RANNAVÄLJAANNE ⟩ Kuidas jõudsin jõusaali vetsus nutmisest iganädalase trenni armastamiseni?

Möödunud nädalavahetusel toimunud Ironmani võistlust sotsiaalmeediast jälgides tabasin end mõttelt, et mis motiveerib üht normaalset inimest midagi nii pingutustnõudvat tegema. Olen alati olnud trenniteemadest pigem kauge ning kõige pikem maa, mis ma olen elus ilma pausideta jooksnud, jääb kuskile kolme ja nelja kilomeetri vahele. Aktiivsema elustiili harrastajad on minu jaoks tundunud kui kauge ja kättesaamatu kommuun, kuhu minul kui algajal asja ei ole.

Viimasel ajal on mul aga õnnestunud see vana mõtteviis asendada uue, värske ja sõbraliku trennifilosoofiaga, millest rääkisin sel nädalal ka oma podcast'is «Rannaväljaanne». 

Väiksena tegelesin küll iluvõimlemisega ja algkoolis käisin kohusetundlikult tennistrennides, aga kohe kui lõppes vanematepoolne nügimine, kadus ka minu initsiatiiv omal käel trenni teha.

Teismeeas hiilisid muidugi ligi kompleksid. Sai palju sõbrannadega jõusaalis käidud ja piitspeenikeste sotsiaalmeediastaaride kavasid järgitud, lootes, et sellega saabuvad soovitud kõhulihased ja «ideaalne vorm». Mäletan hästi päeva, mil sundisin end taas jõusaali minema ning pärast 25 minutit leidsin end jõusaali WCs nõrkusest nutmas ja iseenda peale kuri olemas. Sundisin end tegema trenni täiesti valedel põhjustel ja see rikkus minu suhte aktiivse elustiiliga aastateks.

Sundisin end tegema trenni täiesti valedel põhjustel ja see rikkus minu suhte aktiivse elustiiliga aastateks.

Nüüd, 20-aastasena olen taas hakanud vaikselt leidma naudingut ja rõõmu spordist ja enda keha liigutamisest, kuid teekond tervisliku suhteni spordiga ei ole olnud kerge. Küll aga on sügis ideaalne aeg, et sõbralik suhe aktiivse elustiiliga taastada ning oleme selles paadis igal juhul koos! Kui ka sulle meeldib olla teistest ehk paar sammu ees ning juba suve viimastel nädalatel tagasi trennilainele saada, siis siin on paar olulisemat põhimõtet minu uuest trennifilosoofiast.

Suurem eesmärk aitab hoida sihti silme ees

Nagu kõigega elus, on ka trenni teha kordades lihtsam, kui sul on siht või eesmärk silme ees. Ma ei räägi siinkohal kaalunumbrist või kulutatud kaloritest, joostud distantsist või tõstetud raskustest. Tõsi, kõik eelnimetatud võivad olla konkreetsemad verstapostid, mille järgi saad pikas plaanis oma arengut näha, aga minu kogemusel ei ole need kunagi suure sihina toiminud. Just kalorid ja distants on põhjus, miks ma teismelisena üldse sinna jõusaali WCsse nutma sattusin ehk endale uut trennifilosoofiat luues unustasin ma need näitajad esialgu üldse ära. Sain aru, et trenni ja liikumise suurem roll minu elus on hoida minu keha ja organism terve ja õnnelikuna. Võttes see selge põhimõte iga jalutuskäigu/jooksu/jõusaalitrenni lõppeesmärgiks, nägin kohe erinevust ka kõikide tehtud trennide kvaliteedis. Ma ei surunud end rohkem jooksma, kui põlved andsid juba ammu märku, et enam ei jaksa, ja alustasin jõutrenni rahuliku südamega kõige väiksematest raskustest.

Just kalorid ja distants on põhjus, miks ma teismelisena üldse sinna jõusaali WCsse nutma sattusin ehk endale uut trennifilosoofiat luues unustasin ma need näitajad esialgu üldse ära.

Uus trennifilosoofia näeb ette ainult sellist trenni, mis on lõbus! Minu jaoks ei ole vist ühtegi lõbusamat trenni kui masinatega pilates! Foto: Helen Truuverk

Pingutust ei pea (ja ei tohiks) mõõta ainult kalorites või distantsis

Igasugune füüsiline liigutamine on samal ajal ka vaimne pingutus. Vahel on vaimne pingutus isegi trenni kõige keerulisem osa. Rääkides distantsist ja kaloritest, mis mind WCsse nutma ajasid, on minu meelest hädavajalik mõõta oma pingutust ka mingil muul viisil. Selle asemel et vaadata, mitu kalorit sa kaotasid, pane parem tähele, milline oli sinu trenni emotsionaalne kvaliteet. Kui rõõmus sa olid? Kui nauditav see füüsiline väljakutse sulle vaimselt oli? Kas sulle meeldis päriselt ka sellist trenni teha? Minu uus trennifilosoofia näeb ette vanade näitajate asendamist uutega ning siiani on see olnud väga viljakas.

Selle asemel et vaadata, mitu kalorit sa kaotasid, pane parem tähele, milline oli sinu trenni emotsionaalne kvaliteet. Kui rõõmus sa olid? Kui nauditav see füüsiline väljakutse sulle vaimselt oli? Kas sulle meeldis päriselt ka sellist trenni teha?

Trenn SAAB (päriselt ka!) olla ja peakski olema lõbus

Kui otsustasin suve keskel, et tahaksin taas katsetada jõusaaltrenni, siis hakkasin sel teemal läbi kammima TikTokki. Kui olin leidnud oma lemmikud tegijad, kellest enamik oli küll aastaid jõutrenniga tegelenud, panin tähele midagi, mis on neil kõigil ühist: nad näevad jõusaali (või jooksurada) nagu mänguväljakut ja trenn on nende jaoks päriselt ka lõbus. Seda sama lõbusat tunnet läksin mina ka trennilainele naastes otsima ja võin sulle kinnitada – see on päriselt võimalik!

Tänasel päeval on nii: kui trenn ei ole enam lõbus, siis ma lähen koju – nii lihtne see ongi. Panin tähele, et kui hakkasin minema igasse trenni sooviga tunda rõõmu ja naudingut, sain sedasama energiat ka jooksurajalt ja jõusaalist tagasi. Nii kummaline kui see ka ei tundu, aga isegi raskuste valimine ja distantsi jälgimine on minu jaoks nüüd trenni ja aktiivse elustiiliga kaasneva lõbu osa, mida arvasin, et ei ole võimalik trennist kunagi leida.

Tänasel päeval on nii: kui trenn ei ole enam lõbus, siis ma lähen koju – nii lihtne see ongi.

Pärast vihmaga jooksmas käimist tehtud pilt. Teismeline Maria poleks kunagi arvanud, et naudin jooksmas käimist, rääkimata vihmaga jooksmisest. Foto: Maria Rannaväli

Ehk kui suhtestaatus trenniga on, et «it's complicated» või tunned endiselt teismeea ebatervisliku mõtteviisi mõjutusi, siis see on väga okei, aga võin kinnitada, et seda mõtteviisi saab ümber pöörata. Päeva lõpuks ma vist ikkagi mõistan, miks kõik need inimesed sinna Ironmani rajale ronisid. Ma mõistan, miks nad selleks pool aastat roppu vaeva nägid (mul tegelikult pole aimugi, kui kaua Ironmaniks treenitakse) ning ma mõistan, millist rõõmu võib tuua liikumine ja sport, kui seda teha rõõmuga ja vastavalt enda võimetele.

Selleks et kuulda lisaks trenniteemadele, kuidas on läinud minu suvi, mis on minu meelest parim rohi suvelõpu masendusele ning milliseid väljakutseid on toonud vanematekodust väljakolimise plaanimine, kuula «Rannaväljaande» uut episoodi Spotify vahendusel või platvormil Apple Podcasts.

«Rannaväljaanne» ilmub sel suvel koostöös Postimees Naisega kolm korda kuus kolmapäeviti. Maria on saate kohta öelnud järgmist:

«Olen võtnud kinnisideeks teha parimat podcast'i 20ndates noorele (nagu mina!), kelle tassi ainult meelelahutusega ära ei täida ja kes naudib lisaks naljale ka veidi asjalikumat juttu, milleks saan inspiratsiooni nii oma isiklikust elust, sotsiaalmeediavaldkonnast, kus olen nüüd juba mõnda aega tegutsenud, kui ka ülikoolist ajakirjandust õppides. Teisisõnu jagan siin kõike, millest ise ühes arutlevas podcast'is kuulda tahaksin, ja palvetan, et ka teile meeldib :DD Iga mõne aja tagant võtan end kokku, lükkan ärevuse nurka ja kutsun siia külalisi ka… ausalt.»