Gert Koovit: saime aru, et lapsi me ei saa, aga meil jäi väga palju armastust üle (2)
5. veebruar 2024, 07:35
Jõutõstja Gert Koovit ja tema sakslannast abikaasa Christine tutvusid 2016. aastal Inglismaal. Kui paar mõned aastad hiljem Eestisse kolis, mõistsid nad, et kahjuks ei õnnestu neil lapsi saada. Seetõttu otsustasid nad oma südame avada kahele elavale ja mänguhimulisele bullterjerile, kes täitsid kodu rõõmu ja naeruga.
Kuidas sündis otsus võtta koerad, aga mitte kassid?
Kuna me saime aru, et oleme liiga vanad, et lapsi saada, jäi meil väga palju armastust üle. Otsustasime, et kui tuleme Eestisse, siis võtame koerad. Minu peres on koerad olnud, Christine'i peres on olnud ainult kassid – me ei osanud nagu midagi karta ka.
Koer on ju selline, kes ei kasva mitte kunagi suureks. Ühtepidi ta vajab sind ja teisalt on võimalus anda kogu seda hellust. Kassiga kipub jällegi nii olema, et ta on rohkem omapäi. On selliseid kasse, kelle puhul ei saa arugi, et ta sul kuskil on. Koeraga on täiesti võimatu, et ta ei tule sulle uksele tere ütlema, kui tuled koju.
Vaata lõbusat koduvideot:
Miks te just bullterjerite kasuks otsustasite?
See juhtus täiesti kogemata. Mäletan, et olime Christine'iga Balti jaamas, istusime ja sõime ning meist kõndis mööda sõbraliku olemusega bullterjer. Ma olin selline tavaline inimene, kellel olid selle tõu vastu pigem suured eelarvamused, et nad on hästi kurjad ja kaklevad. Aga sel hetkel me mõlemad vaatasime sellele koerale järele ja meil olid südamed silmades.
Alguses liikusid meie mõtted väikesest taksist Jack Russelli suunas, aga siis me nägime kogemata kuulutustes Oscari pilti. Nädal aega tantsisime selle kuulutuse ümber, võtsime südame rindu ja lõpuks helistasime. Hiljem tuli välja, et Balti jaamas nähtud koer oli Oscari isa.
Oscar on teie peres olnud nüüd juba 3,5 aastat. Kuidas nimevalik sündis?
Kui koerad sünnivad, on täiesti tavaline, et aretajad panevad kutsikatele ise nimed. Oscari pärisnimi on tegelikult Caesar. Kui me esimest korda Oscarile järele sõitsime, siis me mõtlesime autos, et mis me talle siis nimeks paneme, ning saigi valitud Oscar. Aretaja juures selgus üllatuseks, et ka Oscari isa nimi on Oscar.
Tagantjärele oleme mõelnud, et kui meil oleks antud natuke rohkem aega mõelda, oleksime talle nimeks pannud hoopis Knut, sest ta on ülimelanhoolne. Kui sa vaatad talle otsa, siis on selline tunne, nagu tal oleks midagi pahasti ja peab talle ruttu appi minema. Tegelikult oskab ta lihtsalt nägusid teha.
Aasta hiljem liitus teie perega teinegi koer – Lili. Miks te otsustasite ühe neljakäpalise juurde võtta?
Oscar on olnud kogu aeg ülisotsiaalne – kui me läksime õue, pidi ta kõigile tere ütlema. Ta muutus alati kurvaks, kui tal polnud võimalik teise koeraga kontakti luua või kui inimene kõndis temast lihtsalt mööda. Oscari jaoks oli see selline draama! Mõtlesime tükk aega, et kuidas me teda lohutada saaksime ning otsustasime, et võtame talle teise koera kaaslaseks.
Kuidas teie esimene kohtumine Liliga välja nägi?
Lili toodi kulleriga Leedust ja ta oli kogu selle tee olnud pagasnikus, pisikeses puuris. Ta oli end täis kakanud ja pissinud. Kui ma ta sealt kätte sain ja endale sülle võtsin, siis ta lausa värises hirmust. Ta hoidis minust nii kõvasti kinni, et mul on tunne, et ta pole siiamaani lahti lasknud.
Kuna Lilil oli saabudes murdunud üks esi- ja tagajalg ning saba, vajas ta tõsiseid suuri operatsioone, et ta üldse õigesti liikuma hakkaks. Ta on meist sõltunud rohkem kui tavaline koer. Me oleme nii kokku kasvanud ja usaldus on hästi tugev.
Kuidas Lili ja Oscar teineteisega harjusid?
Kui Oscar on loomult hästi leebe ja malbe, siis Lili on nagu temperamentne itaallanna. Alguses kõndis Oscar mööda seina ääri, sest Lili pani ta paika, aga nüüd on nad lahutamatud, kes teineteiseta enam ei saa. Oscaril on alati vaja, et Lili oleks temaga kaasas, ja Lili jaoks on Oscar nagu turvamees, kes ei jää sammugi maha.
Milline on nende iseloom?
Oscar on hästi avatud, kõigiga valmis suhtlema. Ta on täielik linnavurle. Kuna ta kasvas üles vanalinna külje all, on tema lemmikjalutuskäigud vanalinnas, kus on palju inimesi, autosid ja käib action.
Lili, kes on pigem ettevaatlikum ja soojeneb aeglaselt üles, on hoopis vastupidise olemusega. Anna talle mets ja rohkem pole vajagi! Tema on see, kes jahib, Oscar on see, kes vaatab pealt ja uudistab, mis nüüd toimub. Lili on selline, kes hea meelega jookseb läbi poriloigu, Oscar teeb kasvõi viiemeetrise ringi, et tal käpad mustaks ei saaks.
Temperamendi poolest on Lili ääretult armukade. Tõenäoliselt oma lapsepõlvest tingituna kulus aasta aega enne, kui ta end meile avas. Oli selline tunne, nagu ta elab omas maailmas, kuna ta oli väiksena nii palju haiget saanud. Kui ta lõpuks end avas, taipasime, et vaid meie pere eksisteerib tema maailmas ja kellelgi teisel on sinna väga raske pääseda.
Toas olles on Oscar ülileebe, annab kõik asjad andeks ja võib alati olla number kaks. Olgugi et ta teab, et ta on number üks. Õues olles tahab ta kogu aeg saada teiste tähelepanu. Ehk siis ta on tüüpiline meesterahvas, kes tahab, et teda imetletakse ja siis ta õitseb.
Mis on inimeste kõige levinum eksiarvamus bullterjerite kohta?
Kui bullterjeritega õues kõndida, siis valdav enamus vene rahvusest inimesi sulavad ja on suured fännid. Valdav enamus eesti rahvusest inimesi aga arvab, et bullterjer on murdja, kes kargab kohe kallale ja kelle lõuahaardest pole võimalik enam lahti saada.
Tõsi on see, et nad on kartlikud koerad ehk suhteliselt arad. Kõige vähem on nad kaklejad. Nad on just sellised, kes on ülisotsiaalsed ja kes vajavad enda kõrvale inimest. Selleks, et bullterjerit kurjaks saada, peab vaeva nägema. Sellisel juhul tuleb teda väga valesti kasvatada. Kasvatuse all pean ma silmas seda, et looma tuleb suhtuda austusega: sa annad talle ruumi ja üritad temast aru saada. Kui asjadele, mida ta teeb valesti, reageerida agressiooniga, õpib ka koer olema agressiivne.
Kuidas teie koerad teiste loomade või võõraste inimestega käituvad?
Meil on väga vedanud, sest kui Oscar oli väike, siis meid võeti kaasa kääbusbullterjerite jalutuskäikudele rabas. Kohati oli meid 15 koera. Oscar kasvaski sellises pundis üles ja on seetõttu ülisõbralik. Nüüd, kui ta on vanemaks saanud, siis ta on isaste koerte suhtes valivam ning arvab, et peab liigselt domineerivale koerale näitama, kuidas asjad käivad. Aga ta ei ole kuri. Inimeste suhtes sõbralikumat koera pole olemas.
Lili on täpselt vastupidine. Õues on ta inimeste suhtes hästi sõbralik, aga palju vaoshoitum, teda ma usaldan näiteks lastega. Teiste koertega on ta hästi ettevaatlik, tõenäoliselt ta kardab haiget saada. Kui ta näeb uut koera, siis ta käib kogu aeg minu juurest tuge otsimas.
Milleks peab valmis olema, kui sul on kodus kaks bullterjerit?
Üksinda olles ei pane teda tähelegi, sest ta on nagu diivanipadi. Aga kui nad on kahekesi, siis on sul toas kaks korda päevas keeristorm. Ei ole asja, mida ei tõmmata, ei lükata ega kista. Me oleme sellega harjunud, et meil ei ole ühtegi riideeset, milles poleks auke ja diivanile pandud tekid tõmmatakse aeg-ajalt ribadeks – see käib asja juurde!
Kas sellel koeratõul on iseäralikke haiguseid, millega tuleb arvestada?
Bullterjer on üks ülearetatumaid tõuge, kellel on kahjuks palju haiguseid. Näiteks valget värvi bullterjerid võivad vanemas eas jääda pimedaks. Neil on palju allergiaid, mis löövad välja seedimises või nahal. Väga tihti algavad probleemid toitumisest. Oscaril on ärrituva mao sündroom, mistõttu võib ta süüa vaid kindlat toitu. Lilil tekivad vale toiduga valusad villid käppade vahele, mistõttu saab ka tema vaid kindlaid asju süüa. Võimalikud allergeenid tuli meil ise välja selgitada.
Kas nad armastavad kaisutamist ja nunnutamist?
Väga! Nii kui diivanile istud, siis üks neist on kohe külje all.
Kuidas teil kodus asjad on: kes hoiab distsipliini ja kellele istutakse pähe?
Christine'ile istutakse pähe, aga tegelikult on püksid tema jalas. Mina üritan avaldada arvamust, kui asjad peaksid olema teisti, aga kuna tal ei ole südant, siis me üritame teha asju täpselt nii, et naine oleks õnnelik. Näiteks üldjuhul, kui inimene läheb jalutama, siis ta läheb sinna, kuhu tema tahab ja koer kõnnib kaasas. Neil on vastupidi – Oscar viib Christine'i jalutama.
Kui intelligentsed nad viiepalliskaalal on?
Esmapilgul ma ütleks, et kuskil miinus tuhat – et isegi kärbes on targem kui nemad. Aga kui veedad nendega natuke rohkem aega, hakkad aru saama, et nad mängivad juhmi, sest tegelikult on nad ülitargad. Nad saavad asjale pihta küll, aga kuna nad on nii jäärapäised ja tahavad oma värki ajada, siis paljudel saab kannatus otsa ja nad löövad käega.
Kas teie koertel on mõni kindel mänguasi või ese, millesse nad on eriliselt kiindunud?
Lili maailm keerleb palli ümber, Oscar seevastu ei saa ilma oma nöörijupita.
Kas teie koer käitub vahel nagu inimene? Kuidas see välja näeb?
Oscar on nii poiss, kui üldse olla saab! Christine üritab väita, et ta käitub nagu mina, aga ma tahaksin mõelda, et ma olen natuke korralikum.
Me kasvasime üles sellises kohas, kus maja all oli ilusalong, kus töötasid imeilusad pikkade juustega tüdrukud. Tänase päevani on sedasi, et kui Oscar näeb enda poole kõndimas pikkade juustega naist, siis jääb kogu maailm tema jaoks seisma. Ta ei julge isegi hingata, sest ootab, et nüüd tullakse talle tere ütlema.
Kirjelda veel mõnda naljakat või veidrat harjumust, mis sind alati naerma ajab.
Bullterjerid teevad sellist naljakat asja, mida nimetatakse bulliralliks. Ta jookseb täpselt nagu põrsas: selg kõveraks ja selles jooksus on null graatsiat. Ta on selline pontšik, kes jookseb ja tiirutab edasi-tagasi. See on midagi sellist, mille peale ma alati naeran kõva häälega.
Kas sinu koerad arvavad, et iga kord kui sa koju jõuad, oled maailma suurim kangelane, kes naaseb pärast pikka seiklust?
Vastupidi – tõeline seiklus siis alles algab! Kui ma jõuan koju, siis see tähendab seda, et nüüd algab lõbus aeg. Ma lõpetan oma tööpäeva ära ja tean, et koju jõudes algab minu teine tööpäev. Siis on mul tund aega vaja koertega mürada ja mängida ehk ma olen nende teenindav personal.
Kuidas su koerad sind lohutavad, kui tunned end halvasti või oled haige?
Kui ma jäin esimest korda koroonasse, oli mu kehatemperatuur 40 lähedal ja külmavärinad. Oscar oli kaks päeva minu kõrval, ta ei jäänud sammugi maha. Nii kui ma pikali viskasin, oli ta kohe minu juures. Ta sõna otseses mõttes võttis mind sülle, oli nii mures ja muudkui hoolitses. Kui ma tunnen end natuke kehvasti, siis see väike rõõmupall tuleb istub mu kõrvale ja mul ei ole ruumi õnnetu olla.
Kas teie koertel on lemmikkoht kodus, kus nad armastavad aega veeta?
Oscar on tavaliselt elutoas akna kõrval keras, sest sealt on suurepärane ülevaade, mis õues toimub. Ta peab alati õues toimuvat kontrollima. Lili lemmikkoht on esikus toolil, kuhu ta nibin-nabin ära mahub. Tal meeldib seal end kerra tõmmata nagu väike moonirull ja vahel on ta seal üksi pimedas tund aega.
Millised on teie kõige enam rahuldust pakkuvad hetked oma koertega?
Kõige ilusam on see tunne, kui me saame omavahel ideaalselt läbi ja ei pea millegi pärast muretsema. Kui me saime aru, et meil ei tule lapsi, siis tahes-tahtmata hakkasime endalt küsima, kas me oleme egoistlikud, et elame ainult iseenda jaoks? Aga siis kui meie ellu tekkisid need kaks tegelast, kelle eest me peame hoolitsema, need mõtted kadusid. Koerad annavad nii palju tagasi selle kaudu, et mind on selles elus vaja ja ma olen asendamatu. See usaldus on üle kõige.
Mida koerad sulle õpetanud on?
Kuna nad on tõeliselt jäärapäised, siis nad on õpetanud kindlasti kannatlikkust. Mul on ka naisega väga vedanud, sest ma pole ühtegi korda näinud, et ta koerte pärast endast välja läheb, kuigi neid põhjuseid on olnud mustmiljon.
Milline on teie koerte lemmikviis väljendada rõõmu või näidata, et ta on teiega rahul?
Oscar on tüüpiline poisterahvas. Hommikul kui me üles tõuseme, hakkab ta põrandal minu ümber roomama ja on ise hästi õnnelik. Lili seevastu väljendab oma rõõmu õues. Kui oleme umbes viis minutit jalutanud, siis hakkab ta ümber minu tiire tegema ja hüplema. See on tema viis väljendada, et tal on hellusehoog. Siis ma kallistan ja pakun talle seda lähedust.
Suurimat rahulolu väljendab nende puhul selline sügav hingamine. Nad teevad seda ainult siis, kui neil on ääretult mõnus olla.
Kas koerad on heastanud teie hinges tühimiku, et te ei saanud lapsi?
On küll! Nad on oma vanuse poolest umbes kaheaastase lapse tasemel ja see on hästi armas aeg. Neil on meid kogu aeg vaja ja meie oleme nende jaoks maailma kõige tähtsamad inimesed. Laps oleks muidugi midagi muud, sest sa näed tillukest osa iseendast kasvamas, aga me oleme tänulikud selle eest, mis meil praegu on.