SUHTESALADUS PALJASTATUD ⟩ Armusin hetkega – sest mees on mu isa täpne koopia!

Maria Rannavälisisulooja

7. november 2023, 14:41

Armumine esimesest pilgust... Selgub, et see polegi alati nii maagiline. Meie romantilised suhted sarnanevad meie vanemate dünaamikale rohkem, kui tunnistada tahaksime. Tihti tunneme tõmmet teatud inimeste suhtes täiesti alateadlikult, oskamata seletada, miks kõikidest valikutest just tema silma jäi. Sageli kipub see inimene olema ka «üldse mitte minu tüüpi» või keegi, kellega me end kunagi koos ette kujutada poleks osanud. Kahjuks või õnneks on selles «süüdi» osaliselt meie vanemad, kes end ühel või teisel viisil meie suhetesse sisse põimivad.

Keerulistes olukordades käivituvad meie ajus teatud käitumismustrid, mis justkui automaatse plaadina käima lähevad, kui konfliktiolukord saabub. Kust need pärinevad? Vastus on juba natuke etteaimatav – meie lapsepõlvest ja vanematelt. Miks see nii on ja kuidas võivad lapsevanemate dünaamikad lapsi ja nende edasisi valikuid veel elus mõjutada? Enesearengu nõustaja Anneli Kilic aitas mul seda teemat avada.

Kõik saab alguse lapsepõlvest… nagu ikka

«Meid tõmbab rohkem nende inimeste poole, kes on mingil viisil harjumuspärased,» räägib Anneli. See, mis on meile saanud tuttavaks ja harjumuspäraseks lapsepõlves, tõmbab meid ka enda poole täiskasvanueas, isegi kui see ei ole meile kõige parem. «Piltlikult öeldes oleme nagu plastiliinitükk, mis potsatab sinna kasvukeskkonda, kuhu me sünnime. Ja see kasvukeskkond, kuhu me sünnime, hakkab meid justkui voolima.»

«Meid tõmbab rohkem nende inimeste poole, kes on mingil viisil harjumuspärased.»

«Imikuna tuleme puhta lehena oma kasvukeskkonda, mida nimetatakse meie perekonnaks. Selles keskkonnas on mingid nähtavad reeglid, väärtused ja tõekspidamised, sealsed inimesed suhtlevad teatud viisil, mille lapse aju kõik endasse salvestab. Lisaks sellele on seal keskkonnas ka nähtamatu pool: see, mida keegi võib olla sisimas tunneb, emotsionaalne valu, mida näiteks lapsevanem kogeb, kõik allasurutud emotsioonid ja mõtted. Laps salvestab ka kõige selle. Me aktsepteerime kõike, ka ebanormaalsust, mis tundub omal ajal meie jaoks normaalne. Siis me ei arva, et midagi peaks teistmoodi olema.»

«Me aktsepteerime kõike, ka ebanormaalsust.»

«Esimesed seitse aastat on lapsed justkui käsnad. See laps kasvab selles keskkonnas ja saab omamoodi voolitud, teatud muhkude ja lohkudega. Mõned mustrid arenevad välja, näiteks kui meil on lubatud mingil viisil end väljendada ja käituda, teatud asjad ei ole aga lubatud. Näiteks teatud tüüpi karmide vanemate puhul õpib laps end vaos hoidma ja võib tekkida sissepoole käitumismuster. Ellu minnes hakatakse otsima tuttavlikkust ehk inimest, kes minu eest otsuseid teeb, sest ma ise pole suuteline seda tegema.»

See on minu meelest igati loogiline, mitte ainult meie partnerivaliku mõttes, vaid ka igasuguste teiste eelistuse mõttes elus. Kuskilt peavad ju meie eelistused pärinema: tahan, ei taha, meeldib, ei meeldi, mis mind teeb õnnelikuks – need on kõik pärit lapsepõlvest. Tuttavlikkus on turvaline ja kutsuv, tundmatust me loomu poolest pelgame. Ehk lapsepõlvest saame justkui pagasi, millega hiljem ellu astume ja iseseisvalt uusi suhteid looma hakkame.

Elu on tsükliline

Kõik, mida oleme lapsepõlvest kaasa võtnud, hakkab hiljem meie elus ühel või teisel moel korduma. Oleme siiski osa loodusest, kus samuti toimub kõik tsükliliselt.

«Kohtun sageli klientidega ajal, kui nende elus on mõni ebameeldiv suhe. See ei pruugi olla partneriga, see võib olla mõne töökaaslase või mõne tuttavaga. Ja kui hakkame sealt ajaliini mööda tagasi minema, siis tihti on just nii, et see sama ebameeldiv suhe on toimunud juba ülikoolis või keskkoolis ning alati jõuame me lõpuks tagasi sinna lapsepõlvekoju,» kirjeldab Anneli oma kogemust.

Vanemate käitumismustrid ei pruugi meile üldse meeldida ja võime isegi teadvustada, et need on meile haiget teinud, kuid ometi võime sellele vaatamata tabada end hiljem oma suhtes samamoodi käitumas.

«Kõik, mida oleme lapsepõlvest kaasa võtnud, hakkab hiljem meie elus ühel või teisel moel korduma.»

Maria ja Anneli räägivad värskes «Rannaväljaande» episoodis, miks me valime endale kallimaid, kes ei pruugi meile head olla. Foto: Maria Rannaväli

Üks jookseb eest, teine ajab taga

Üks konkreetne dünaamika, mis suhetes vastavalt inimeste taustadele ja mustritele tekib, on äreva ja vältiva kiindumusstiiliga inimesed. «Sageli on nii, et kaks inimest tulevad kokku, alguses on kõik lilled ja liblikad, kuid ajapikku koorub sealt välja see, et üks kipub olema klammerduvat tüüpi ja teine juba vastastikmõju tõttu hakkab vaikselt põgenema või vältima teatud olukordi. Oma klientide pealt näen, et väga sageli leiavad teineteist just äreva ja vältiva kiindumusstiiliga inimesed.»

John Bowlby kiindumusteooria

Briti psühholoog John Bowlby arendas välja kiindumusteooria, mis käsitleb inimeste varases lapseeas tekkivaid emotsionaalseid sidemeid. Selle teooria keskmes on idee, et inimesed kujundavad lapsepõlves tugevad emotsionaalsed sidemeid oma hooldajate, eriti emaga. Need sidemed mõjutavad hilisemaid sotsiaalseid ja emotsionaalseid suhteid ning käitumist.

Turvaline kiindumus tekib, kui hooldajad reageerivad lapse vajadustele emotsionaalselt kättesaadaval ja toetaval viisil. See aitab lapsel välja kujundada positiivset minapilti ja usaldada teisi. Laste kasvades arenevad nende võimed iseseisvalt toime tulla, kuid nad pöörduvad ikka ja jälle oma kiindumusisikute poole, eriti stressirohketes olukordades.

Lapse kiindumussuhe nende peamise hooldajaga kujundab temas välja sisemise töömudeli (ingl internal working model), mis hõlmab tunnetusi selle kohta, kuidas käituda ja end reguleerida, kui inimese kiindumuskäitumise süsteem on aktiveeritud.

Allikas: Simply Psychology

«Sageli on nii, et kaks inimest tulevad kokku, alguses on kõik lilled ja liblikad, kuid ajapikku koorub sealt välja see, et üks kipub olema klammerduvat tüüpi ja teine juba vastastikmõju tõttu hakkab vaikselt põgenema või vältima teatud olukordi.»

«Kui üks lapsevanem on olnud tagaplaanil, võib olla ei ole ta osanud olla olemas ja adekvaatselt reageerida, siis tekib vältiv kiindumussuhe, kus laps jääb üksi mõne oma murega. Hiljem hakkab ta küll elus ise hästi hakkama saama, vastutustunne on arenenud jne, aga samas on tekkinud mitte nii usalduslik suhtumine teistesse. Konfliktiolukorras on seda tüüpi inimene pigem eemalduja ja mida rohkem teda taga ajada, seda rohkem ta ära jookseb.»

Äreva kiindumusstiili inimestel ei pruugi minapilt olla nii tugev, nemad on pigem klammerduja tüüpi, vajavad «Jah, ma armastan sind, kallis» suhtumist, kinnitust ja valideerimist. Vältiv on pigem sissepoole, ärev pigem väljapoole elav.

Sageli leiavad need kaks tüüpi teineteist ja hakkavad kassi-hiire mänge mängima. Võib olla oli ka meie vanematel sama dünaamika. Me kopeerime oma vanemaid. Eesti peredes on tihti see stereotüüp, et naine on see ärev ja väljapoole elav ning mees on vältiv ja sissepoole elav. Kasulik on tunda kõiki kiindumustiile, nii on võimalik ka oma kaaslast või lähedasi paremini mõista.

Alateadvuse kõige pimedam nurk

«Mõnes mõttes oleme lapsepõlves kõik erineval positsioonil. Mõnes peres toetatakse väga ise hakkama saamist ja kiindumussuhe on tervislik, mõnes peres on teine äärmus ja laps on täiesti üksi. Skaala üks äärmus on justkui väga turvaline, teine on väga ebaturvaline keskkond.» Anneli enda kogemusele tugineva teooria kohaselt asetseme me kõik kuskil punktis väärtuslikkus-väärtusetus skaalal. See tuleneb meie fundamentaalsest vajadusest olla keegi. Olla hea vanem, laps, pereliige või töökaaslane. Vajame kõik tunnustust, kiitust, valideerimist, ajame väärtust taga igas mõttes.

Väärtusetus on meie kõige pimedam ja sügavam nurk – see on kõige hirmutavam meie alateadvuse jaoks. Vastavalt sellele, kust me tuleme, on meie vajadused erinevad. Kui minapilt on väga katki, siis inimene vajab ilmselgelt kinnitust ja turvatunnet kordades rohkem kui see, kes on turvalisest keskkonnast pärit. Ja kui need vajadused ei saa täidetud (tihti vaatame selles asjus just oma partneri poole), kogeme väärtusetusetunnet, alaväärsust, häbi või muid vastikuid emotsioone, mida surume kohe alateadlikult sügavale enda sisse. Konfliktis partneriga on meie automaatselt käivituvad mehhanismid erinevad: mõni meist tõmbub eemale, mõni saab asjade arutamisest ja rääkimisest abi, vahel muidugi ka hoogu juurde. Aga asjade juurpõhjus – emotsionaalne valu – on pea alati sama, mis tähendab, et me ei olegi päeva lõpuks nii erinevad.

«Väärtusetus on meie koige pimedam ja sügavam nurk – see on kõige hirmutavam meie alateadvuse jaoks.»

Siin võib vaadata ka lihtlabast kriitikat. Alati kui saame kriitika osaliseks, käivitub kohe meis alaväärsus. Tahaks kohe ennast õigustada, võib olla asja teistega arutada, lohutust saada. Mina näiteks kipun kriitikaga kaasnevat häbi peitma eneseõigustamise, vahel ka vihaga. Mõni aga reageerib ennastsüüdistavalt, mõni ärevuse või muretsemisega. Meie kõigi plaastrid on erinevad vastavalt sellele, kuidas lapsepõlves toime tulema õppisime, aga valu kogeme kõik.

Tuttavlikkus tõmbab meid ja see ei ole alati üldse halb asi. Meie käitumismehhanismid võivad olla erinevad ning vahel võib see olla frustreeriv, kui teised inimesed ei reageeri olukordadele nii nagu meie, aga mingil põhjusel pakub see meelerahu, et oleme kõik tegelikult sarnasemad, kui arvame.

Kuula täispikka osa, sest rääkisime lisaks veel täpsemalt erinevatest suhtedünaamikatest, käitumismustrite avastamisest ja nende murdmisest, alkoholist ja selle mõjust inimsuhetele ning lugesime ja kommenteerisime ka «Rannaväljaanne» kuulajate saadetud lugusid.

Maria taskuhäälingu «Rannaväljaanne» kõiki osi saad kuulata nii Spotifys kui ka Apple Podcast platvormil! Seda osa on võimalik vaadata ka videopildiga Maria Youtube’i kanalil.

«Rannaväljaanne» ilmub koostöös Postimees Naisega igal pühapäeval

Maria on taskuhäälingu kohta öelnud järgmist:

«Olen võtnud kinnisideeks teha parimat taskuhäälingut 20ndates noorele (nagu mina!), kelle tassi ainult meelelahutusega ära ei täida ja kes naudib lisaks naljale ka veidi asjalikumat juttu, milleks saan inspiratsiooni nii oma isiklikust elust, sotsiaalmeediavaldkonnast, kus olen nüüd juba mõnda aega tegutsenud, aga ka ülikoolist ajakirjandust õppides. Teisisõnu jagan siin kõike, millest ise ühes arutlevas taskuhäälingus kuulda tahaksin, ja palvetan, et ka teile meeldib! Iga mõne aja tagant võtan end kokku, lükkan ärevuse nurka ja kutsun siia külalisi ka… ausalt.»