Igale mehele tundub, et keegi teine pole sama hull, nagu on tema naine. Ja naised omakorda usuvad, et vaid tema mees on vaene, laisk, loll ja ei too isegi lilli. Tegelikult toimuvad Eesti peredes sageli üsna sarnased asjad ning psühholoog Toivo Niiberg on seda teemat põhjalikult uurinud. Meie endi valik on oma kaasat armastada ja koos areneda või järgmises «korralises» suhtekriisis tülli pöörata ja oma teed minna.
«Armukadedus on haigus, päristelt!» Kes siiani on iseenda kahtlustavat hoiakut partneri suhtes teise süüks ajanud, võiks kuulda võtta, mida suhteid põhjalikult uurinud psühholoog, teadlane ja paljude raamatute autor Toivo Niiberg ütleb. «Olen palju suuri ja tarku teadusartikleid läbi lugenud, mis näitavad üht: armukadedusega ei anna mitte midagi teha. Armukadedast inimesest tuleb võimalikult kiiresti lahku minna, seal ei ole ühtegi rohtu, mis aitaks.»
Armukadeduse haigus: teine on süüdi!
Kas tõesti arstida ei saa? Tegelikult saab, aga seda ei saa teha partner. «Inimene peab ise tahtma. Ja siin on kliinilist psühholoogi vaja, see on kognitiivkäitumine. Niisugune teraapia võtab ikka aasta-paar aega.» Armukadeduse haigus kimbutab nii mehi kui ka naisi, seal pole vahet. Samas on eesmärk õilis: õnnetute ja pettumustest tulvil katkiste suhete jada asemele on viimaks ometi võimalus luua terved, tugevad ja usaldusväärsed suhted.
Kuid paraku armukadeduse küüsis vaevlev inimene ei saa arugi, et ta ise oma suhet ja kaaslast mürgitab. Temale tundub, et probleem on teises ja teine on süüdi! Tema on ohver ja ta tohib kaaslast oma ebakindluse ja hirmude tõttu karistada... «Armukade inimene ei tunnista oma vigu. Kui ta seda tunnistama hakkaks, siis saaks ta ka abi. Vägisi ei saa kedagi aidata!» Seetõttu on tervenemislood küll edukad, aga juhtumeid, kus armukadedusele teraapias piir pandaks, kahjuks vähe.