KODUKUJUNDAJALE ⟩ Tippdisainer: «Oma koju too ainult asjad, mis ...»
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
12. detsember 2023, 17:08
- Kuidas luua kodu, mis väestab?
- Kuidas kujundada kodu enda, mitte teiste jaoks?
- Mida head annab inimesele kodu, mille uksed on avatud?
Eesti avalike ruumide hulka on viimastel aastatel ilmunud õige mitu põnevat pärlit: restod Päris, Lore ja La Pizzeria di Orm Oja. Need on intrigeerivad nii koloriidilt kui detailidelt ning külaline tunneb sisenedes erilise atmosfääri sooja puudutust. Kõiki neid ruume ühendab üks silmapaistvalt andekas looja Marit Ilison. Kuidas luua interjööri, milles oleks hea olla? Marit andis Postimees Kodule seitse kuldaväärt nõuannet.
Aina enam inimesi kujundab oma kodusid ise. Millest soovitad peale hakata?
Oma koju too ainult asjad, mis kõik hullult meeldivad. Et sa lähed oma diivanist mööda ja vaatad – ahh, nii äge diivan!
Igapäevased asjad peaksid igal hetkel meile rõõmu tooma!
Kodu on meie kindlus. See peab olema selline koht, kus sa laed ennast ja kust sa astud väestatuna välja. Minu jaoks on näiteks hästi oluline ka see, milliste nõude pealt ma söön, milline on mu klaas ja söögiriistad, voodipesu, hambahari ...
Igapäevased asjad peaksid igal hetkel meile rõõmu tooma! See on kõige lihtsam, millest alustada. Kõik meid ümbritsevad asjad võiksid tekitada head tunnet.
Loe ka pikka intervjuud Marit Ilisoniga: ESMAKORDSELT AJALOOS | Eesti disainer astus moetippude Diori ja Chaneliga samale pulgale
Kuidas head tunnet ära tabada?
Minu jaoks on kõige olulisem tunne, mõte ja idee. Ja alles siis leian sellele ideele mateerias lahenduse. See võib olla rõivad, koogid, ruumid, muusika, teater, mistahes – piire pole! Ma otsin oma loomingus alati harmooniat, et see kõlaks ja heliseks. Piltlikult öeldes käin nagu helihargiga ringi ja otsin sisemist keset, et asi oleks õigel lainel.
Kõige olulisem on tunne, mõte ja idee.
Mulle meeldib luua head ruumi ja olen õnnelik, et saan tegeleda väga põnevate projektidega nii era- kui avalikus ruumis. Väga huvitavad on ka pikaajalise visiooniga kinnisvaraarendused, milles hoian disainikonsultandina fookust tundel ja tähendusel.
Kuidas seda keset paika panna? On see moodboard, legend või visioon?
See on tunne. Olen aru saanud, et lähenen igale ruumile nagu kunstnik: loon sellest paigast spetsiifilist installatsiooni, mis oleks elatav, käidav ja kasutatav. Lähen kohale ja tunnetan.
Loe ka: VANA MAJA PÄÄSTETUD | Kuidas vammi täis preestrimajast sai kolm korda suurem unistuste kodu?
Vahel, kui keegi helistab, siis ta ei jõua lõpuni rääkidagi, juba kõne ajal tean midagi selle kohta. Näiteks Pärise [resto] kohta olin üksnes kuulnud, et keegi võtab ühendust. Aga ma teadsin kohe: roheline.
Ma ei lähtu trendidest, vaid ajatust olemisest. Minu jaoks on oluline südamehääl, sisetunne, autori või kunstniku inspiratsioon, mis meile kuskilt antakse. Pean vaid olema valmis seda vastu võtma.
Ma ei lähtu trendidest, vaid ajatust olemisest.
Mille eest hoiatad oma kodu sisustades?
Olen kuulnud inimestelt, et nad lepivad mõne otsusega, sest sisekujundaja ütles nii, kuigi neile endale ei meeldi. Ja sellest ma ei saa üldse aru! Minu meelest on väga oluline, et klient tunneb, et teda on kuuldud. Päriselt. Mina uurin tähelepanelikult, mida inimestel vaja on, ja vahel käin kõvasti pinda, et kõiki detaile teada saada. Kodu ja elustiil peaksid olema heas kooskõlas, et seal oleks hea olla. Et inimene saaks öelda: «Ma tunnen, et mind on kuuldud.»
Kui kujundajal ka on väga tugev arvamus, peaks alati püüdlema kompromissi poole ja nii, et kliendil on kodus hea olla. Samas vahel tuleb ka riskida ja disainerit usaldada.
Kodu ja elustiil peaksid olema heas kooskõlas, ainult siis on seal kodus hea olla.
Oluline on ka tuua koju vaid neid asju, mis väga meeldivad, ning loobuda nendest, mis üldse rõõmu ei too. Olen arvamusel, et pigem loobuda millestki kui igapäevaselt luua lisastressi mõne koleda vaiba või seinavärviga. Peamine on ilmselt küsida, kas mulle meeldib kõik see, mille sees elan, või on mu ümbrus selline, sest teistel on nii.
Igas interjööris võiks olla elu
Igas interjööris võiks olla elu: uut ja vana, mõnusat vaheldust, mitte nagu mööblipood, kus kõik esemed on sama võnkega.
Kuidas tunda ära, mis sulle päriselt sobib?
Olen nii palju mõelnud küsimuse peale, kuidas kuulda südamehäält. Üks esimesi asju, mida saab teha – korrastada. Oma ümbrust ja sisemust, asjadest, inimestest, olukordadest, mis meile enam head ei ole ja head tunnet ei loo. Kui ruumis pole segadust, on häälel ruumi, kuhu tulla, ja julgust end nähtavaks teha. Südamehääle kuulamiseks ei ole ühte lihtsat vastust. See on pigem nagu mööda kalavõrku minek, paljude käänakutega teekond, üks elus olemise pealisülesannetest. Ühelt poolt on meis väga palju hingetühjust ja tühja ruumi, mis on täis pahna. Aga meil on vaja jõuda viljaka tühjuseni, potentsiaaliga tühjuseni.
Ümbritse end sellega, mis meeldib ja paitab hinge. Mitte sellega, mis teistele meeldib.
Ümbritse end sellega, mis meeldib ja paitab hinge. Mitte sellega, mis teistele meeldib. Korras ruumis on meel palju rahulikum ja fokusseeritud.
Mismoodi luua viljakat tühjust?
Ka hea küsimus! Eneseusaldus ja enesekindlus – mind väga huvitab, kust see tuleb. Enesekindlust saab toetada füüsilisel tasandil: magan hästi, teen trenni, söön. Võti on võtta aega endale ja pöörata tähelepanu sellele, kuidas ennast tunned. Alustada valupunktist ja loobuda tuimestajatest oma elus, millega inimesed oma tühjust täidavad. See pole kindlasti kerge, aga muutusteks on vaja nihet. Nihkumist kasvõi millimeetri võrra, et tekiks teine perspektiiv. Ja kui me ise ei taha nihkuda, siis tihtipeale tulevad ellu inimesed või olukorrad, mis sunnivad meid nihkuma.
Hästi olulised on ka keskkond ja inimesed, kes ümber on. Kui oled keskkonnas, mis sind kogu aeg materdab, siis sealt on väga-väga raske, aga tuleb leida oma hõim!
Ümbritse end inimestega, kes usuvad sinusse. Tuleb leida oma hõim!
Ümbritseda tasub end inimestega, kes usuvad sinusse. Ma olen selle poolest väga õnnelik: mul on lähedased sõbrad, äri teen oma vennaga, olen kasvanud ema vaimses keskkonnas. Alati sai esitada eksistentsiaalseid küsimusi.
Meie emal oli printsiip, et kodu uksed on lahti. Meie sõbrad tulid alati meie koju külla. Nüüd ma mõistan, et kodu avatus näitab ka südame avatust. Avatud kodu treenib avatud südant.
Avatud kodu treenib avatud südant.