PALMIPUU PALMI ALL ⟩ Kuidas lennusaatja ühe lausega sajad inimesed nutma pani (1)

Triin Palmipuu
, naine.postimees.ee ajakirjanik
Copy
Dominikaani Vabariigis jalutavad flamingod ringi.
Dominikaani Vabariigis jalutavad flamingod ringi. Foto: Shutterstock

Mul on silmad märja koha peal. Foori taga seistes olen tönnima hakanud, nähes vanapapit, sest hakkasin ette kujutama, et ta on kindlasti kurb leskhärra, kes oma armastatud abikaasat leinab. Filmidest ma ei räägigi ja pulmades-juubelitel olen mina see, kes ilusaimad hetked veedab eesriide taga nuuksudes ja löristades.

Aga reisimine on ju puhas rõõm ja hea emotsioon, seal pole nutta midagi! Just seetõttu on mul eredalt meeles, kui nutsin koos lennukitäie inimestega ja selle põhjuseks polnud keegi muu kui meie lennuki pardameeskonna juht.

Dominikaani puhkusereisil peatus pardameeskond kogu puhkuse aja meiega samas hotellis. Mul on kehv mälu nägude peale, aga üks neist oli täielik Tarja Haloneni koopia: soeng, kasv, näojooned. Tagasi koju tulles saime temaga tahtmatult lähemalt tuttavaks. Kui olime kojusõidu starti juba üle tunni lennukis oodates marineerinud, teadmata, miks me õhku ei tõuse, hakkas hinge pugema kahtlus, et midagi on valesti. Peatselt andiski seesama sõbralik proua teada, et paraku peab ta meid lennukist välja juhatama, kuna on selgunud tehniline rike. Järgmised paar tundi oli ta meie ainus infokanal: vahendas, et peame lahkuma ja enne 24 tundi me kindlasti kuskile ei lenda. Selge, meile leiti ööbimispaik ja läksime ootama võimalust koju saada.

Kommentaarid (1)
Copy

Teised ajakirjad

Tagasi üles