NAISTEJUTUD ⟩ Kuidas leida julgust? 5 korda maha jäetud mees: «Õnnelik suhe tuli alles siis, kui...» (3)

Armastada on suurim julgus

Oma lugu jagab Kris Konsap Foto: Maigi Piho

24. september 2023, 17:13

Viis purunenud suhet
«Kartsin seda nagu katku...» kasvas suureks eneseületuseks
Kris Konsapi isiklik kogemus on erakordselt julgustav

Me jätame elus tegemata hulga asju, mida tegelikult tahaks teha. Miks? Ei julge! Ei julge luua suhet kõige ägedama partneriga, ei julge armastusele südant avada, ei julge elada päriselt enda elu... Sest mida küll teised arvavad? Ja äkki mulle öeldakse ei!?

Mida inimesed surivoodil kõige rohkem kahetsevad: «Oleks mul ometi olnud julgust elada seda elu, mida ma päriselt tahtsin...» Tee sina ometi parem valik, julguse retsept on siin!

Miks me julgusest räägime? Põhjus on väga lihtne: see on teema, mida kuulajad soovisid. Järelikult on seda vaja! Kris Konsapi isiklik kogemus on erakordselt julgustav. Tal on seljataga viis purunenud suhet, kuid tänaseks on ta kümme aastat kestnud õnnelikus liidus. Ta on haruldase geenirikkega kuueaastase lapse isa. Kris on ka selle raske kaardi eest elule tänulik – mees leiab, et talle anti suurim motiiv pingutada. Krisi enda suurim hirm oli avalik esinemine, nüüd ta just seda teebki ja aitab transformatsioonilise ettevõtjana ka teistel elus muutusi saavutada. Jah, see mees on tulnud läbi tulest ja veest ning leidnud üles oma julguse. Usu, see lugu annab julgust, jõudu ja eneseusku ka sulle!

Veel üks julgustav lugu! Roosa mütsiga tüdruk rattal: «See oli täielik poisteklubi... ja mitte just kõige lahkem!»

«Mida inimesed tahaksid julgeda teha?» küsib Kris. «Tihti on see seotud mingi uue asja proovimisega.» Meie aju ütleb igas uues olukorras meile: parem ära tee, see võib olla ohtlik. Kui meil pole sel hetkel teadlikkust ja otsustavust, et sellest hirmust üle astuda, on tulemus traagiline: me ei teegi mitte midagi uut. Aga kas see on elamist väärt elu?

Suhtetraumadest õnneliku eluni

«Ma olen oma elus olnud kuues erinevas suhtest,» ütleb Kris avameelselt. «Esimene suhe kestis kuskil kaheksa kuud. Kui mind esimest korda maha jäeti, siis arvasin, et see ongi maailma lõpp! Ma mõtlesin päriselt, et ma suren ära. Ma ei söönud kolm päeva ja mõtlesin, et suren siis nälga...»

Eriti valusa šoki lisas lahkuminekule see, et otsus tuli mehele täiesti ootamatult. «Ma tundsin hirmu. Tundsin, et ma ei ole piisavalt hea ja emotsionaalne seisund pani mind mõtlema negatiivseid asju.» Kuid Kris jäi ellu ja asi läks paremaks. Alustas uusi suhteid, kuid needki lõppesid.

«Sain aru, et iga suhe oli kasvulava, mis viis mind järjest kõrgematele tasemetele,» mõistab ta täna tagasi vaadates. «Mis ma näen - inimesed tegelikult ei tea, kuidas teise inimesega suhtes käituda või mis nende endi ootused suhtele on. Inimsuhted on ühed kõige keerulisemad asjad! Me ei saa iseendastki aru.»

Kris on täna kõigi viie valusa õppetunni eest tänulik. «Mina usun seda, et me ei tulnud siia maa peale ainult positiivseid emotsioone saama,» ütleb ta mõtlikult. «Me tulime kogema hästi erinevaid emotsioone, et see skaala oleks hästi lai. Paarisuhe laiendab meie emotsioonide ampluaad ja kogu aeg ei pea olema asjad hästi.»

Krisi taipamised. Õnnelik suhe tuleb alles siis, kui...

keskendud sellele, et olla iseenda seltsis õnnelik,
ei oota, et kaaslane teeks sind õnnelikuks,
ei otsi ega oota suhet. Armastus ei tule surve peale,
leiad hea suhte iseendaga - ainult see teeb võimalikuks head suhted teistega,
lõpetad «negatiivsete mõtete marineerimise» teiste süüdistamise, enda süüdistamise, negatiivsetes eeldustes elamise,
mõistad, et keegi ei pea olema täiuslik, et olla armastust väärt. Igaüks meist on juba täna, iseendana, armastust väärt!

Loe ka: NAISTEJUTUD | Enamik inimesi armastab ennast valesti ja tegeleb hoopis...

Praeguse, kuuenda kaaslasega on Kris Konsap olnud õnnelikult koos juba pea kümme aastat - detsembris tähistavad nad aastapäeva. «Kümne aasta sees on olnud kolm keerulist perioodi, kus me ei teadnud, kas me jätkame koos. Aga iga kriis, mille me ületasime, tegi meid palju tugevamaks ja lähedasemaks ka.» Haigetsaamised teevad meid sügavamaks, ebaõnnestumised... võivad teha nii arglikumaks kui ka hoopis julgemaks!

«Kui me armastame, siis me avame ennast teisele inimesele hästi süvitsi,» räägib Konsap. «See on kahe teraga mõõk. Võime tunda väga positiivseid tundeid, aga see teeb ka haiget. Armastamine nõuab julgust! Kui inimene lahkuminekuvalusse kinni jääb, siis ta ei julge oma südant uuesti avada.»

Kris ja Kristina stuudios. Loomulikult tuleb juttu ka armastusest ja suhetest. Foto: Kris Konsap

Krisi õppetunnid armastusest

«Kui viies suhe lõppes, siis ma olin hästi pettunud,» tunnistab Kris. «Ütlesin, et tõeline armastus üldsegi ei tööta! See on mingi jama!» Mees otsustas, et ta ei viitsi jamada, ei lähegi suhtesse, vaid hakkab hoopis endaga tegelema ja elu nautima. «Otsustasin, et mul ei ole vajagi teist inimest, et õnnelik olla.» Inimesed otsivad sageli teist inimest selleks, et teine tema õnnelikuks teeks. Kris mõistis, et see ei tööta mitte kunagi kui sa ise juba eelnevalt õnnelik ei ole.

Loe ka: NAISTEJUTUD | Praakmees kinnitab: «Kõik naised petavad! Küsimus on selles, kuidas...»

Kris suunas tähelepanu endale ja tundis ennast peagi kõige õnnelikumana kui kunagi varem oma elus tundnud oli. Üllatusena oli see hästi atraktiivne ka teistele. «Inimesed tahavad olla õnnelike inimestega koos. Ma ei otsinud suhet ega oodanud suhet, kuid see lihtsalt juhtus. Suhe tuleb nagu välk selgest taevast. Ja ma olin valmis.»

Kas Kris Konsap täna usub tõelist armastust? «Usun küll, jah.» Armastada on julgus. Ja julgust võib käsitleda pigem eluvaate kui omadusena. Julge vaade on oma südant avav, aktiivne, kohalolev, enda vastu aus olev ja ennast väärtustav sellisena nagu inimene on.

Kris Konsap kallimaga. Kas ta täna usub tõelist armastust? «Usun küll, jah.» Foto: Erakogu

«On üks hea ütlus: inimene keskmiselt sureb 27 aastaselt, aga ta maetakse 75 aastaselt,» toob Kris üllatava paralleeli. «See tähendab hetke, mil ta annab alla. Mõtleb - ma ei ole piisavalt hea, ma ei saa nagunii hakkama, see pole minu jaoks. Loobub oma unistustest.» Kõlab karmilt, kuid selles on terake tõde - loobuda oma unistuste püüdmisest on loobuda oma elust. Ilma julguseta me ei elagi, tegeleme üksnes ellujäämisega.

Ürgsed hirmud hoiavad meid tagasi

«Minu jaoks oli kõige raskem asi avalik esinemine,» tunnistab Kris. «Kui vaatame statistikat, siis see on tihti üks suurimaid hirme. Elasin 30 aastat nii, et ei võtnud kunagi grupi ees sõna – ma vältisin seda nagu katku! See oli lihtsalt nii jube.»

Avaliku esinemisega kaasnev hirm on paljude silmis võrreldav surmahirmuga. Miks? «See tuleb ammustest aegadest, mil inimesed elasid hõimudes. Keegi ei tahtnud panna end olukorda, kus hõim võiks pidada neid teistsuguseks või ohtlikuks ja välja tõugata. See tähendas surmaotsust.» Nii ongi need kaks asja samasse patta sattunud: kui läheme inimeste ette ja meid mõistetakse hukka, siis võib kaasneda väljatõukamine ehk surm.

Kuid tänapäeva maailmas ei ole meie elu reaalselt ohus. Ja meie endi ülesanne on selles ennast veenda. See võib olla päris pikk teekond, aga igaüks leiab oma julguse, tehes õigeid samme. Kuidas see käib? Teadvusta endale, mis on sinu miks, ning võta vastu jõukohane väljakutse! Pigem väike kui liiga suur – siis kasvatab eduelamus usku endasse. Kui haarata kohe üle jõu käiv proovikivi, siis kasvatab läbikukkumise elamus hoopis hirmu ja oleme julguse skaalal sammukese sootuks tagapool. Kuid igast punktist saab teekonda alustada ja julguse poole minna.

Loe ka: NAISTEJUTUD | Mis saab siis, kui perearst ja patsient ei jõua kokkuleppele?

Teekond julgeks inimeseks saamiseni

Kuidas Kris hakkas julgema? Esialgu ta lihtsalt jälgis ja analüüsis teisi, kellel oli olemas see julgus, mida ta endalegi soovis. «Pöördepunkt oli see, kui ma leidsin oma miksi,» selgitab mees. «Miks ma peaksin seda üldse tegema? Mida mul on võita? Mida see mulle annab? Kui me vaatame seda põhjust ja meid tagasi hoidvat hirmu nagu kaalukausse, siis nii kaua, kui hirm on tugevam kui põhjus, miks me peaks seda asja tegema, me ei tee seda.» Võti on ennast veenda – põhjus kaalub meie jaoks rohkem kui hirm.

«Mida rohkem põhjuseid ma kirja panin, seda rohkem mu eneseusk tõusis,» kirjeldab Konsap oma kogemust. «Küsi enda käest: mis on parim asi, mis saab juhtuda, kui ma teen midagi, mida ma kardan?» Võita on alati palju. Elu näitab sageli, et meie enda ette kujutatud maksimumvõit on märksa väiksem kui see uus vabadus, mille me julguse piire laiendades tegelikult saame.

Kui unistus ei tekita meis hirmu, siis on see unistus liiga väike. Karta on okei. Kõik kardavad. Tegutseda hirmust hoolimata – see on julgus, mis viib edasi.

Julgus on universaalne väärtus, aga veel targem on läbi mõelda, mis laadi julgust sina oma elus vajad, ning just seda treenida. Näiteks kui vajad suuremat suhtlemisjulgust, siis pane end iga nädal ebamugavatesse uutesse suhtlussituatsioonidesse. Või kui vajad suuremat julgust otsustamisel, siis keskendu selle teadlikule treenimisele, otsusta! Ka siis, kui sul pole piisavalt fakte, et teha kindla peale tark otsus – enamasti on elus olukord selline. Seal aitab intuitsiooni arendamine, mille kuulamine on samuti julgus.

Kuula ka seda: NAISTEJUTUD | Kaks kindlat märki, mis madala enesehinnanguga inimese reedavad

Kris Konsap on tänulik, et haige lapse sünd raputas ta üles ja pani teadlikult oma elu looma. «Kui võrdlen oma elu enne tema sündi ja täna, siis ma ei ole üldse sama inimene. See pani mind võtma vastutust nii enda kui tema elu eest.» Foto: Kristina Herodes

Suurim põhjus

Suurim põhjus julgeda ilmus Kris Konsapi ellu tema tütre kujul. «Kui ta sündis, siis me ei teadnud, mis meid ees ootab,» meenutab mees. «Tal diagnoositi väga haruldane geenirike: glükosüülimise defekt. Praegu on ainult tuhat juhtumit maailmas, hetkel ametlik ravi puudub, kuid ise saab aidata. Me väga loodame, et lähema viie aasta jooksul tekkib ka geeniravi, mis saab ilmselt olema üsna kulukas. Minu missioon oli aidata tal elada parimat võimalikku elu.» Glükosüülimise defekt mõjutab kogu lapse keha, areng on hästi aeglane. Kuueaastane laps ise veel ei kõnni, harjutab vaikselt abivahenditega. Samuti ei söö ta ise endale vajalikku kogust ning vajab pidevat hoolt.

Loe ka: TÄISTUND | Ravita jäetud lapse ema: anusin, et andke tütrele võimalus elada!

«Kõik väljakutsed elus on head, sest nad kutsuvad meid kasvama ja arenema,» ütleb Kris selle katsumuse kohta. «Mul ei olnud varem sellist tõuget, tema andis mulle impulsi. Kui võrdlen oma elu enne tema sündi ja täna, siis ma ei ole üldse sama inimene. See pani mind võtma vastutust nii enda kui tema elu eest. See õpetas mind olema kannatlik ja olema kohal tänases päevas.»

Varasema enda kohta ütleb Kris: ebateadlik elu, lihtsalt kulgemine. Kuid haige lapse sünd raputas mehe üles ja pani teadlikult oma elu looma. Kuidas luua teadlikult oma elu? Tasub lahti lasta vanadest rutiinidest, mitte olla autopiloodil, vaid kuulata ennast. Võtta enne olulisi otsuseid hetkeks aeg maha, et aru saada, mida sa tegelikult tahad teha. Paus annab vastused ja kontakti teadlikkusega.

Julgust aitavad kasvatada

Kristina Mänd-Lakhiani «Becoming Flawesome»

Kristina raamatu fookus on julgustada igaühte olema ehe ja ebatäiuslikult imeline. Julgusel on sellel teekonnal väga kaalukas roll ning sellele on pühendatud terve seitsmes peatükk. Kristina vaatenurk on väga elulähedane ja teda on kerge mõista: ta kirjeldab detailselt, mis meie julgust õõnestavad. Need on lüngad eneseusus ja usalduses, otsuste vältimine ja edasilükkamine, ülemõtlemine ja kinni jäämine valikutesse, mis mingil hetkel tundusid õiged, kuid enam ei ole.

«Julgus on nagu muskel, seda saab treenida,» julgustab autor. «Igaüks saab seda teha!» Raamat selgitab lahti julguse tekkimise ja kadumise tausta ja annab ka konkreetsed tööriistad, kuidas oma eluteekonnal rool otsustavalt enda kätte võtta. Veenvust lisab tunnetus, et autor on julguse leidmise ja teadliku rakendamise teekonna isiklikult läbi käinud ja räägib praktiku, mitte teoreetiku positsioonilt.

Osho «Julgus. Rõõm ohtlikust elust»

Osho kirjutab endale omases radikaalses ja kohati veidi must-valges laadis julgusest – suurim julgus on armastada. On vaja julgust, et olla avatud elule, minna tundmatut teed ja võtta vastu tundmatuid sündmusi. Osho leiab, et karta on normaalne: hirmu tunneme me kõik, kuid hirmul ei tasu lasta end pidurdada. Osho usub, et elu ebakindlus ja muutlikkus tulevad inimesele hoopis kasuks, see on võimalus areneda, avastada, mõista paremini ennast ja elu. Täisväärtuslikku elu ilma julguseta tema arvates elada ei saa. Innustav lugemine, millele tahaks kohati vastu vaielda, kuid isiklikke julguseakusid laeb see väike, selge fookusega ja kiiresti läbiloetav raamat päris kindlasti.

Ichiro Kishimi, Fumitake Koga «Julgus mitte meeldida»

Jaapani õpetustele ja psühhiaater Alfred Adleri vaadetele tuginev raamat avaldab ühe keskse teguri, mis inimesi tagasi hoiab ega lase elada seda elu, mida nad tõeliselt sooviksid. See on vajadus kõigile teistele meeldida ja sobida. Kuid otsus teha midagi uut – see ei meeldi teistele mitte kunagi! Ja otsus olla iseenda moodi samuti mitte.

Raamatut on lihtne lugeda: see on edasi antud dialoogi vormis, kus targem pool tutvustab võimalusi, teine vaidleb ja näeb piiranguid. Seda võib vaadelda ka kui kõnelust kõrgema mina ja argliku-trotsliku ego vahel. Julgus algab otsusest lõpetada ohvri rollis lõksus olemine ja võtta ise vastutus, sellega kaasnev vabadus ja elusolemise tunne. Muutes suhtumist, muutub elu.

Loe ka: Eesti autori raamat lööb USAs laineid aususega: «Ei ole ainult armastus! Inimesed tegelevad aktiivse enesepettusega!»

Julgus olla hetkes

Kui inimene elab tulevikus või minevikus, ei ole ta kohal hetkes. Hetkes olemine vajab julgust. Tulevik ja minevik on turvalised kohad – seal ei sõltu sinust midagi. Olevik on halastamatu – kõik sõltub sinust. Soov põgeneda on täiesti mõistetav.

Julguse kasvatamine käib järk-järgult. «Julgus on nagu lihas, seda saab treenida samm-sammult,» soovitab Kris. «Me ei lähe jõusaali ka ja ei pane kohe kõige suuremat raskust peale, see ei ole hea mõte. Parem on pidev areng. Kui proovid midagi liiga suurt, see ei toimi, siis inimene paneb pillid nurka ära.» Sel moel me kasvatame hoopis hirmu. Hirmud pole negatiivsed. Paraja suurusega hea ja terve väljakutse peakski meid natukene hirmutama. «Kuid me peaksime ka uskuma alateadlikult, et see on võimalik,» rõhutab mees. «Edukad inimesed on need, kes pideavalt ja teadlikult lähevad mugavustsoonist välja. Nad on tekitanud endale harjumuse võtta väljakutseid. Nad panevad pidevalt natukene juurde ja kasvatavad oma julguse piire.»

Loe ka: NAISTEJUTUD | Just selliseid inimesi on hirmus raske juhtida, kuid nad saavutavad kõige rohkem!

Huvitav ja nauditav elu, mida saadab päriselt elamise tunne, algabki alles teatavast nn julguse lävendist. Julguseta on lihtsam elada kellegi teise elu. Aga ettevaatust – ühekordne julguse piiri ületamine ei aita, see muutub kiirelt uueks mugavustsooniks. Seda tuleb teha pidevalt, korduvalt, taas ja taas. «Muutus ja areng on elu põhilised konstandid,» teab Kris. «Kui meil ei toimu seda, siis me läheme autopiloodile.» Mis on mugavuse hind? Me ei tunne end elusana ega julge oma elu tegelikult elada.

Kris Konsap soovitab julguse kasvatamiseks rakendada grupi jõudu. Foto: Kersti Niglas

Kasuta grupi jõudu

Kris soovitab tööriista, mis teda ennast on aidanud: kasuta grupi jõudu. Leia 3–4 mõttekaaslast, kellel on sarnane suund elus ja kellele sa räägid sellest, mida soovid teha. Nemad räägivad sulle, tekib toetus ja jõud.

«Olen mitu aastat olnud vastutusgruppides, kus on inimestel sarnane suund. Kohtume kord kuus, lubame üksteisele, mida teeme, ja jagame hiljem tulemusi. See on väga efektiivne meetod olnud! Me oleme teiste jaoks valmis tegema rohkem kui iseenda jaoks ja grupi jõudu on võimalik kasutada, et saada sisse rohkem julgust. Kui võrrelda, kui palju me ära teeme üksi või grupiga, siis vahe on vähemalt 3–4-kordne!»

Endale antud lubadusi on kergem murda kui grupile antud lubadusi.

Loe ka seda: Armastuse kerjamine: nii kui mehe sissetulek kadus, oli ka naise «suur armastus» kui peoga pühitud

Eneseusu alus: ma pean oma lubadusi

Kris tõdeb, et endale antud lubadused on sageli esimesed, mille me ohverdame. Sest kiire on! Teiste asjad on tähtsamad. Krisi sõnul teeme sellega karuteene omaenda eneseusule: ennast reetes me hävitame eneseusku, julgust ja jõudu. «Kui annad iseendale mõne lubaduse, siis täida seda,» soovitab Kris. «Sellega kasvab eneseusk. Meie uskumused toituvad tõenditest. Kui me tahame luua või muuta midagi, siis meie alateadvus otsib kogu aeg tõendeid, et see ka tõsi on. Mida iganes endale lubad – täida seda 100 protsenti! Alguses pea väiksemaid, siis juba suuremaid lubadusi. Kui me laseme iseennast üle, siis raskete otsuste puhul on seda veel lihtsam teha.» Kuid endale antud lubadusi pidades kinnitame endale, et meie otsustel on kaal ja endale saab kindel olla.

Kuula ära kogu saade, saad veel:

hulga praktilisi nippe, mis kasvatavad julgust;
teada hirmu kujunemisest ning sellest, et see pole meie vaenlane;
visualiseerimise tehnika;
eeskujude kasutamise tehnika;
grupi energia kasutamise tehnika;
teada, miks mittejulgemine on tegelikult kõige hirmsam;
kuulda Krisi ja Kristinka väga isiklikke lugusid hirmust ning selle ületamisest;
veendumuse «Oh, ma olen julge! Palju julgem, kui ma seni arvasin».

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 315 osa leiad siit! Kris Konsapi leiad siit.

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.

Kommentaarid (3)