«Armasta ennast!» Selle iseenesest õige soovituse tuules näeme aina enam inimesi, kes väidavad end seda tegevat. Aga tegelikult on nad ülbed, ennast täis ja hoolimatud. Ei, see pole enesearmastus. Nad tegelevad hoopis eneseimetlusega. Ja see on sama halb nagu enesehaletsus.
Kuidas siis ennast armastada targalt ja tasakaalukalt? Miks on alaväärsusest nii palju lihtsam minna üleväärsusse? Teeme selle keeruka teema lihtsaks ja klaariks koos Maria Baydari ja Raido Rõivasega.
Miks on oluline rääkida enesehaletsusest ja enesetähtsusest, mille kohta võib ka eneseimetlus öelda? Põhjus on selge: paljude inimeste elus ja enesetajus on need kaks vaadet valitseval kohal. Pole vabadust, ehedust ega kergust, on vaid hirm ja väga energiakulukas kompenseerimine. Sellest kõigest on võimalik ja tervislik vabaneda!
Kuid pole üldse kerge ise näha ega ka endale tunnistada, et üks või teine neist mõistetest sinu enese kohta käib. «Enesehaletsus ja enesetähtsus on osa inimese varjuküljest,» selgitab Maria Baydar. «See osa psüühikast, kus on kõik meie ebameeldivad, alla surutud, tumedamad iseloomujooned, mida me ei taha endale tunnistada. Ja samamoodi ei taha keegi tunnistada: «Jah, ma haletsen ennast!»»
Eitamine on kinnitus
Veelgi vähem nõustub mõni paadunud eneseimetleja tunnistama, et jah, ta laiutabki teiste arvelt ning peab ennast ja oma vajadusi palju tähtsamaks kui teisi ja teiste vajadusi.
«Enesetähtsuse troonilt tõukamine on üks kasulikemaid praktikaid inimese elus,» kinnitab Raido Rõivas. «Selle umbrohu välja juurimise kaudu saab kontakti ehedusega ja ehedus on eneseväärtustamine. Enesetähtsusel on tohutu energiakulukus, see eksitab endast eemale ja lõpuks me oleme õnnetud.»
Ometi tekitab eneseimetlusest lahti laskmine inimestele tohutut hirmu ja nii mõnigi valib tõe asemel võitluse jätkamise. Miks? «Sest siis kukub kokku inimese minapilt, see, kellena ta on ennast identifitseerinud,» ütleb Maria halastamatult.