklikult võtta. Vaata parem, mis on selle inimese motiiv. Kuid eluterve on panna oma haavatav ego kõrvale ja vaadata kriitikale rahulikult otsa: sageli peitub seal ka mingi sisu või suunav viide, mille abil paremaks saada.

Teise poolt tulnud lausete sisule keskendudes võib selguda ka, et need esitati küll kriitika vormis inimese töö pihta, sisult on need aga hinnangud tema isiku kohta. Sel juhul pole seda infot üldse vaja lahata. Piisab, kui öelda, et sellised remargid pole okei ja sina neid ei aktsepteeri.

«Minu tulisusega tuleb küll vahepeal kaasa, et natuke raske on kriitikat vastu võtta,» tunnistab Maria. «Kui keegi ikka minu loomingu kohta julgeb iitsatada, siis minul on komme kohe tulega vastu panna.» Esimene reaktsioon võibki olla tunne, et pead ennast kaitsma! Kuid inimesena küpsedes oleks hea õppida ka enesekaitse käigus mitte teistele kahju tegema. Keegi ei saa sind ohustada, kui eneseusk püsima jääb.

Kuula ära terve saade, kõigile tulistele pakub see palju julgustust, tuge ja äratundmisrõõmu. Kõigile neile, kes peavad «tuleharkidega» hakkama saama, annab saade häid tarkusi, kuidas hoida suhted soojad ja mitte leekidesse lahvatada.

Mis mõtteid tekkis? Tuli tuttav ette? Tunned mõnda sellist tulist tegelast? Kirjuta ja jaga oma mõtteid – olen südamepõhjani tänulik!
Kas sul on mõni teema või küsimus, mille kohta saadet soovid? Kirjuta ka siis aadressil [e-mail]. Garanteerime, et hoiame kõiki omasid. Alati.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 303 osa leiad siit!

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.