Kurb põhjus, miks hundid tegelikult lambaid ja koeri murdma lähevad (6)
Loomade eestkosteorganisatsioon Loomus saatis sel nädalal oma kommentaarid keskkonnaameti eelnõule koos lisadega «Hundi küttimismahu kehtestamine 2023/2024. jahiaastaks», kus selgitab muu hulgas, miks hundid viimasel ajal üha enam koduloomade kallale kipuvad.
Huntide, või suurkiskjate tervikuna, ülespoole loendamine on kurvastavalt levinud. Ühe hundikarja territooriumi suurus ületab keskmise jahiseltsi kasutuses oleva maa-ala, mistõttu loendavad samu hunte mitmed erinevad jahiseltsid. Vajalik oleks sõltumatute loendajate andmete kasutamine, sest on selge, et jahimehed on pigem huvitatud suurema hulga huntide küttimisest.
Eestis on väga vähe hundikarju, mis oma suuruselt annavad välja tugeva hundikarja mõõdu. Suurem hundikari on võimeline küttima ka suuremaid saakloomi, nagu põdrad, metssead, hirved jne ning nii väheneb vajadus murda põllumajandusloomi. On selge, et pidev tugev sekkumine hundipopulatsiooni võimaldab vaid üksikutel huntidel elada vanemaks kui 2 aastat ning nii ei juhi pisikesi hundikarju kogenud ja oskuslikud isendid, vaid vähese kogemusega nooremapoolsed hundid, kes pöörduvad lihtsamate saakloomade poole.
Kokkuvõttes ei saa kujuneda välja tugevaid juhtloomi, kes oskaksid karja mõistlikult juhtida ja mida enam on katkisi karju, seda enam murtaksegi lambaid ja (ketis) koeri, sest neid on lihtne kätte saada. Arvesse tuleks võtta ka huntide väga suurt looduslikku suremust. Täiskasvanuks sirguvad vaid vähesed hundikutsikad ning harv ei ole ka see, et hunt langeb endast suurema kiskja – karu – ohvriks. Lisaks saab hunte hukka liikluses, haiguste tõttu jne.
Kui ei saa kujuneda välja tugevaid juhtloomi, kes oskaksid karja mõistlikult juhtida ja mida enam on katkisi karju, seda enam murtaksegi lambaid ja (ketis) koeri.
Hundikahjude vältimiseks tuleb rakendada kõikvõimalikud mitteletaalsed meetmed alates hundikindlate aedade rajamisest kuni karjakoerte kasutamiseni. Loomade tapmine ei tohi olla looduskaitse meetod, vaid äärmine hädaabinõu. Ilma objektiivsete teadmisteta (kohustuslikud asjakohased hindamised) ei ole võimalik Euroopa Liidu direktiividega kooskõlas määrata huntide hukkamise arvu.
Tsiteerides hundiuurija Marko Kübarseppa: «Loomakasvatajad räägivad ikka ja jälle, kuidas hundi vastu ei aita isegi betoonaed. Päris tõele see ei vasta. Enamikus kohtades, kus on murdmised toimunud, on selgelt selle osas puudused. Aedu pole tehtud või on jäetud need sinnapaika. Kohati uitavad lambad nii vabalt, et neid saab pidada ulukifauna osaks ehk sellisel juhul on huntidele raske midagi ette heita,» sõnas Kübarsepp.
Paljudes ELi piirkondades on tehtud LIFE projektidega ennetavaid kampaaniaid ja geeniuuringuid, et saada teada suurkiskjate reaalne arvukus ja seisund. Eestis on geneetilisi uuringuid varem katsetatud, kuid need pole laialdast kasutamist leidnud. Geneetilised uuringud nõuavad rohkem ressurssi, kuid annavad teaduspõhised ning kindlad tõendid nii loomade arvukuse kui ka seisundi kohta.
Geneetiliste uuringute olulisust ja vajalikkust on mitmeid kordi avalikult välja toonud ka Tartu Ülikooli teadlased. Samuti on proovitud käima lükata erinevaid suurkiskjate uurimise ja teavituskampaaniate projekte, kuid riik pole kaasrahastust leidnud, mistõttu on suuremad rahastused jäänud saamata ning teaduspõhised uuringud tegemata.
Koduloomade pidamise kultuur peab muutuma
Praeguses olukorras ei tea me kindlalt hundi arvukust Eestis ega seda, kuidas tal tegelikult läheb ning seetõttu ei tohiks avalik hundiviha õhutamine ja surve jahimeestele saada määravaks hundi küttimiseks antavate lubade arvu määramisel. Ka koerapidamise kultuur peab muutuma – koeri ei tohi lasta maakohtades järelevalveta hulkuda ega neid õues ketis pidada. Koera eest vastutab tema omanik.
Ka kitsede laskmise lube tuleb vähendada, sest kui jahimehed on kitsed maha lasknud, siis pole ju huntidel kedagi süüa. Hundil on kitse vaja ellujäämiseks, jahimehel ei ole. Vanasti olid tihti metssead huntide toiduks, aga metssigade arvukus on samuti seoses sigade Aafrika katkuga väga madalaks viidud.
Ka kitsede laskmise lube tuleb vähendada, sest kui jahimehed on kitsed maha lasknud, siis pole ju huntidel kedagi süüa.
Eeldades, et Eesti aladel on reaalselt 600 ilvest ja 330 hunti (põhinedes suuresti jahimeeste teatatud andmetele, tegelikkuses on paljude asjatundjate arvates isendite arvukus väiksem), ja nad toituksid iga päev vaid ja ainult kitsest, suudaksid nad kokku aastas süüa ära umbes 40 000–45 000 metskitse (Wikipedia andmetel sööb hunt aastas umbes 40 kitse ning ilves umbes 50 kitse).
Samas ei toitu ilvesed ja hundid ainult kitsedest, vaid kütivad olenevalt aastaajast ka jäneseid ja muid ulukeid. Viimaste aastate talved on olnud lumerohked ning kitsedele rasked, mis on ka nende arvukust mõjutanud. Igal aastal kütivad jahimehed ka kümneid tuhandeid kitsi. 3 aastat tagasi kütiti Eestis lausa rekordarv 31 032 isendit. On oluline teadvustada, et suurkiskjatele on saakloomade jaht eluks hädavajalik, jahimeestele aga rekreatiivne tegevus. Suurkiskjate toidubaasi tuleb hoida, et konfliktid inimasustustes ja koduloomade murdmised muutuksid järjest haruldasemaks.
Mis jääb huntidest alles, kui sel korral 144+ looma maha lastakse? Viimase sügistalvise küttimise, liiklusõnnetuste ja looduslike põhjuste tõttu langes huntide arv kevadeks 150–170ni. Planeeritava küttimismahu juures ei saagi hunt Eesti aladel üldse nii vanaks, et ta õpiks normaalselt jahti pidama.
Tänavu lubatakse küttida rohkem hunte kui mullu
Hundijahti on lubatud pidada 1. novembrist veebruari lõpuni. Möödunud jahihooajal kütiti kokku 116 hunti, tänavu tohib keskkonnaameti loal küttida 144 hunti.
Küttimismahtude määramisel võttis keskkonnaamet aluseks keskkonnaagentuuri esitatud hundi küttimisettepaneku ning keskkonnaameti kogutud andmed hundi tekitatud kahjustuste kohta.
Küttimismahtu korrigeeritakse vajadusel jahiaja jooksul vastavalt täiendavate andmete laekumisele. Eesmärk on viia hundi arvukus ohjamiskavas kokku lepitud piiridesse, et aidata kaasa kahjustuste vähenemisele. Loe pikemalt SIIT.