Eneseareng on inimesele hea, selles pole kahtlust. Kuid sel teekonnal varitseb ka tõsiseid ohte. Näiteks võib jääda supervaimsuse lõksu. Mis see on, kuidas selliseid inimesi ära tunda ja kuidas ennast hoida, räägib coach ja koolitaja Maria Baydar. Saatejuht Kristina Herodes.
Polegi see enesearengu teele minek üks helge heinamaa, vastupidi. «Vahepeal läks supervaimsusse kaldumine korralikult üle piiri,» ütleb Maria halastamatu otsekohesusega. «Aga nüüd ma loodan, et need roosad prillid hakkavad maha tulema. Mis siis juhtub, kui inimene supervaimsusse kaob? Tema juured kaovad ära! Tal kaob ühendus reaalse maailmaga, ta ei suuda enam toimuvat teadvustada ega teistega ühendust luua.»
Supervaimsusse kadumine on täiesti reaalne, ohtlik ja sage probleem. Kuid samamoodi, nagu endast arusaamisel, on siingi parimaks kaitsjaks selle ohu rahulik ja selge teadvustamine. Esmalt teeme mõisted klaariks.
«Mis on supervaimsus? See on ülim spirituaalsus, mis väljendub põgenemises – inimene ei taha oma probleemide ja väljakutsetega tegeleda ja põgeneb vaimsetesse praktikatesse,» selgitab Maria. «Inimene annab vastutuse kellelegi teisele, näiteks mõnele vaimsele autoriteedile. Põgenemine võib väljenduda ka selles, et inimene on pidevalt hõivatud teiste probleemidega, siis ei pea ta enda asjadega silmitsi seisma.»
Just «ära sõitnud» seltskond annab tõuke igasugu uhhuu-juttudeks ja kahtlusteks, et reaalsustaju võib vaimsusega tegelema hakates kaduda. See võibki sel moel olla ülimalt ohtlik. Kuid on ka arukas ja inimesele kasulik alternatiiv.
Ettevaatust – see on põgenemine
Kahjuks pole see sugugi vähem ohtlik põgenemine kui mõni teine, näiteks sõltuvus alkoholist, mõnuainetest, ületöötamisest, ülesportimisest või millestki muust. Põgenemine on elu aseaine. Õnnelik elu algab vastutuse võtmisest, mitte põgenemisest.