Miks me jõuame elus sinna, kuhu ei soovi? Sest me ei vaata, kuhu läheme. Koolitaja Peep Vain usub, et kokkuvõtete tegemine elus on ainuvõimalik viis seda teekonda näha ja ise juhtida.
«Mulle tundub, et kui me ajas regulaarselt edasi ja tagasi ei vaata, siis oleme natuke nagu see proua võõras linnas – vaatame kaarti siis, kui oleme ammu õige teeotsa maha maganud,» ütleb Peep Vain huumoriga pooleks. Ta toob paralleeli sellega, kui palju me tegelikus elus kaarti vaatame – võõras linnas liigeldes kogu aeg! Aga oma elus, mis on märksa olulisem? Paljude ei vaata üldse! «Mu meelest tuleks seda teha sagedamini kui kord aastas, aga aastalõpp on selleks parim aeg.»
Võib ju mõelda, et aastalõpu kokkuvõtete tegemine on niisugune «Võib ju ka, tore on» teema, aga ei! See on väga kaalukas punkt, mida illustreerib hästi juba eelnev paralleel. Kui seda teha, on võita väga palju! Aga ka kaotada on sama palju.
«Kui aasta kokkuvõtteid ei tee, siis kaotad selguse. Sa ei saa aru, kust tuled, kuhu teel oled ja millisesse punkti oma teekonnal oled jõudnud.» Kui progressi ei näe võib juhtuda kõige kurvem asi – kui me liikumist ei näe, siis lõpetame sootuks liikumise. Jääme paigale ega taju enam elu mõttestatust.
Aastat kokku võtmata saab kaotada palju muudki:
- Eesmärgi, kuhu üldse tahad oma elus jõuda ja mis on sinu jaoks oluline. Aeg kulub väga lihtsalt ebaolulise peale ära ja suured unistused aina ootavad.
- Märkamisvõime. Liikumised elus on nii sujuvad ja toimuvad nii pikas ajas, et väga lihtne on oma õppetunde mitte märgata. Aga võta ette eelmise aasta kokkuvõte ja üllatu: «Ohoo, ma olen juba seal!»
- Kohalolu. See on eeldus, et kõike elus naudinguga teha. Peatumine ja tagasivaatamine on imeline kohaletooja.
- Usu endasse, sest meie teekond toetab meid. Kui seda ei näe ega mõista, on lihtne uskuma hakata, et ma polegi midagi korda saatnud ega midagi väärt.