NAISTEJUTUD ⟩ Terapeut: «Kui naine on liiga iseseisev, siis sellel on tagajärg...»

Kristina Herodesajakirjanik

5. november 2023, 20:12

Miks ma olen enda vastu halastamatu? Miks ma ennast ei armasta? Miks mu suhted ei püsi? Miks ma ei saa aru, kui väsinud olen? Vastused meie elu kõige tähtsamatele küsimustele annab suhe emaga.

Võib-olla ei osanud ema sinu jaoks olemas olla ja keelas mõned tunded sootuks ära? Lõpetame idealiseerimise ja vaatame suhtele emaga ausalt otsa! Jah, see on valus, aga vajalik...

Suhe emaga on esmatähtis. Samas on see kõige vähem räägitud ja ausa pilguga vaadatud suhe. Enamasti arvatakse, et ema on püha ja kriitikaülene – seda mälestust tuleb hoida juveelikapis ja korrutada: «Kõik oli täiuslik!» See võib näida ilus viis oma emast rääkida, aga see ei aita meil ennast mõista. Ainult ausus aitab meid edasi.

Paljud meie seast on kogenud emotsionaalset hüljatust lapsena. Või isegi vägivalda. Ema tegi loomulikult nii hästi, kui oskas, aga see ei tähenda, et laps haiget ei saanud. Teemat aitab läbi valgustada enesearengu teejuht Eeva-Liisa Vahtra. Suhe emaga on kullast võtmeke, mis avab ukse mõistmaks pea kõiki meie probleeme.

Emade süütunne

Suur osa emadest usub millegipärast, et nad ei ole emana piisavalt head. Ootuste koorem, mis neile pannakse, on ka ülisuur – peaksid justkui olema ideaalne kaasa, kaunis naine, karjäärinaine, hea perenaine ja täiuslik ema. Ja seda kõike korraga! Aga mida rohkem püüame «õigesti teha», seda vähem on aega rahulikult ennast kuulata ja sisetunde järgi toimida. «Aeglusta, see on alati hea mõte,» soovitab terapeut. Kui ema on õnnelik, on ka laps õnnelik. Ja vastupidi: kui ema on mures, õnnetu, närviline, ärev, siis on ka laps.

Saab ka lihtsamalt: selleks, et olla hea ema, on vaja ainult head suhet iseendaga. Kõike, mida tahad anda oma lastele – armastust, hellust, mõistmist, andestust – seda anna ka iseendale!

Eneseohverdus töötab vaid lühikest aega, peagi anname tahes-tahtmata lastele kõike seda, mis meisse koguneb – pettumust, väsimust, viha ja solvumist.

Laste kasvatamisest on parimate kavatsustega antud välja pakse raamatuid. Kuid see loob ka segadust ja kasvatab tunnet, et ma ise ei oska. Ma pole piisav. Rohkem pingutamine tekitab ainult pinget juurde.

Hea oleks mitte süüdistada, vaid leppida ja andestada – ema annab endast parima. Mitte süüdistada oma ema ja mitte süüdistada iseennast emana. Eksida on inimlik, see ei tee kedagi halvaks. Aga neid tegusid, mis endale lapsena haiget tegid, ei tasu korrata. Mustreid tohib murda. 

Iseseisvuse lõks

Eesti naine on tõeline kangelanna, kes saab ise kõigega hakkama ega küsi abi. «Kui naine on liiga iseseisev, siis sellel on tagajärg,» räägib Eeva-Liisa Vahra. «Seal võib juhtuda, et soovides kõigega hakkama saada, me hülgame iseenda!» Mida see tähendab? Just seda – kõik kohustused saavad täidetud, aga naise enda vajadused jäävad tagaplaanile. Mis mulle meeldib, mida ma naudin, millest unistasin... See võib sootuks ununeda.

Eeva-Liisa rõhutab, et igal asjal on hea ja halb pool. Iseiseisvus on kindlasti trump ja väärtuslik joon. Aga tasakaaluks on vaja ka julgust abi küsida ja valmidust seda vastu võtta. Äärmuslik iseseisvus näeb eemalt uhke välja, aga on väga kurnav kanda.

Naistejutud saates avab Eeva-Liisa Vahtra sügavad mõjutused, mis kõik algavad suhtest oma emaga. Foto: Kristina Herodes

Loe ka: NAISTEJUTUD | Ootamatu põhjus! «Enamik noori ei saa oma vanematega läbi, sest...»

Haavatavust näidata on raske

«Terapeudina olen aru saanud, et suhe emaga on midagi nii isiklikku, lähedast ja tähtsat, et paljud inimesed ei julge seda vaadata,» selgitab Eeva-Liisa. «Tihtipeale peab inimene selleks oma haavatavusega silmitsi seisma ja seda ei ole lihtne teha. Ka see, kuidas ema suhtus oma haavatavusesse ja tunnetesse, on väga suur mõjutaja. Väga levinud on kahjuks sulgumine.»  Kõik maetakse endasse. Kuid see pole lahendus – ära peidetud tunded ei kao, vaid lähevad «käärima» ja mida enam me nende ees hirmu pärast silmad sulgeme, seda enam need maha surutud tunded meid tegelikult alateadlikult kontrollivad ja valitsevad.

Kui me oleme täiskasvanuna iseenda suhtes halastamatud, siis väga tihti on põhjus see, et lapsena meie valu ei tunnistatud. Meie oma ema oli meie suhtes halastamatu! Meile ei antud seda armastust, mida laps vajas.

Kristinka jagab valusat lugu oma enda elust. «Mina ise olin lapsena sellises rollis. Mul oli üpriski halb tervis. Ja olen hiljem aru saanud: haige olla – see oli ainus võimalus saada pisutki armastust oma ema käest. Ma arvan, et lihtsalt meid oli liiga palju.»

Kolm last sündis väga väikeste vahedega riburada pidi. Vahe vanema õega on napilt kaks aastat, nooremaga vähem kui poolteist aastat. Kõigile lihtsalt ei jätkunud tähelepanu. Ja õige kiiresti tabasime ära, et haigeks jäädes sa natukene hellust ikkagi said.

Väga tõsine Kristina (nelja-aastane). Näo poolest isa koopia, rätikut kannab nagu vanaema. Foto: Perekonna arhiiv

Olukorra tegi veel keerulisemaks see, et üldine kasvatusstiil oli pigem spartalik: haige olemist, väsimust ja nõrkust ei sallitud. Haigena koolist koju tohtis jääda vaid siis, kui sa tõesti enam püsti ei püsinud ja koridoris kurnatusest minestasid. «Käisin väga raskete põletikega koolis, sest kunagi ei aktsepteeritud minu kaebusi. Mul ei tohtinud olla valu ega väsimust. Mitu korda on kordunud mu elus muster, kus ma lähen esimest korda arsti juurde. Kui suutsin viimaks oma ema veenda, et tunnen end tõesti väga halvasti. Ja mind on pandud kohe haiglasse ja praktiliselt kohe protseduurile. Sest see oli tõesti viimane hetk...» Kui laps oleks vaikides edasi kannatanud, polekski enam olnud midagi päästa. 

Loe ka: EMADE LOOD | «Ema käsutas mind maast lahti ja enne tuttu minna ei tohtinud kui olin õele töö valmis teinud...»

«Aga ema sai aru ja karistas veel rohkem...» Vanemad reageerivad vaenulikult, sest saavad aru – lapsed pole üdini ausad, nad manipuleerivad ja trikitavad, et ema tähelepanu saada. Osalt on selline reaktsioon vanema vaatenurgast isegi mõistetav. Nad tahavad ju, et lapsed oleksid ausad, korralikud ja kuulaksid sõna. Kuid laps ei vigurda niisama – ta tõepoolest vajab armastust, et ellu jääda. Kui tema äärmiselt oluline vajadus on täitmata, siis teeb ta mida iganes, et saada seda, mida ta kriitiliselt vajab. Seda ei tohiks karistada. Kui väike, veel välja kujunemata inimene on näljas, ei ole kohane teda hukka mõista selle viisi pärast, kuidas ta süüa palub.

Kuula ka: NAISTEJUTUD | Pooleteiseaastase elu: vits oli nii tavaline, et sellest ei tehtud numbritki

Suhe emaga võib kaasa tuua suured mured

Mõned levinumad näited:

Emotsionaalne hüljatus. Ema ei suutnud pakkuda sellist kohalolu, hoidmist ja hellitamist nagu laps vajas. Tulemus – inimesel endal on raske luua tulevikus turvalisi lähedussuhteid ja ta kaldub valima partnereid, kes teda samuti emostionaalselt hülgavad või on kättesaamatud.

Tunnete eitamine. Vanem võib soovides last «hästi kasvatada» lubada talle ainult osa tundeid ja keelata, eitada, isegi karistada teisi. Näiteks ei tohi laps olla vihane, kurb, pettunud isegi siis, kui tema õiglustunne on riivatud. Kartes olla «paha laps» ja karistada saada, on tulemuseks tunnete eitamine, mahasurumine ja sügavale endasse matmine.

Keha signaalide eitamine. Laps väljendab oma väsimust või valu. Talle öeldakse solvavalt: «Ära virise!» Väike inimene teeb järelduse – selleks, et oma vanematele meeldida, pean ma olema nagu väike Sparta sõdalane, kes jaksab alati, ei väsi kunagi ega kurda eales.

Just seal peituvad meie ületöötajate, läbipõlejate, haigeks treenijate ja elupõletajate juured. Kui ema on lapse vastu halastamatu, õpib ka laps olema enda suhtes halastamatu.

Vägivalla õigustamine. Vägivald pole vaid löömine või vitsa saamine. Vägivald on ka karjumine, nurka panek, lapse vajaduste eitamine, tema alandamine, häbistamine, sööma sundmine, söömata jätmine ja palju muud. Igasugune karistamine «kasvatuslikul» eesmärgil. Tulemus –inimene hakkab uskuma, et tema kallal vägivalda kasutada ongi lubatud. Ta ei astu enda kaitseks välja. Ta võib hakata koguni seostama armastust ja vägivalda ning valib elus aina vägivaldseid partnereid.

Väärtusetuse tunne. Selle võib käivitada mistahes lapse vajaduse ignoreerimine. Laps vajab märkamist – mul pole aega! Laps vajab ära kuulamist – ära sega! Laps teeb midagi meeleheitlikku, et saada armastust, aga ta ei pruugi seda ikkagi saada, sest vanem ütleb: «Ta teeb seda ainult tähelepanu saaamiseks!» Oh ei – ta teeb seda, et ellu jääda. Laps vajab armastust. 

Iga suhe ema ja lapse vahel on unikaalne ja kõige rohkem aitad ennast, kui oled kõiki situatsioone meenutades võimalikult aus. Ema ei pea kritiseerima – ta andis endast parima. Ema ei pea ka idealiseerima ja ütlema, et see, mida mulle lapsena tehti, oli õige. Paljudele tegudele pole õigustust, aga täiskasvanuna saame ise vastutuse võtta. Tervenemine algab tunnistamisest – nii juhtus, ma tundsin end selle tõttu nii, kuid ma soovin, et oleks nii. Minevikuhetke saab tagasi minna ja pakkuda endale ise neid tundeid, mis toona vajaka jäid. Hoida ja armastada end ise.

Eeva-Liisa Vahtra, enesearengu teejuht ning terapeut. Foto: Kristina Herodes

Lapsed on targad

Lapsi ei pea õpetama. Nad on hoopis meile imelised õpetajad – nad on väga avatud, vaatavad maailma uudishimu ja kirega, hinnanguvabalt. See on vaade, mis täiskasvanuna tihtipeale kaob. Lapsed on erakordne eeskuju meile. Maailmas kogeb harva sellist täielikku südame avatust, nagu me kogeme oma laste puhul. Ja kelle väikesi siiraid südameid me paraku sageli haavame ja sulguma sunnime...

Lastelt võiks omaks võtta oskust vaadata elu avatud silmadega: ahhaa, see on nii. Keegi ei oota, et me annaksime sellele igal hetkel hinnanguid.

Laps küsib kõva häälega: «Emme, miks sellel tädil on nii suur nina?»

Ema nähvab: «Selliseid asju ei öelda!»

Ja lapse siirus ja avatus saab esimese mõra. Ta ei saa aru, mis ta valesti tegi. Ta ei ütle ju, et see nina on hea või halb, ilus või kole. Ta lihtsalt näeb, et see nina on seal, tädi küljes, miks seda ei tohi öelda? Lisaks sellele, et me õpetame, et ausus on halb, õpetame nii käitudes, et see viis, kuidas sa maailma märkad, on vale. Laps hakkab kahtlema enda tajudes.

Eeva-Liisa Vahtra

on terapeut ja enesearengu teejuht. Leiad ta siit:

Eeva-Liisa youtube kanal – hulk nõuandlikke videosoovitusi, tema Instagram ja Facebook. Eeva-Liisa Vahtra konsulteerib kliente personaalselt.

Loe temast lähemalt siit:

PERSOON | Eeva-Liisa Vahtra: «Mürgine suhe on hullem kui pohmell»

Naistejutud saated Eeva-Liisa Vahtraga:

NAISTEJUTUD | Aasta õppetunnid: lahku mehe kõrvalt, kes sind tarbib, aga ei hinda!

NAISTEJUTUD | Kas su suhe jääb püsima? Alguses tundub kõik ilus, aga need märgid ütlevad, mis saab homme...

NAISTEJUTUD | «Appi, juba teine mees jättis mu maha, aga tegin ju tema heaks kõik!»

NAISTEJUTUD | Terapeut: «Eestlased teesklevad suhetes! See on standard.» Miks?

NAISTEJUTUD | Salalikud viisid, kuidas nartsissist oma ohvri suhtevõrku meelitab

NAISTEJUTUD. PARIMAD OSAD | Millesse mehed armuvad? Pepu, büsti ja pikkade jalgadega polegi midagi peale hakata...

NAISTEJUTUD | Armastuse kerjamine: nii kui mehe sissetulek kadus, oli ka naise «suur armastus» kui peoga pühitud 

Eeva-Liisa Vahtra. Foto: Kristina Herodes

Miks mu suhted ei toimi?

Eeva-Liisa on veendunud, et ka siin on võti suhtes oma emaga. Kui sa ei suuda ennast armastada ega usaldada, on väga keeruline luua toimivat ja lähedast suhet. Kuid just suhe emaga on kullast võtmeke, mis avab meie probleemide tuuma. Kui otsime, miks me mõne asjaga kogeme nii suurt ja teravat valu, et reageerime üle, siis on tihtipeale kasutu tegeleda reaktsiooniga ja seda maha suruda: reageeri vähem! See ei toimi või toimib lühikest aega. Tark oleks vaadata, kust see tugev valu alguse saab. 

Miks me loome just teatud laadi suhteid ja väldime teistlaadi suhteid? Miks me mõne koha peale teeme endale uuesti ja uuesti haiget, kui me seda tegelikult ei soovi? Selle põhjus võib olla olukord lapsepõlvest, suhe oma emaga, mis siiamaani lahendust otsib. Uus kogemus teeb aina enam haiget, aga samuti avaneb võimalus mõista ja leida lahendus. 

Loe ka: NAISTEJUTUD | Eesti ema valus kogemus: «Ta oli nii-nii väike, soolikad rippusid laest alla...»

Kui keegi heidab valgust suhetele emaga ega tee seda üksnes ülistavas laadis, siis leidub enamasti paljusid, kes tõttavad teda hukka mõistma. Miks? See aktiveerib nende endi valukoha, mida tahaks varjata. Kui see ärritab, on sõnum selge – süvene, see on justnimelt sinu teema. Oma lapsepõlves saadud haavade omaksvõtmine nõuab julgust. Kaitsereaktsioon ja eitamine on levinud just sel põhjusel, et see vajab palju vähem julgust. Eeva-Liisa selgitab, et probleemid suhetes emaga ei tule esimese asjana välja. «Me kordame samu mustreid teadmata, et meil on alateadlik lojaalsus. Teadmata, et meil on mõni alateadlik teema, mis vajab kõigepealt nägemist. Selleks, et midagi tervendada, tuleks seda kõigepealt märgata ja vaadata.» Ja vahel teadvustamisest juba piisabki.

Loe ka: NAISTEJUTUD | «Alkohoolikust ema peksis mind aastaid, kuni ma viimaks...» 

Saates tõusis üles ka teema, millest me pole siiani rääkinud: kuidas saada aru, kas ma olen täiskasvanu? Äkki käitun siiani enesele aru andmata nagu laps? Äkki nagu mässav teismeline? Kus on erisused ja millest aru saada, kus ma täna olen? Miks on üldse oluline lapse rollist välja kasvada ja enda elus ise vastutus võtta? Kui see teema sind kõnetab ja sellist saadet soovid, siis kirjuta kristinkale. [e-mail].

Lein

Suhe emaga võib tähendada mõnede jaoks ka endasse maha maetud leina, mida me pole osanud või julgenud läbi elada. Leinas aitab Meeli Laane, psühhoterapeut ja leinanõustaja.

Kuula ära kogub saade, saad veel teada:

• Mitu väga valusta lugu kristinka lapsepõlvest.
• Kuidas Eeva-Liisa mõistis, et kannatas ise emotsionaalse hüljatuse pärast?
• Maagiline lugu kristinka vanaemaga, mis avab armastuse sideme olemuse.
• Miks suhe emaga on niivõrd oluline?
• Miks on oluline vaadata kõike ausalt ja loobuda idealiseerivatest valedest?
• Mida saad sina oma hilisemas elus tervendada, kui miski läks valesti?
• Millest sa lapsena ilma jäid?
• Mis näitab, et oled nüüd täiskasvanu ja mitte enam lapse rollis?

Saates on taas külas «Naistejuttude» kuulajate poolt palavalt armastatud püsikülaline – enesearengu teejuht Eeva-Liisa Vahtra. Saatejuht Kristina Herodes.

Sulle meeldis? Kõik «Naistejuttude» 321 osa leiad siit!

Ühine meiega Facebookis, Instagramis ja Spotifys ning iga laupäev kell 11 portaalis Postimees Naine.