EBAAUS! ⟩ «Kui mees ütleb ei, siis on jutul lõpp. Kui naine ütleb ei, siis...»

Selle nädala «Rannaväljaande» podcast'i episoodis keskendub saatejuht Maria Rannaväli ühe 20ndates noore naise elu võludele ja valudele. Külas on Eesti naisartistid An-Marlen ja Heleza, pärisnimedega Ingel Marlen Mikk (24) ja Helena Põldmaa (25), kellega tuleb juttu nende sõprusest ja oma inimeste leidmisest, naisartistina muusikamaailmas enda kehtestamisest, laste saamisest, edukultusest ning muidugi ka vaimsest tervisest.

Ingel ja Helena saabuvad salvestusele, pakatades positiivsest ja naiselikust energiast, ning nende omavaheline keemia annab kohe aimu, et tegemist on väga lähedaste sõbrannadega. Nende tutvumislugu on samuti justkui mõnest filmist. Ingel räägib, kuidas ta oli jõusaalis ning nägi järsku, et Helena hakkas teda Instagramis jälgima. Kui ta pilgu tõstis, siis märkas ta Helenat teisel pool saali trenni tegemas ja otsustas minna temaga rääkima. «Siis me veidi jutustasime ja ma ütlesin, et sa peaksid mulle külla tulema,» räägib Ingel. Nii juhtuski. Istudes Ingli kodus ning rääkides elust ja olust, lasi Helena ühel hetkel oma uue laulu demo ning küsis Inglilt, ega ta ei tahaks selles laulus kaasa lüüa. Niimoodi sündiski neiudel eelmise aasta märtsis välja tulnud ühine lugu «Igavesti».

Helena räägib, et tema jaoks on ühed kõige erilisemad hetked need, kui nad saavad koos esineda. «Lava jagada oma parima sõbrannaga on ülihaige. Üleüldiselt teiste inimestega koos esinemine on selline, et sa justkui toitud teise inimese energiast. Me alati vaatame teineteisele täielikult silma ja laulame nagu omavahel.»

Sisulooja Maria Rannaväli ning lauljad An-Marlen ja Heleza podcasti "Rannaväljaanne" salvestusel. Foto: Helen Truuverk

«Lava jagada oma parima sõbrannaga on ülihaige. Me alati vaatame teineteisele täielikult silma ja laulame nagu omavahel.»

Kuidas saavad omavahel läbi Eesti muusikud?

Rääkides Ingli ja Helenaga nende sõprusest ja üleüldse sõprade leidmisest, liigub jutt ka suhetele Eesti muusikamaastikul. Nii võistlushimulises valdkonnas ei ole ju võimalik, et kõik on kogu aeg tore ja lilleline?

Helena sõnul on Eesti muusikamaailm nii pisike, et kui kellelegi liiga teha, siis kõik teavad sellest, seega on igasugust ussitamist mõistlik pigem vältida. Sellega seoses on tal aga rääkida üks mõne aja tagune lugu, mis lõppes üsna mürgiselt. «Kui ma veel täitsa alustav artist olin, siis ma arvasin ka, et mul on väga lähedane sõber, kellega ma tegin laulu koos. See laul oli päris pikalt sahtlis ja ma ei tahtnud, et see laul enam pärast avalikustatakse.» Helena tundis, et on oma artistikarjääris vahepealse aja jooksul nii palju edasi liikunud, et ei näe sellel laulul enam väärtust, kuid sellele vaatamata otsustas kaasartist loo avaldada. «Ta ütles, et küll sa kunagi veel tänad mind,» räägib Helena, kuidas vastati tema soovile laul veebist eemaldada.

Olles üsna endast väljas, ütles Helena, et kavatseb tolle muusiku kasutaja report'ida ehk teavitada muusikaplatvormile ebasobilikust käitumisest, mille tagajärjel võidakse kasutaja konto kinni panna. «Ma pidin ähvardamiseni minema.» Selle peale võttis artist loo maha, lõikas Helena osa välja ja pani kuvatõmmise nende vestlusest selle laulu pildiks. «Ehk kui sa selle laulu avasid, siis sa nägid meie vestlust, kus ma ütlen talle, et ma report'in su, kui sa seda laulu maha ei võta. Ütleme niimoodi, et selle inimesega ma enam ei suhtle.»

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by HELEZA (@heleza)

Naisartistina enda kehtestamine

Suur osa 20ndatest kulub paraku ka tihti ebavajalikule enesetõestamisele. Mõlemad naised tunnevad, et on pidanud just karjäärialaselt väga palju endale kindlaks jääma ja seeläbi kannatama. Seejuures tuleb jutuks ka naiste ja meeste erinevus oma sõna maksma panemisel. «Fakt on see, et mehi miskipärast ikkagi respekteeritakse rohkem. Kui tema ütleb ei, siis on jutul lõpp. Selge. Kui mina ütlen ei, siis ma pean viis, kuus, seitse vabandust tooma, ennast pahasti tundma, kolm korda nutma ja paanikahoo saama,» kirjeldab Helena oma kogemust.

«Fakt on see, et mehi miskipärast ikkagi respekteeritakse rohkem. Kui mees ütleb ei, siis on jutul lõpp. Selge. Kui mina ütlen ei, siis ma pean viis, kuus, seitse vabandust tooma, ennast pahasti tundma, kolm korda nutma ja paanikahoo saama.»

Ingli arvates on üleüldiselt naisartistina Eestis keerulisem läbi lüüa kui meesartistina.

Ingel: «Kui me kasvõi vaatame festivalide line-up'e (esinejate nimekirju – toim), siis seal on käputäis naisi ja ülejäänud kõik on mehed.»

Helena: «Mitu naisartisti Beach Grindi laval oli? Kaks?»

Ingel (sarkastiliselt): «Noh, võib-olla mehed muusikamaastikul teevad rohkem tööd…»

Helena raputab pead: «Ei, ei, ei. Ma arvan, et naised peavad tegema kaks korda rohkem tööd, et jõuda sinna, kuhu mehed jõuavad!»

Ingel: «Mitte üldse selle poole pealt, et see oleks meeste või naiste küsimus, aga lihtsalt sul on vaja end rohkem tõestada.»

Helena: «Minu arust naistel ja meestel on veidikene erinevad standardid, eriti muusikamaastikul. Kui sa oled naine, siis sinu välimusele pööratakse kümme korda rohkem tähelepanu. Ma pole veel kurvemat videot näinud kui selle aasta Pühajärvel, kui mingi poiss ütles, et ma tulin Liis Lemsalu kuulama, aga nüüd ta on rase.» Helena ohkab ja lisab: «Ma lihtsalt ei suutnud…»

Ingel: «Me kasvatame, sünnitame need lapsed ja hoolitseme nende eest. Ja siis sa oled kuskil Pühajärvel ja ütled midagi sellist. Mis su ema tegi siis?»

«Minu arust naistel ja meestel on veidikene erinevad standardid, eriti muusikamaastikul. Kui sa oled naine, siis sinu välimusele pööratakse kümme korda rohkem tähelepanu.»

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Ebameeldivad kommentaarid 

Ingel jagab ka ühte ebameeldivat kogemust, mille sai oma video kommentaare lugedes. Tegemist oli tema Eesti Laulu võistluslooga «Lõpuks muutub», mille videos kannab lauljanna üsnagi paljastavaid riideid. «See oli taotluslik ja mul ei ole üldse kahju näidata seda, mis mul on, aga see ei peaks olema kuidagi mingisugune põhjus seda kommenteerida. Ma mäletan, et kunagi koolis ma tundsin piinlikkust enda keha pärast, aga ma olen käinud nii pika tee, et ma ei pea seda vajalikuks enam. Aga jah, üks härrasmees kommenteeris, et oma keha näitamisega sa omale fänne ei kogu, et võiksid vähemalt laulda osata. Aga mehe kohta sa nagu ei saa seda sama öelda.»

«Ma ei väida üldse, et mul on tohutult raske teekond olnud artistina, ma ei arva seda üldse ja ma ei too seda õigustuseks, et ma pole nii kaugele jõudnud sellepärast, et ma olen naine. See ei ole absoluutselt nii. Ma armastan olla naine ja mulle meeldib kõik see, mis sellega kaasneb, aga lihtsalt enda eest seista selles industry's (tööstuses – toim) on keerulisem,» ütleb Ingel.

«Ma armastan olla naine ja mulle meeldib kõik see, mis sellega kaasneb, aga lihtsalt enda eest seista selles industry's on keerulisem.»

Selleks, et kuulda täpsemalt, milliste väljakutsetega on naised pidanud karjääriredelil ronides veel rinda pistma, mida arvavad nad edukultusest ja bioloogilisest kellast ning kuidas nad on maadelnud depressiooni ja ärevushäiretega, kuula «Rannaväljaande» uut episoodi Spotify vahendusel SIIT või Apple Podcastsi vahendusel SIIT.

«Rannaväljaanne» ilmub sel suvel koostöös Postimees Naisega kolm korda kuus kolmapäeviti. Maria on saate kohta öelnud järgmist:

«Olen võtnud kinnisideeks teha parimat podcast'i 20ndates noorele (nagu mina!), kelle tassi ainult meelelahutusega ära ei täida ja kes naudib lisaks naljale ka veidi asjalikumat juttu, milleks saan inspiratsiooni nii oma isiklikust elust, sotsiaalmeediavaldkonnast, kus olen nüüd juba mõnda aega tegutsenud, kui ka ülikoolist ajakirjandust õppides. Teisisõnu jagan siin kõike, millest ise ühes arutlevas podcast'is kuulda tahaksin, ja palvetan, et ka teile meeldib :DD Iga mõne aja tagant võtan end kokku, lükkan ärevuse nurka ja kutsun siia külalisi ka… ausalt.»