ÜKS ERALDATUIM PAIK MAAILMAS Alaskal elav vapper 25-aastane naine: lähimasse poodi pean minema lennukiga

Christin Krass
, Suvereporter
Copy
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Marcin Krzyzak/Shutterstock

25-aastane Salina Alsworth on kogu elu elanud USAs Alaskas Port Alsworthis. Tema vanavanemad Babe ja Mary Alsworth kolisid sinna 1940. aastatel. Elades ühes maailma kõige eraldatumas külas, kus pole poode ega restorane, peab ta toidu järele lendama 320 kilomeetrit, vahendab Mirror.

Port Alsworthi elanikkond on vaid 186, turismihooajal kasvab see 400ni. Ainus viis suuremasse inimasustusse jõudmiseks on väikese lennukiga lennata, sest külas ei ole teid, supermarketeid, haiglaid ega pubisid.

Idülliline Port Alsworth Alaskal.
Idülliline Port Alsworth Alaskal. Foto: @photography_by_leighton / CATERS NEWS/@photography_by_leighton / CATER

Salina perekond juhib Lake Clarki kuurorti, mida külastab idüllilisel, kuid karmil Alaskal igal aastal sadu inimesi. Salina abikaasa, 23-aastane Jared Richardson töötab kalapüügigiidina ning sattus Alaskat avastades oma tulevase abikaasaga kokku.

Paar tutvus ajal, mil Jared töötas lähimas linnas Anchorage'i kuurordis, mis asub tunni aja kaugusel. Pärast mõnepäevast Anchorage'is töötamist tahtis Salina uue silmarõõmu enda juurde koju Port Alsworthi kutsuda ja talle midagi erilist pakkuda. Ta valis itaaliapärase valmistoidu, sest valikuid nappis. Mees oli naisest samamoodi vaimustunud ning üsna pea otsustati kooselu kasuks. Külma on ikka parem trotsida koos kui üksi!

Lake Clark Resorti juhataja Salina tutvustab oma kodukandi ajalugu. «Port Alsworthi kogukonna asutasid minu vanavanemad. Meid on siin viis põlvkonda. See on väga kõrvaline koht elamiseks: siia pole ühtegi teed ning külasse pääseb vaid väikese lennukiga.»

Salinat võlub selle paiga juures lihtsus. «Mulle meeldib siin elamise lihtsus. Aeg-ajalt võib see keeruliseks minna: küll tuleb varusid planeerida ja talviti lähevad külmakraadid ikka väga madalaks… aga mulle meeldib olla loodusest ümbritsetud.»

«Saan vaadata, kuidas põder jookseb aias ringi või kuidas karud järves ujuvad.»

1940. aastatel kutsuti inimesi Alaskale elama. Salina vanavanemad Babe ja Mary pidid mõlemad tõestama, et suudavad isemajandavalt elada, mille eest vastutasuks andis valitsus neile elamiseks maalapi. Tema vanavanemad olid kaks esimest inimest, kes Port Alsworthis elasid – seepärast on küla nende järgi nime saanud.

Elanikud saavad lähimast linnast Anchorage'ist eluks vajalikke tooteid, kuid nendeni jõudmine võib olenevalt ilmastikutingimustest olla äärmiselt keeruline. «Lumi ja udu on suur tegur. Siin pole haiglaid, ​​on vaid üks väike kliinik, mis saab põhiasjade tegemisega hakkama, kuid kui teil on laps või vajate operatsiooni, peate sinna jõudma lennukiga,» räägib Salina.

«Ainus pood, mis meil on, on meie väike suveniiripood mu pere kuurordis. Siin pole teatreid, baare ega restorane. Meil ​​on kaks kohvikut ning need ongi ainsad suhtluskohad linnas,» lisab ta.

«Kui on teatud ilmastikuolud, saavad lennata ainult teatud tüüpi lennukid. Võite olla kuni nädala ilma vajalike asjadeta, et lennukid siia jõuaksid.» Vaatamata paljudele väljakutsetele ei kavatse Salina enda sõnul oma abikaasa Jarediga kuhugi mujale kolida.

Salina lisab: «Olen väga tänulik, et leidsin mehe, kes tahab just siin elada. Jared on Alaska elustiilist ülielevil – loodame saada oma krundi, millele tahame rajada päris oma maja.»

Kommentaarid
Copy

Teised ajakirjad

Tagasi üles