NAISTEJUTUD Ootamatu põhjus! «Enamik noori ei saa oma vanematega läbi, sest...» (1)

Säde(14) avab suhted laste vaatenurgast. Paremal ema Kristinka. Foto: K.Herodes
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Copy

«Keegi ei julge enam väljendada, mida ta tegelikult tunneb. Kõik on selline keskmine, normaalne, on kah...» Kuidas see juhtus? Võti on selles, et kadumas on oskus rääkida.

Kuidas sa väljendad oma tundeid, kui sul pole selleks sõnu ega enesusku, et sa seda üldse oskad teha? Siseneme hirmutavalt sarnasesse reaalsusesse, mida kirjeldas George Orwell uuskeele kujul oma 1949. aastal ilmunud kultusteoses «1984».

Inimesed on kaotamas oksust suhelda nii, et neid oleks võimalik mõista. Ja väga paljudel on kadumas ka kuulamisoksus. Ning vestluse alustamine on paljudele noortele tohutut stressi tekitav, mis käivitab üksindusse tõmbumise ja vastandumiste laine. Ja ega täiskasvanudki sellest murest paraku puutumata ole.

Noorte maailma muredest oleks kasutu rääkida nendega, kes sinna tegelikult ei kuulu. Nii on stuudios kõige «keerulisema» murdeea esindaja, 14-aastane Säde Külaots. Kristinka kallis tütar julgeb kõigest rääkida otse, ausalt ja nii nagu tema ise sellest aru saab. Lapsed on stuudios tagasi, kuna teie, armsad kuulajad, seda enam kui kümnes kirjas soovisite.

Loe ka: NAISTEJUTUD | Ettevaatust – need on tõeliselt ohtlikud «sõbrad», kellest tasub kiiresti vabaneda

Saates on Säde, Kristinka 14-aastane tütar.
Saates on Säde, Kristinka 14-aastane tütar. Foto: Kristina Herodes

Lisaks räägime sellest, kuidas iseenda emotsioonidest aru saada ja kuidas loodus meid selles aidata saab. Ja anname imelise praktilise nipi, kuidas maandada pinget ebamugavas suhtlussituatsioonis, kus sa ei tea, mida teha. Me oleme kõik inimesed, keegi meist pole sündinud supersuhtlejaks. Siiruses peitub vabadus. 

Loe ka: NAISTEJUTUD | Kristjan Port: Just sellest vanuses algavad eestlase kõige rõõmutumad eluaastad, sest...

Säde sõnul enamik tema klassikaaslasi ja kunstikoolikaaslasi suhtleb omavahel. Kuid mitte kõik. Miks need mõned on eraldi, on see nende valik või hirm rääkida? «Mõnede kohta ma arvan, et see meelib neile. Aga mõned neist tunduvad hirmul kogu aeg,» mõtiskleb Säde. «Ma arvan, et nad kõige rohkem kardavad seda, et nad lükatakse ära ja et neile ei anta võimalust. Kui ma käisin neljandas klassis, siis mul endal oli ka see, et ma ei julgenud minna uute inimestega rääkima. Mõtlesin, et appi, mida nad ütlevad... Aga sa pead lihtsalt hakkama rääkima! Ja siis sa saad aru, et peaaegu kõik inimesed tegelikult tahavad ise ka rääkida ja uusi suhteid luua.»

Inimesed kardavad kõige rohkem seda, et nad lükatakse ära ja et neile ei anta võimalust.

Säde tunnistab, et ega see otsus üksindus murda ja suhtlema hakata ülearu lihtsalt käinud. «Alguses oli see keeruline, hirmus isegi,» tunnistab tüdruk. «Aga mida rohkem sa seda teed, seda lihtsamaks see läheb.» Vestlust tasub alustada sellest, mis sind ennast päriselt huvitab ja ka teist inimest huvitada võiks, mitte tühjadel täiteteemadel nagu ilm. 

Loe ka: NAISTEJUTUD | Tütar küsis: «Kas emme sureb nüüd ära?» Kuid vapper eestlanna ei andnud alla! 

Säde koos vend Otiga kümme aastat tagasi, viiene ja kolmene.
Säde koos vend Otiga kümme aastat tagasi, viiene ja kolmene. Foto: Kristina Herodes

Kui sa ei tea, mida teha – ütlegi seda

Paratamatult sattume aga ka suhtlussituatsioonidesse, kus tunneme end ebamugavalt. Üks võimalik lahendus sellises olukorras on mitte hakata oma ebamugavust kuidagi peitma või välja vabandama, mida enamik inimesi teeb. Vastupidi! Ole võimalikult aus oma tunnete vastu ja ütlegi kõik otse välja nii, nagu on. Näiteks: «Ma ei oskagi midagi öelda» või «Mul praegu tuli nii suur kohmetus peale, et ma ei oska käituda». Mis juhtub? See julge avatus sulatab jää ja vabastab pinge kõigi inimeste jaoks. Ka teised on ju nende tunnetega tuttavad, ehkki kombeks on neid häbeneda. Eks ole igaüks end vahel kohmetuna tundnud või sõnu sassi ajanud. 

«Kusjuures ma teen seda väga tihti,» nõustub Säde. «Hiljuti ütlesingi – sorry, ma ei oska eriti rääkida uute inimestega. Ja siis me saime suht hästi läbi.»

Kui pinget maha suruda üritad, tekib vastusurve ja ebamugavustunne hoopis kasvab. Kui pinge omaks võtta ja välja öelda, siis see vabaneb. Sama kehtib kõigi asjadega, mida kardad. Hirm on nagu väike karvane krõll, kes selle peale tõmbab saba jalge vahele ja kaob.

Loe ka: NAISTEJUTUD | Kuidas leida julgust? 5 korda maha jäetud mees: «Õnnelik suhe tuli alles siis, kui...» 

Ebaõnn võib tuua õnne

Heaks jäämurdjaks uute suhete loomisel võib olla ka see, kui juhtub midagi totrat. Ebameeldiv olukord, mis võib tekitada piinlikkust ja ebamugavust, võib asjale teise nurga alt vaadates tekitada hoopis suurt vabanemist. Puhkete koos naerma ja lähedus ongi loodud.

«Mõnede inimestega lihtsalt klapib,» arvab Säde. «See on see, mis minu jaoks määrab sõbra – sõber on see, kellega sa saad vabalt rääkida. Siis kui sa tahad. Kui ma ei saa end vabalt tunda, siis ma ei näe inimesi päris sõpradena.»

Venna Ott on väga rahul, et sai endale tita-õe.
Venna Ott on väga rahul, et sai endale tita-õe. Foto: Kristina Herodes

Kaugenevad põlvkonnad

Üks teema, mis tõuseb ühiskonnas üsna teravalt esile, on see, et põlvkonnad kaugenevad. «Üks asi, mis mind üllatas, kui ma rääkisin oma klassiõdedega – nad üldse lihtsalt ei räägi oma emade ja isadega,» tõdeb Säde. «Nende vanemad ongi lihtsalt vanemad ja enamik noori ei saa oma vanematega väga hästi läbi, sest vanemad näevad neid justkui «vähem inimestena», kuna nad on nooremad. Täiskasvanutel vahel seda on: aa, sa oled laps, sa ei saa midagi aru, sa tea veel midagi... Ja meie peres ei ole seda! See ongi üks peamine põhjus, miks me saame vabalt rääkida pere sees.» Üleolev suhtumine ükskõik kummalt poolt ajab teise poole lukku.

Miks noore ei saa oma vanematega läbi?

  • tunne, et neid peetakse «vähem inimesteks»,
  • üleolev suhtumine «sa oled laps, sa ei tea veel midagi...»,
  • kui vanemad ei luba olla loomulik, vaid käsivad olla «õige»,
  • liiga suured ja jäigad ootused,
  • liiga palju nõudmisi,
  • hinnangute andmine,
  • lahenduste pakkumine kui neid pole küsitud,
  • sunnitud suhtlus.

allikas: 14-aastase lapse arvamus.

Teine suhtlust pingestav moment võib tekkida sellest, et vanematel on laste suhtes väga suured ootused ja nõudmised. Kui ootus on suruv ja lastel lubatakse ainult teatud moel käituda, mitte loomulik olla, siis ta eemaldub. «Üks asi veel – kui keegi ütleb sulle, et tule räägi, siis sa eriti ka ei taha. Rääkimist ei saa sundida! Kui seda teha, siis tuleb siuke tehislik, veniv ja nurgeline vestlus. Lihtsalt on mingid sõnad loogilises järjekorras, aga päris vestlust ei ole. Seal ei ole hinge sees.»

Rääkimist ei saa sundida! Kui seda teha, tuleb tehislik, veniv ja nurgeline vestlus. Seal ei ole hinge sees.

Saates on Säde, Kristinka 14-aastane tütar
Saates on Säde, Kristinka 14-aastane tütar Foto: Marko Külaots

Pausi ei tasu karta

Loomulik vestlus tekib planeerimata ning selle osaks on ka pausid. «Ma arvan, et pausid on isegi hea asi,» leiab Säde. «Kui sa koguaeg aina vatrad ja vatrad, siis sa ei saa hingata. Sinna ei jää ruumi, et olla, ja kui sul ei ole seda ruumi, siis vestlus läheb ka puiseks.» Paus hõlbustab mõistmist ja edasimõtlemist.

Loe ka: NAISTEJUTUD | Koolis õpetatakse valesti! Nii tekitame depressiooni ja alaväärsust 

«Mul on olnud siuke ema, kes õpetas mulle väga hästi isemõtlemist. Kuna mul ei ole kunagi olnud lapsena seda: nii, sa pead täpselt nii tegema ja kui sa nii ei tee läheb kõik untsu! Mul on lastud õppida vigadest ja proovida uusi asju vabatahtlikult ise, ilma et keegi tuleks kohe ütlema ja vahele segama.»

«Naistejutud» stuudios. Säde Külaots (14).
«Naistejutud» stuudios. Säde Külaots (14). Foto: Kristina Herodes

Mida me vestlusest ootame?

Heas kontaktis pole üldse vaja teab mis sõnaosavust ega trikke. See, mida me vajame, on väga lihtne – hinnangutevaba ärakuulamine ja mõistmine. Kui me kodus juttu ajame, kuidas Säde ennast tunneb? «Ma tunnen nagu keegi kuuleks mind. Et keegi näeb mu ideid. See on turvaline ka, kui sa saad öelda kellelegi oma mõtteid ja ideid ja ta ei hakka kohe: tegelikult su idee on vale ja nii on parem ja sellepärast see ei töötaks...»

Siiski on vaja ka sõnu – kui inimene oskab väljendada seda, mida ta tunneb ja mida soovib, on teistel palju lihtsam teda mõista. «Ma kõlan korraks nagu mu eesti keele õpetaja Krista Nõmmik,» lisab Säde muigega. «Aga üks asi, mis mind natuke häirib tänapäeva juures, on see, et inimestel ei ole enam sõnavara ega võimet moodustada peenemaid lauseid. Vahepeal on tahtmine rääkida nagu 19. sajandi aristokraat, aga sa ei saa teha seda, kuna keegi ei saaks aru, mida sa ülted!»

Kurb tõde on siin see, et meie aju on väga kohanemisvõimeline. Kui me ei paku talle keerukamaid väljakutseid, siis ta hakkabki lihtsakoelisemalt toimima. Sõnavara ahenemine on tõsine probleem, sest kui sõnavara aheneb, siis aheneb ka meie mõtlemise horisont ja meie võime ennast väljendada muutub kitsaks. «Väike sõnavara võtab maha ka inimsuhete väärtust ja muudab asjad pealiskaudseks,» leiab tütar. «Kusjuures kirjanduses on seda ka välja toodud, raamatus «1984». Valitsus võtab sõnu ära, keelab teatud sõnade kasutamist...» Kui inimene mõtleb lihtsakoelisemaid mõtteid, kaob tal ära võimalus olla omapärane ja ta on selle võrra nõrgem. 

Loe ka: NAISTEJUTUD | Eesti ema valus kogemus: «Ta oli nii-nii väike, soolikad rippusid laest alla...»

 «Mul on muusikaõpetaja Evelin Ots Tennasilm, kes on maailma parim õpetaja ja keda kõik armastavad,» lisab Säde. «Tema tunnid on põnevad, sest sa saad küsida tema käest! Isegi koolis on teatav vabadus ja lainetus vajalik. Kui sul antakse vabadus ise välja mõelda, siis elu läheb nii palju lihtsamaks kuna sa ei ole mingis teatud rööpas kinni. Elada nagu rong on väga tüütu viis elada.»

Elada nagu rong on väga tüütu viis elada.

Ulakused liftis enne saadet, Säde Külaots (14) ja tema emme Kristinka.
Ulakused liftis enne saadet, Säde Külaots (14) ja tema emme Kristinka. Foto: Kristina Herodes

Mahakeeratud emotsioonid 

«Üks asi, mida ma veel olen märganud – minu klassikaaslased ei kasuta eriti ekstreemseid väljendeid,» toob Säde välja huvitava tähelepaneku. «Nad ütlevad: ma olen tsipa kurb. Nad ei ütle: ma olen masenduses. Kõik väljendid, mida ma iga päev kuulen, on kõik kuskil keskmised. Normaalne on olla. Fine on. Aga kui sa küsid kelleltki, kuidas ta tunneb ennast, siis keegi ei vasta päriselt.» Miks on selline tasapinnaline, keskmine ja hall kõnepruuk noorte seas nii populaarseks saanud? «Üks asi on sõnavara, aga ma arvan, et nad kardavad väljendada ennast millegipärast. Inimesed kardavad tähendust. Kui sa ütled tugeva väljendi, siis sa pead selgitama seda. Ja inimesed ei taha teha seda. Miks sa ei peaks tahtma rääkida oma tunnetest ja arvamustest tugevalt? Kui see on sinu arvamus ja sa usud sellesse, siis väljenda seda tugevalt! Mis sind takistab?»

Kuula ka: NAISTEJUTUD | Just selliseid inimesi on hirmus raske juhtida, kuid nad saavutavad kõige rohkem!

Kui mõelda, et igal sõnal on tähendus ja iga mõttevahetus viib meid kuhugi, siis sellisel keskmisel mittemidagi väljendaval hallil vestlusel ei ole tähendust. See ei vii meid kuhugi. Ja sel ei ole ka mitte mingit emotsionaalset laengut. See on nagu «turva-pirin». Miks me täidame sellega siis väärtuslikku ruumi, kus võiksid olla sügavad suhted, mõistmine ja tähendusega jutuajamised? 

«Naistejutud» stuudios. Säde Külaots (14) ja tema emme Kristinka.
«Naistejutud» stuudios. Säde Külaots (14) ja tema emme Kristinka. Foto: Kristina Herodes

Hirm oma arvamust väljendada

«Üks asi, mida ma veel märganud olen – minuvanused kardavad jätta muljet,» lisab Säde uue tahu teemale. «Näiteks kui me loeme kirjandeid, siis need on kõik samakoelised. Kui sa vahetaksid inimeste nimed ära, siis sa ei saaks isegi aru, kuna need kõik on sama arvamus. Meil oli teema «Mina ja loodus». Ja kõik kirjutasid sellest, mis nad eile tegid. Ja kui mina pidin oma kirjandit ette lugema, siis mul oli tunne, et ma olen midagi valesti teinud, kuna keegi teine ei olnud oma arvamust öelnud! Inimesed jäävad tummaks ja nad isegi ei märka seda!»

Säde seisukoht on, et linnas ei ole loodust. Linna haljastus on midagi muud. «See kõik on mingil määral võlts ja tehislik. Park ei ole päris loodus. See on karikatuur päris metsast. Istutatud metsad ka tekitavad kõhedust. Päris metsas on energia, mida pargis ei ole ja mida inimene ei suudaks järgi teha isegi siis, kui ta prooviks. Päris looduses sa tunned ennast väikesena, aga sa tunned, et sa kuulud. Metsas on kuidagi rohkem päris tunne. Sa mõtled kõigele ja samas mitte millelegi. Linnas on tunne, et sa pead tegema midagi, metsas ei ole, seal sa lihtsalt oled. Ma ei saa aru, miks ma olen, aga metsas mul ei tule seda küsimust ka! Lihtsalt olen ja mul ei ole vaja teada, miks või kuidas.»

Kuula ka eelmist saadet lastega: NAISTEJUTUD | 9-aastane ei valeta: «Emme teeb liiga palju tööd!»

Kuula ära terve pikk ja põnev saade – saad teada:

  • Miks see nii on, et noored ei julge enam tugevaid tundeid tunda ega oska ja julge neid väljendada?
  • Kui kalliks läheb maksma sõnavara ahenemine?
  • Lihtne, kuid väga tähtis asi, mida vestluses vajame, kuid mida paljud ei tea.
  • Mida ei tohiks teha kui teine usaldab nii palju, et jagada oma muret?
  • Miks vestlust ei saa sundida?
  • Kuidas algab loomulik vestlus ja mis seda soodustab?
  • Kuidas mõista ja väljendada oma tundeid, ka keerulisi?

Mida saatest arvad? Kirjuta meile: kristina.herodes@postimees.ee. Tagame, et oleme materjaliga diskreetsed ja kirjasaatjate vastu hoolivad.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 320 osa leiad siit!

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.

Säde (4), Ott (6) ja tita Õnne 2013.
Säde (4), Ott (6) ja tita Õnne 2013. Foto: Kristina Herodes

Teised ajakirjad

Tagasi üles