Eesti kauneim naine Inga Kaare avab oma aardeid täis kodu uksed

Copy

Missis Globe Estonia 2023 tiitliga pärjatud kauni lauljanna Inga Kaare kodu on justkui lõputu imedemaa ja muuseum, kus iga kapiukse taga peitub lausa sada aastat vanu rõivaid ja esemeid, mis kannavad endaga kaasas põnevaid lugusid. Elegantne küps naine on oma pilkupüüdva stiiliga enda kodu maitsekalt sisustanud ning teinud sellest elupaiga, mille üle saab uhkust tunda. 

Juba ligi seitsekümmend aastat tagasi Uue Maailma asumisse ehitatud helerohelisse kortermajja sisse astudes on tunda vana ja väärika maja hõngu. Ühes uhke kivimaja kolmetoalises korteris on ennast sisse seadnud ka Inga, kes on leidnud endale ja oma ajaloolistele esemetele ideaalse kodu. 

Eelmisel aastal sai Inga koos uhke krooni ja läikiva lindiga Missis Globe Estonia tiitli, mis tegi temast Eesti kauneima naise. Imeline iluduskuninganna on aga enda saavutuse osas väga tagasihoidlik ning sõnab, et soovis võistlusele kandideerides vaid ennast proovile panna. Tema suureks üllatuseks valiti aga just tema kõikide imekenade naiste seast kõige ilusamaks. 

Inga tunnistab, et kodu valides on ta alati tahtnud elada just vanades majades, sest see sobib tema stiili ja olemusega. Tõepoolest peab tunnistama, et Inga antiigipoodidest hoolega välja valitud mööblitükid ja riideesemed sobivad justkui valatult lihtsa planeeringuga pisikesse korterisse ning muudavad naise kodu omanäoliseks pesaks. 

Pisike pelgupaik

Kolmetoaline korter on Inga sõnul küll üsna pisike tema ja kahe tütre jaoks, kuid naise jaoks on kodust kahe aasta jooksul saanud tema pelgupaik. «Hea meelega olengi rohkem kodus ja päris tihti on nii, et siin on nii hea olla, et ma ei tahagi mitu päeva välja minna,» tunnistab naine.

Mõnusa olemise on Inga oma koju toonud ka põnevate esemetega, mida ta on üle kogu maailma antiigipoodidest ja taaskasutuskauplustest kokku ostnud. Ta selgitab, et see pole lihtsalt imelik kogumismaania, vaid ta tunneb iga riideeseme, mööblitüki ja aksessuaariga suurt sidet ning hindab nende ajalugu. 

Esemeid valides lähtub naine enda isiklikust stiilist, kuid ei pane endale sellega ühtegi piirangut. «Käin tihti antiigipoodides ringi ja vahel juhtub nii, et ma ei leiagi midagi, sest ma otsin selliseid asju, mis mind ise kutsuvad ja kõnetavad,» jagab ta.

Näiteks on Ingal elutoa kapi otsas ühest vanakraami poest ostetud klaasist kapp, mida kasutati kunagi pirukate müümiseks. «Kui ma selle ostsin, siis lapsed arvasid, et mul pole seda kuhugi panna, aga ma teadsin kohe, et ma panen selle kapi otsa,» meenutab naine. Ta jagab, et sai selle antiigipoest, mis kuulub tema sõbrannale, keda ta armsalt Virsikuks kutsub. «Kui mul vanaduspõlves enam midagi teha pole, siis hakkan sealt pirukaid müüma. See olekski elus üks uus etapp,» naljatab Inga.

Nüüdseks on suurte klaasakendega kast täidetud kübarate ja peakatetega, millest igaüks näeb välja, nagu oleks see pärit mõne ajaloolise lavatüki kostüümide seast. «Mina julgen nende kostüümidega tänaval ringi käia küll, aga paljud arvavad, et ma lähen selliste riietega karnevalile või kostüümipeole. Meil on sõbrannadega see juba naljaks saanud, et iga kord, kui ma kuskile lähen, siis ikka karnevalile!» naerab naine.

Inga naerab, et paljude inimeste arvates kannab ta justkui karnevaliriideid.
Inga naerab, et paljude inimeste arvates kannab ta justkui karnevaliriideid. Foto: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix Baltics

Vana energia ei hirmuta

Inga tunnistab, et enamik tema asjadest ja mööblist on pärit kaugest ajast ja päris uusi riideid ning aksessuaare ostab ta harva. Enda kodu tutvustades tundub, et suurema osa esemete loomisaeg jääb isegi saja aasta tagusesse aega.

Lauljatari sõnul pole talle oluline ka see, et tema kodu oleks täidetud võimalikult kallite esemetega. «Ma ei aja ilmtingimata kalleid asju taga, need asjad on lihtsalt minu jaoks huvitavad. Pean arvestama, et näiteks Dior või Chanel on muidugi kallid, aga ma ei osta neid sellepärast. Kuigi mul on kodus ka moodsaid huvitavaid esemeid ja rõivaid, siis mulle on ikkagi juba väikesest peale vanad asjad meeldinud,» lausub ta.

Vana maja pakub ka parajalt närvikõdi ning peidab endas palju saladusi ja kutsumata külalisi. Selgub, et tema põnevate leidude keskele on ennast ära mahutanud ka vanad hinged, ning Inga räägib nagu muuseas, et majas kummitab.

Kuigi tihti tundub, et kummitusjutte räägitakse vaid põnevuse tekitamiseks, jätab üsna vähe tõlgendamisruumi seik, kui keset intervjuud vajuvad senikaua tugevalt kinni püsinud raskest tumedast puidust riidekapi uksed täiesti pärani lahti. «Mul käivad kummitused siin kogu aeg,» sõnab Inga üllatava kergusega. 

Seda ta siiski ei karda, et ta vanu asju ostes endale koju halba energiat toob. «Ma usun, et kui midagi minuga kaasa tahab tulla, siis las ta tuleb ja elamegi siis koos,» arvab naine. 

Kunstistuudio köögis

Inga naudib oma armsat kodu täielikult ning on muutnud selle mõnusaks loomepesaks, kus ta veedab päevi lauldes, maalides ja enda eest hoolitsedes. Muusikust naine on osav uskumatult paljudel aladel ja näitab oma kööki, mis on saanud juhuse tahtel tema kunstistuudioks. «Joonistasin juba väikese tüdrukuna palju ja nüüd hiljuti olen maalima hakanud. Joonistan ja maalin tihti just oma sõpru ja tuttavaid,» jagab Inga. Ta näitab pooleliolevat humoorikat maali, millel on hallides toonides vanem meesterahvas lambaga. Inga sõnab, et pildil olev mees on Jaan Manitski.

Lisaks laulmisele on Inga suureks kireks ka maalimine.
Lisaks laulmisele on Inga suureks kireks ka maalimine. Foto: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix Baltics

Tagasihoidliku köögi seinal on aga palju väikeseid pilte, millega käib samuti kaasas oluline lugu. Piltide autor on Rootsi näitleja, režissöör ja kunstnik Lasse Åberg, kelle väikesed joonistused on siiani üle maailma väga tuntud. «Leidsin väikese siiliga pildi ühest Rootsi taaskasutuspoest ja sellest hakkas minu kogu kasvama. Nüüdseks on terve sein neid täis,» selgitab Inga.

Lasse Åbergi pildid kaunistavad Inga kööki.
Lasse Åbergi pildid kaunistavad Inga kööki. Foto: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix Baltics

Lauljanna räägib ka sellest, kuidas Lasse Åberg sai kunstnikuna suurema tuntuse siis, kui ta hakkas joonistama Walt Disney koomiksitegelast Miki Hiirt. See aga Disney'le ei meeldinud ning Åberg kaevati kohtusse, kus tal keelati edaspidi väikest närilist joonistada. Huvitava loo illustreerimiseks näitab Inga aga seinal olevaid Miki Hiire pilte.

Kodu, mis tekitab rõõmu

Kuigi Inga vaimustub kõikidest kingadest, kleitidest, kübaratest ja prillidest, mida tema kodust leida võib, on talle eriliselt armas tema kõige esimene Chaneli kostüüm, mis on pärit 1960. aastatest. «Mäletan, et ostsin selle Stockholmist 600 euroga, aga praegu algavad selliste kostüümide hinnad 4500 eurost. Käisin seda tol korral koos oma kitarristiga ostmas, kes ei suutnud uskuda, et ma 600 eurot kostüümi peale kulutasin. Mina olin selle ostu üle meeletult õnnelik, aga ta ei saanud sellest üldse aru,» räägib naine.

Kapi otsa tõstetud pirukate müümiseks mõeldud kast hoiab nüüd Inga pilkupüüdvaid peakatteid. Kapi küljes ripub aga naise esimene Chaneli kostüüm.
Kapi otsa tõstetud pirukate müümiseks mõeldud kast hoiab nüüd Inga pilkupüüdvaid peakatteid. Kapi küljes ripub aga naise esimene Chaneli kostüüm. Foto: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix Baltics

Uhke tumepruun pintsaku, seeliku ja salliga komplekt pole siiski Inga kodu kõige kallim varandus. Suure rõõmuga esitleb naine tumerohelist, kuldse kettrihmaga käekotti, mis talle eelmisel aastal kingiti. «See kott on vist kõige kallim asi, mis mul praegu on. Kui ma kunagi kõrvad pea alla panen, siis lapsed saavad selle raha eest hästi ära elada. Koti hind on praegu umbes 7000–10 000 eurot, aga eks selle väärtus kasvab ka ajas,» paljastab Inga.

Naine tunnistab, et elu on teda hästi hoidnud ning kuigi ta sooviks veelgi rohkem enda kodu imeliste aksessuaaride ja sisustuselementidega kaunistada, on tal hea meel, et ta saab seda teha aeglase tempoga. «Ega mu kodu ei ole kummist. Kui mul oleks suurem korter, siis oleks mul asju ka palju rohkem. Olen ikka mõelnud, et võib-olla ongi hea, et mul väga palju raha pole,» naerab Inga.

Teised ajakirjad

Tagasi üles