NAISTEJUTUD ⟩ Eesti ema valus kogemus: «Ta oli nii-nii väike, soolikad rippusid laest alla...»

Lapse sünd võib olla elu ilusaim hetk, aga ka valusaim kannatus. Marii Parts jagab erakordselt siiralt oma emaks saamise lugu, kus tal soovitati tõsiselt kaaluda, kas ta üldse jätab oma lapse alles... Mida see vahetult tähendab näha oma väiksekest lamamas, soolikad laest alla rippumas, võimetuna teda kuidagi kaitsta või isegi kallistada? Kuid Marii on valusa väljakutse eest tänulik. «Ma tunnen, et see oli väga minu kogemus. Ma armastan nüüd veel rohkem ja ka minu usaldus elu vastu on täna veelgi suurem.» Kuidas see kõik toimus?

«Ta oli nii-nii väike, soolikad rippusid laest alla,» räägib Marii Parts julgelt ja siiralt. «Ma loodan, et kuulajad selle aususe peale ära ei ehmata, aga alguses rippusid need soolikad sõna otseses mõttes kuvöösi laest alla. Oodati lihtsalt, et gravitatsioon teeks oma töö. Tema sooled olid kõhust väljaspool ja neid oli nii tohutult palju, et neid ei saanud kõiki korraga sisse panna. Ja nii kaua, kuni tema kõhuke ei olnud kinni, ei saanud ma teda sülle võtta. Lõpuks sain ma kuvöösi luugi lahti teha ja teda puudutada – see oli minu jaoks juba täielik võit. Aga kohati tegi seda kõike veel hullemaks...»

Loe ka: NAISTEJUTUD | Armumine pole iial juhus. Selle varjatud põhjus on...

«Naistejuttude» saate külaline Marii Parts on sädelev avatud südamega naine, kes räägib julgelt väga raskest kogemusest oma elus. Foto: Kristina Herodes

Marii Parts on mitmekülgne loovhing ja maailmaparandaja, kes alustab haigete laste toetuseks küünlde disainimisega. Ta tunnistab, et on alati elu väga usaldanud ja olnud kindel: ta on hoitud ja talle saab osaks just see, mida tal on kogeda vaja. «Ma olen selline inimene, kes alati läheb, silmad kinni ja süda avali. Kui uks lahti läheb, sinna ma liigun. Ma olen särtsakas ja rõõmsameelne inimene. Aga elul on varuks kogemusi, mis panevad ka kõige säravamad ja usaldavamad inimesed proovile...»

Loe ka: NAISTEJUTUD | «Alkohoolikust ema peksis mind aastaid, kuni ma viimaks...»

Ehmatus arsti juures 

Laps oli armastavasse paarisuhtesse väga oodatud. «Ootus oli esimesed kolm kuud hästi,» jutustab Marii. «Aga edasi tuli šokk. Läksin kolmandal kuul arsti juurde, viskan sinna pikali, kõik on hästi... Ja siis järsku tõusis arst, kes mind vaatas, püsti. Ütles, et kutsub kellegi juurde. Siis ma juba tundsin, kuidas mu süda jättis löögi vahele. Ma juba tundsin, et nüüd tuleb mingi pauk!»

Arst tõi juurde teise, väga hinnatud ja targa doktori, kes vaatas korraks ekraani ja pani karmi diagnoosi: lapsel on gastroskiis. «Tulete nädala pärast tagasi ja ütlete, kas jätate ta alles või ei!» Šokis ema tööks jäi endal guugeldada, mida see täpsemalt tähendab.

«Diagnoosiks oli kõhu eesseina puudumine, mis tähendab, et kõhunahk ei kasva kokku. Soolikad asuvad kõhust väljaspool lootevees ja mitte keegi ei tea, kui hull olukord on, kuni laps sünnib,» teab Marii täna. «Kuna need sooled seal üheksa kuud grillivad, siis see võib tähendada seda, et lapse sündides tuleb kõik sooled ära lõigata, ta võib jääda lühikese soole sündroomiga, ta võib surra. Tänapäeva meditsiin küll tihti suudab need lapsed päästa, aga milline on lõpptulemus, seda ei tea mitte keegi, kuni laps on kõhust väljaspool.»

Loe ka: NAISTEJUTUD | Ülimalt ohtlik supervaimsus: «Nii kaob side reaalse maailmaga!»

Ema Marii Parts ja tema tilluke tütreke Säde Sabine - täna on väike emmega kodus. Foto: Helen Saega

Eestis sünnib selle diagnoosiga lapsi väga harva, mõned üksikud. Ja mitte keegi ei tea tänaseni ka, mis on selle põhjuseks. Marii Parts läbis samuti põhjalikud geeniuuringud – ei tuvastatud ainsatki põhjust. «Andsin sada ampulli verd, uuriti kõik läbi, aga mitte mingisugust anomaaliat ei leitud. Ja enamasti selle diagnoosiga laste ja vanemate puhul ei leitagi.» Looduse vingerpuss. 

Marii aga ei pane pahaks ei karmi otsekohesust ega tõtakust. Arst tuli teda ju vaatama teise patsiendi ajast ning temaga tegelenud doktor püüdis asja selgitada ja teda rahustada. «Sest nagu me kõik teame, ennast võib ju segaseks guugeldada,» märgib Marii nüüd juba muiates. «Hakkad kohe kirstu tellima!»

Loe ka: NAISTEJUTUD | «Minul küll alaväärsuskompleksi pole!» See ütleb, et...

Must huumor aitab

Kõrvalt võib tunduda kohatu, et väga karmi saatuselöögi saanud inimene selle üle veel nalja teha püüab. Kuid vahel on olukord nii valus, et huumor on ainus, mis aitab. Kusagilt lihtsalt peab jõudu leidma! Inimesed nutavad seal, kus on valus. Seal, kus tuleb juba väljakannatamatu valu ja tõeline ahastus, seal inimesed enam ei nuta. «Huumor on mind selles olukorras tohutult palju päästnud ja aidanud ennast kokku koguda ja uuesti püsti tõusta,» tunnistab Marii. «Et kui uuesti kukud, siis teed mõne nalja ja lähed edasi. Ega muud variant sellises situatsioonis ei ole.»

Kui eluraskuse anum on pilgeni täis, on abiks isegi see, kui sealt naermise käigus kasvõi natukene maha loksub – vähemalt jaksad seda kanda.

Marii Parts on särav ja enesekindel naine, kes on tulnud läbi tõsistest elutraumadest. Foto: Kristina Herodes

​Eesti emad ja lapsed

Naised otsustavad emaks saada palju hiljem kui paarkümmend aastat tagasi. Viimase 20 aastaga on esmasünnitaja vanus tõusnud neli aastat. Tänapäeval on see 28,6 eluaastat, kuid 2003. aastal oli 24,7 aastat. Terviseriske see nihe otseselt ei suurenda, küll aga võivad need lisanduda järgnevate raseduste puhul, kui laste vanusevahed planeeritakse suuremad. Samuti võib probleemiks kujuneda emaks saamise aja liiga kaugele nihutamine, olgu karjääri pärast või muudel kaalutlustel. Peale 40 eluaastat langeb viljastumise tõenäosus märkimisväärselt.

Sündimus on languses: kui 2021. aastal sündis 10 077 eesti last, siis 2022. aastal oli see arv 8947 ehk 1130 last vähem. Kõigi Eestis elavate eri rahvuste esindajate peale kokku sündis 2022. aastal 11 646 last.

Eestis on sündimus kogu taasiseseisvuse ajal olnud tunduvalt väiksem kui rahvastiku loomulikuks taastumiseks vaja oleks. 

Teisalt on just Eestis väga turvaline emaks saada. Eestis on vastusündinud ülejäänud maailmaga võrreldes paremini kaitstud ja saavad paremat arstiabi. Oluline näitaja on imikusuremus, mis on Eestis üks kogu maailma väiksemaid. Eestis suri 2019. aastal tuhandest elusana sündinud lapsest vähem kui 1,6 imikut.

Loe ka: NAISTEJUTUD | Just selliseid inimesi on hirmus raske juhtida, kuid nad saavutavad kõige rohkem! 

Ja siis see juhtus

Lapseootus oligi Mariile üks suur teadmatus. Sa ei saa oma lapse heaks kuus kuud mitte midagi teha ega teda ka kuidagi hoida. «See abitustunne oli ikka maksimaalne,» tunnistab naine. «Ma ei saanud muuta mitte midagi.» Kõhubeebi suhtles õnneks emmega nagu lapsed ikka: möllas ja puksis, andis endast märku. Ja kuna probleem puudutas last, mitte ema, ei olnud Marii ka otseselt riskirase, niisiis ei pidanud ta elus midagi teisiti tegema. Lihtsalt ultrahelides tuli rohkem käia.

Marii Parts lapseootuse ajal. Ega keegi kõrvalseisjatest ei tulnud selle pealegi, et kaunil emmel on kanda suur mure, ärevus ja hirm. Rääkida otsustas naine sellest alles hulk aega hiljem. Foto: Erakogu

Laps sündis plaanilise keisrilõikega. «Arst, kes mulle keisrilõiget tegi, lubas mulle, et ta näitab mulle last, aga ta ei näidanud,» jutustab ema. Samal hetkel mõistis naine, et olukord on oodatust hullem. «Sellel hetkel ma sain aru, et tema seisund lihtsalt ei võimalda seda. Palat oli rahvast täis, reanimobiil juba õues ootas. Üks armas õde või arst, ma täpselt ei mäletagi, tegi mulle lapse näost väikese pildi ja hiljem näitas mulle seda.» Ka hulk aega hiljem paneb see südamlik liigutus Marii heldima, mitte ükski ametijuhend ju ei kirjuta meditsiinitöötajale ette sellist hoolimist.

Loe ka seda: Lapseootel eestlannale öeldi julmalt: «Tule nädala pärast tagasi ja ütle, kas jätad ta alles või ei» 

Teadmatus jätkus

Mis mu lapsest saab? See teadmatus vaevas ja rõhus vanemaid veel väga pikalt. «Lapse juurde, teda vaatama ma sain kaks päeva hiljem,» meenutab Marii. «See oli esimene väga suur šokk. Kui ma ise sinna kohapeale jõudsin, oli täielik pauk. Ühel hetkel on su kallis laps sinu sees, ta liigutab, te olete üks. Ja järgmine hetk ta on kuvöösis ja sa ei saa teda näpuotsagagi puudutada. Lihtsalt vaatad abitult kõrvalt. Saad aru, et seisund on väga hull.»

Nüüd teab naine, et vastus «Seisund on stabiilne» on intensiivravis parim uudis. Aga toona ootas ta lootusekübet. Päevast päeva tuli elada teadmatuses. «Ja loomulikult, kes ei sooviks olla oma lapsega koos kodus.» Kuid Marii ja tema abikaasa pidid igal õhtul oma tibatillukese beebi juurest lahkuma. «See oli ääretult raske! See eraldatuse tunne oli meeletult valus. Mul oli öösel äratuskell, hakkasin rinnapiima pumpama, istusin seal üksi ja nutsin. Mõtlesin, kas ikka on Sädega kõik korras... Selline pidev ärevus, mis ei läinud kordagi väiksemaks.»

Tilluke Säde Sabine sai tänu ema vaprusele kõigi raskuste kiuste isegi emapiima. Marii pere ostis selleks eraldi suurema sügavkülmiku. «Esimesed kolm kuud sõi ta ainult veenitoitu.»

Loe ka: NAISTEJUTUD | Kõige tähtsam asi suhtetormis, mida teavad ainult õnnelikud paarid...

Marii julget otsust jagada enda paarisuhtele osaks saanud rasket katsumust tõukas tagant kõik see, mida ta ise intensiivravis emmedega suheldes koges ja mõistis. «Sain aru, et kui sulle langeb saatuselöök, on nii lihtne tunda, et oled üksi maailmas. Keegi ei taha olla seal, kus on mure. Kuid keegi ei ole ega tohiks olla üksi – see on põhjus, miks ma jagasin!»

Intensiivravi argipäev on ärev: masinad piiksuvad, arstid käivad, emad nutavad. «See on keskkond, kuhu mitte keegi meist ei taha mitte kunagi sattuda,» ütleb Marii emotsionaalselt. «Vaatad oma last, järsku hakkab mingi andur tööle ja sa ei tea, mida see tähendab. Võid paanikahoo saada. Ka praegu kodus, kui külmkapi ukse lahti unustan ja see hakkab piiksuma, siis käib kohe võdin seest läbi!»

Marii pidi üle saama ka mitmest tõelisest vapustusest. «Ükskord läksin palatisse ja mu last ei ole seal,» meenutab ta. «Ma sain täiesti šoki! Küsisin, kus mu laps on. Selgus, et ta on operatsioonil. Siis ma ootasin ja närvitsesin seal: millal nad ta tagasi toovad, mida nad täpselt tegid? See oli väga-väga raske.»

Marii Parts ja Säde Sabiine täna. Foto: Helen Saega

Ja mõni beebi ei tulegi kunagi koju...

Marii hakkas avatud inimesena suhtlema ka intensiivravis kohatud nukrate emadega. Enamik inimesi kapseldub suures mures ja ei suuda ega taha kellegagi rääkida. Marii aga tundis, et toetav õlg ja sõna on vähim, mida ta saab anda teistele samas olukorras.

«Kohtasin seal naist, kes polnud 200 päeva mitte kellegagi sõnagi rääkinud,» jutustab Marii. «Täna on temast saanud üks mu lähedasemaid sõpru. Kui sa näed, et keegi on väga raskes seisus, siis sa üritad teda tõsta. Isegi olles ise mudas, on see ainus, mida sa saad teha. See toetab ka sind ennast.»

Mis toimub intensiivravis, seda enamik inimesi ei tea. Marii nägi kõike lähedalt. Ühes palatis on neli beebit, kõigil mingi mure. Ja vanematel on puhketuba. «Siis sa lihtsalt istud seal oma beebi juures. Kui veab, sa saad ta sülle võtta. Kui ei vea, ei saa...» Marii ja Säde veetsid intensiivis 105 päeva, mis on haruldaselt pikk aeg. Lisaks tehti tibule kuus operatsiooni ja kakskümmend narkoosi. Marii ei eita, et see oli väga raske, pisaraid oli palju, lootuse tärkamist ja purunemist samuti. «Kui sain teada, et arst pakub, et meil tuleks arvestada aastaga, siis kukkus kõik kokku...» kirjeldab ta ühte valusatest hetkedest. Kuid juba järgmisel hommikul korjas ta end taas kokku, vähemalt on tal lootus, et ta laps kunagi üldse koju jõuab. «Sest mõnede emade beebid ei jõuagi kunagi koju.»

Marii on olnud inimeste kõrval kõige sügavamas traagikas, mida elu võib tuua. See on olukord, kus paljud põgenevad lihtsalt seetõttu, et ei tea, kuidas käituda või mida öelda. Marii aga teab, temal on see kogemus olemas: «Sa ei saagi selles olukorras midagi öelda. Saad inimese jaoks lihtsalt olemas olla, pakkuda oma õlga, mõistvat vaikset kohalolu.»

Marii otsustas hakata valmistama küünlaid, et müügituluga toetada intensiivravi vajavaid lapsi. Foto: Marii Parts

Toetuseks haigetele lastele 

Marii tundis ise rasket kogemust vastu võttes, kuidas empaatiavõime temas täiesti uuele tasemele tõusis. Ta hakkas mõtlema, kuidas saaks ise aidata. Esimene on rääkida: juba teadmine, et sa pole murega üksi, on toeks. Samuti kindlus, et ka kõige raskemast olukorrast viib tee edasi.

Marii hakkas disainima armsaid, romantilisi sojavahast küünlaid, mille müügitulust annetab ta intensiivravi vajavatele beebidele. Neid ostes saad ka sina haigeid lapsi Eestis aidata. Rohkem infot siit.

Marii armastusega valmitatud küünlad. Foto: Marii Parts

Päikesekiir tunneli lõpus

Marii leidis endas jõudu jagada kogu seda katsumuste teekonda alles siis, kui tilluke Säde juba jõudsalt paranemise teel oli. «Täna on Säde nagu tavaline tragi laps, ainult pikk armikene on kõhu peal,» räägib ema. «Saime arstilt kinnituse, et see haruldane arengurike on lihtsalt füüsiline, praeguseks on kõik viimaks ometi hästi. Oleme nii palju temaga tegelenud, talle armastust jaganud, et ta vastab täiesti tavalise lapse arengule.»

Kuid naine tunnistab, et otsus oma lugu avalikuks teha polnud kerge tulema. «See nõudis ikka meeletult suurt julgust üldse sellist asja rääkida, sest igal pool sotisaalmeedias me näeme ainult kauneid pilte ja rõõmsaid inimesi,» möönab ta. Elu varjupoolt ei näidata ja sellest ei räägita. Kuid ühe poolega maailmapilt on ebaaus ja ohtlik: need, kes on parasjagu pimedas peatükis, tunnevad end oma murega üksi ja hüljatuna. Kerge on langeda ohvrirolli, süüdistustesse enda või teiste vastu, uppuda melanhooliasse. Kuid igas kogemuses on võimalik jääda armastusse ja usaldusse ning just sinna peaks saatuselöök meid suunama.

Säde Sabiine on tillukene kangelanna, kes pidas vapralt vastu 105 päeva intensiivravi ja 6 operatsiooni. Täna avastab ta rõõmsalt maailma nagu iga pooleteiseaastane. Foto: Helen Saega

«Mis mul kõige rohkem aitas oma südant avatuna hoida, oli see usk: ühel hetkel ta tuleb koju ja ma tahan, et Sädel oleks ema, kes on samamoodi särav, usaldav ja julge,» räägib Marii. «Mu laps ei pea nägema seda, et ma lasin sellisel kogemusel ennast lõplikult katki teha! Keskendusin iga päev sellele, mis on asjad, mida saan teha, mitte sellele, mida ma ei saa. Olin olemas oma lapsele, iseendale ja oma partnerile. Igal õhtul, kui ma haiglast ära läksin, ütlesin Sädele: «Ma armastan sind!» Ja kujutlesin, kuidas Säde südamest jookseb minu südamesse pikk kuldne niit, ja otsustasin, et see ei katke ka siis, kui me ei saa olla füüsiliselt koos. Ma uskusin seda nii vankumatult, et see aitas mul seda rasket aega üle elada.»

Loe ka: NAISTEJUTUD | Mis saab siis, kui perearst ja patsient ei jõua kokkuleppele?

Kuula ära terve saade, Marii räägib erakordselt siiralt oma valusat lugu. Need on asjad, mis tavaliselt maha vaikitakse, aga see tark naine teab: igast kogemusest on tegelikult palju õppida. Enam ta pisaraid ei vala. «Saan aru, et see oli väga minu kogemus.» Valus saatuselöök teeb haiget kõigile, aga mis sinust edasi saab, valib inimene ise. See võib:

• lõhkuda suhte või muuta selle lähedasemaks ja tugevamaks;
• lõhkuda inimese eneseusu või muuta ta mõistvamaks ja vastupidavamaks;
• hävitada usu armastusse ja usalduse elu vastu. Siis kulgeb edasine teekond vähem valusalt, aga ka ilma õnnetundeta. Või siis veelgi süvendada armastuse tunnet, tänutunnet ja usaldust. Valik, mis alguses tundub valusam, toetab tegelikult inimest rohkem.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 307 osa leiad siit!

Sul on oma lugu, mida soovid jagada? Kirjuta: [e-mail]

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.

Marii Partsi leiad siit.

Marii Parts ja Kristinka mõni minut enne saate salvestust. Foto: Kristina Herodes