PÖÖRASED SEIKLUSED ⟩ Eleryn Tiit: jookse kasvõi aluspesu väel mööda tänavat, välismaal ei oleks see suur asi

12. veebruar 2024, 07:00

Laulja ja raadiosaatejuht Eleryn Tiit (27) armastab end argipäeva mugavustsoonist välja rebida ning sukelduda pea ees seiklustesse – olgu selleks reisid kauges eksootilises Aasias või ajatruus klassikalises Euroopas. Üks asi on kindel – Eleryn leiab igast kohast põnevaid lugusid ja seikasid, mis on tema sõnul võimalik vaid ühele järgitavale mantrale – spontaansusele. «Vahel on hea, kui asjad lähevad nihu ja sul ei ole konkreetset plaani, sest siis jääb ruumi spontaansuse jaoks,» ütleb särav lauljanna ise.

Kohtume Eleryniga hubases prantsuspärases söögikohas Telliskivi südames. Esimesest kohtumishetkest alates kiirgab ruumis soojust ja justkui äratundmisrõõmu, nagu oleks saanud taas kokku oma kauaaegse hea sõbrannaga. Eleryni vahetu ja siiras olek tekitabki tunde, nagu teaksime teineteist aastaid ja nüüd olemegi taas kokku saanud, et uurida, mis on vahepeal toimunud, ning pajatada teineteisele meeldejäävaid reisilugusid.

04.11.23, Tallinn. Muusikaline mõõduvõtt Red Bull Soundclash Unibet Arena Blackboxis. Foto: Taavi Sepp / Postimees / Scanpix Baltics

Eleryn, kes sai tuntuks «Su nägu kõlab varsti tuttavalt» teleprojektist, on muusika ja laulukirjutamisega tegelenud juba aastaid. Lisaks oma igapäevasele tööle Sky Plus raadio saatejuhina, on tal sõpradest lauljate Raheli ja Inga ning teistega menukas peobänd Dawhy Not. Esinemisgraafik on nii tihe, et peaaegu iga nädalavahetus on neil kinni, ja sedasi suveni välja. Lauljanna töötab aktiivselt ka oma kevadel ilmuva albumi «Vastassuunas» kallal. Muideks, pool albumist on juba praegu väljas ja kõigile kuulatav!

Rutiinist lahtimurdmine

Tiheda ajagraafiku juures on oluline ennast korraks välja lülitada ning rutiinist lahti murda. Kes lukustab end metsade vahele maakodusse, kes lülitab elektroonikaseadmed välja ja poeb sooja pleedi sisse, lemmikraamat pihus, kes tegeleb hobidega või kes viskab seljakoti selga ja sukeldub uues kultuuriruumis pea ees uutesse olukordadesse. Eleryni puhul kehtib see viimane vast kõige rohkem.

«Ma arvan, et artisti üheks suureks ja vajalikuks oskuseks ja samas ka väljakutseks on õigel ajal õiges kohas õigete punktide vajutamine.» –Eleryn Tiit

Tema suur kirg on alati reisimine olnud. Ennast peab ta pigem seiklejaks kui lihtsalt basseini ääres peesitajaks, sest viimast suudab ta vaid paar tundi teha, enne kui käed hakkavad sügelema, jalad tõmblema ning nina haistab värskeid aroome peagi ees ootavast seiklusest. Täna on ta nõus lahkesti jagama lugusid oma meeldejäävamatest seikadest – üks vahvam kui teine!

Oma lauljannast sõbranna Raheliga on neil varnast võtta nii mõnigi kihvt lugu nende 2018. aasta alguses toimunud viienädalasest Aasia reisist, mille käigus külastati Jaapanit, Filipiine, Taid ja Vietnami.

Eleryn oma hea sõbranna reisikaaslase Raheliga. Foto: Erakogu

Aastavahetus Tokyos

Kõlab võimsalt, aga kas ka päriselt oli?

«Olime Raheliga tulnud uut aastat vastu võtma Tokyosse Jaapanisse. Kõlab uhkelt, eks!» alustab Eleryn.

«Tuhandeid inimesi oli kogunenud linna põhipaika, kus pidi aset leidma suurejooneline aastavahetuspidu. Rahvast oli murdu ja mitte kuskil ei olnud vaba pinda, et näha, mis sõul toimub. Läksime ühe müüri peale, kus oli natukenegi ruumi. Seal seisis ees üks Serbia mees, kes lahkesti võttis meid oma tiiva alla, et veenduda, et meiega selles rahvamassis midagi ei juhtuks. Temast sai ka meie tulevane suur reisisõber, kes näitas meile hiljem linna vaatamisväärsusi.»

«Ta oli mitu päeva täitsa siruli maas. Kuigi tundsin ennast hästi, magasime mõlemad jutti kolm päeva, nii et ei saanud arugi, mil öö ja millal päev,» – Eleryn Tiit.

«Aga nüüd tagasi aastavahetuse juurde,» jätkab Eleryn. «Ühel hetkel algas ühine lugemine kümnest nullini. Kümme, üheksa, kaheksa... kolm, kaks, üks ja Happy new year!, mis hõigati välja koos kahe konfeti õhku laskmisega. Kordan, kahe pisikese konfeti, mida lastakse laste sünnipäevadel! Meie Raheliga olime sõnatud. See oli parajalt koomiline situatsioon, sest olime ette kujutanud, et Tokyos on oodata ikka võimast ilutulestikku ja korralikku prallet… Igatahes, selline avapauk siis uude aastasse!»

«Jaapanlased on muidu hästi viisakad. Meenub olukord, kui läksin ravimipoodi. Muideks, ma ei mäleta, et seal oleks olnud eraldi apteeke, olid vaid poed, kus müüdi lisaks muule ka ravimeid. Proovisin seletada müüjale, mida otsin, tiirutame siis koos mööda riiuleid umbes kümme minutit, tema vaikselt ja viisakalt minu kannul. Ühel hetkel küsisin otse, et kas teil on seda ravimit või ei ole. Lõpuks tuli vaikselt eitav vastus. Ta oli lihtsalt nii viisakas, et ta ei julgenud mulle enne öelda otse, et neil ei olegi üldse selle asja jaoks sobivat ravimit!» imestab Eleryn.

«Minule kui eestlasele meeldib ikka, kui inimesed on kiired ja teravad. Üleliigne jutt või liiga meelepärane olemine võtavad lihtsalt palju aega!»

Külm, kuid soe eestlane

Rääkides eestlaste ja välismaalaste erinevustest, siis nõustume mõlemad, et Eestis on liiga palju ülemõtlemist ja kriitikat enese ja ka teiste suhtes. Jookse kasvõi aluspesu väel mööda tänavat, välismaal ei oleks see suur asi. Aga siin läheb meile liiga palju korda teiste arvamus. Eks muidugi kultuurid ja maad ole erinevad, mõned on suletumad ja teised avatumad.

Mäletan ise üht vahvat seika, kui olin USAs Dallase lennujaamas ootamas kojulendu. Minu kõrval istus soliidses eas meesterahvas oma naisega. Passi värvuse järgi sain aru, et tegemist on eestlastega. Võttis ikka natuke aega, enne kui alustasin vestlemist. «Vaatan, et olete passi järgi ka eestlased. Kus te siis reisimas käisite?» üritasin juttu teha, millele järgneb napisõnaline vastus: «El Salvadoris.» «Oh, kui põnev! Kas meeldis?» küsin vastu.

«No, polnud viga,» järgneb klassikaline eestlaslik vastus. Üritasin siis natuke veel puurida, mille peale ka härra elavnes ning jutt hakkas jooksma. Kümne minuti pärast leidsime end taas üksteise kõrvalt lennujaama bussis teel pardale. Vahva härrasmees oli nüüd niivõrd elavnenud, et viskas ka pulli: «Vaata, põhimõtteliselt oleme nagu marsal praegu. Järgmine on Papiniidu peatus, seal samas, majade taga,» osutab ta mulle näpuga, nägu naerul. Ütle veel, et eestlased on tõsised! Lihtsalt võtab natukene aega, et see jääke ära sulatada!

Jää sulatamine laval

«Muusikule on see jää sulatamine eriliselt tuttav tunne, sest kontsertidel tuleb ju rahvast lõbustada ja nad käima saada,» ütleb Eleryn.

«Iga kontsert on erinev. Olen aru saanud, et inimene tahab kontserdile tulles kogeda emotsioone – nutta või naerda! Hästi palju peab ise laval olles vaeva nägema, et tajuda, mis publikuga üldse tegemist on. Eks sa siis vahepeal räägid endast natukene või pajatad mõne loo või nalja sekka. Seda ei saa kunagi ette planeerida, see kõik tuleb tunde pealt,» kirjeldab Eleryn, mis tunne on publiku ees esineda.

Rahel, Inga ja Eleryn – kõik kolm suurepärast lauljannat on ka omavahel väga head sõbrannad. Eesti Muusikaauhinnad 2022. Foto: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

«Ma olen märganud, et see üldine atmosfäär ja meeleolu käivad sagedustega, korra läheb energia hästi üles ja siis jälle vaibub – kui on nii, siis võib lugeda, et kontsert on korda läinud. Aga eks ikka vahel tuleb ette olukordi, kus terve kontsert ongi stabiilne ilma eriliste emotsioonipuhangudeta, siis lähed hiljem koju pigem sellise möh-tundega.»

«Ma arvan, et artisti üheks suureks ja vajalikuks oskuseks ja samas ka proovikiviks on õigel ajal õiges kohas õigete punktide vajutamine,» lõpetab Eleryn.

Kuid nüüd tagasi reisijuttude juurde!

Kas see võis esimene Covid-19 juhtum olla?

«Rahel oli ilmselt Tokyos veedetud aastavahetuselt kaasa noppinud mingisuguse kopsuviirusese. Ise naljaga pooleks kahtlustame, et ta võis vabalt olla esimene eestlasest koroonahaige. Ta oli mitu päeva täitsa siruli maas. Kuigi mina tundsin ennast hästi, magasime me mõlemad jutti kolm päeva, nii et ei saanud arugi, mil öö ja millal päev.»

«Rahel, südikas nagu ta on, ei suutnud mõeldagi, et laseb raisku reisipäevad, mis meil olid ette nähtud Jaapani külastamiseks,» jätkas Eleryn. «Nõnda lohistas ta end sõna otseses mõttes templite ja muude vaatamisväärsuste juurde, olles ise kõrges palavikus ja köhides nagu ahelsuitsetaja.»

«Pärast Jaapanit oli meie reisisihtkohaks Filipiinid. Sõitsime taksoga lennujaamast meie ööbimispaika, kui Rahel ütles, et ta rohkem lihtsalt ei suuda. Läksime kohalikku haiglasse. Seal olid kõik segamini koos ning pilt, mis sealt avanes, ei olnud just kõige ilusam. Ühel hetkel läks viirusepoiss üle ning me saime reisiga mõnusalt jätkata.»

Püha Aadama mäetipp Sri Lankal. Foto: shutterlk / Shutterstock

Matkapisikuga nakatumine Sri Lankal

«Sel reisil olime Raheliga sattunud koroonalõksu Sri Lankal. Äsja olid kehtestatud uued ranged piirangud, mis tähendas, et esialgu ei tohtinud kaks kuni kolm päeva üldse väljas käia, ning siis leevendati see kindlatele kellaaegadele. «Meie reisiseltskonna ülejäänud sõprade jaoks tundus see liiga riskantne ning nemad läksid tagasi Eestisse. Kuna meil ei olnud Raheliga kuhugi kiiret, siis mõtlesime, et jääme siia paradiisisaarele.»

«Aga enne, kui me lõksu jäime, meenub mulle üks vahva matk, mis tekitas minus edaspidist armastust mägede ja matkamise vastu.»

«Pärast ühte meeleolukat pidu, tuli nii minule kui Rahelile idee, et roniks kohaliku kuulsa mäe tippu. Ilma pikema mõtlemiseta leidsime ennast kella poole kahe ajal öösel ronimas Aadama tippu. Üle 2000-meetrine mägi on Sri Lankal erilise pühaliku tähtsusega ja nii erinevate religioonide jaoks. Budistid usuvad, et see oli nende isanda elukoht, hindud aga, et seal peitis Asura kuningas Seethat, isand Rama kuningannat, pärast naise röövimist Indiast. Moslemid arvavad aga, et kui Aadam oli taevas keelatud vilja puutunud, oli ta maisesse ellu sattudes tõusnud otse Aadama tippu, mida vaprate eesti naistena nüüd vallutada proovisime.»

«Meile tuli vastu matkajaid paljajalu, matkajaid koos imikutega, kogenumaid ja vähem kogenud reisiselle. Matkasime öösel kokku 7,5 tundi. Kui üles oli juba üpris raske minna, siis allatulek oli kordades raskem. Igatahes vaated, mis sealt avanesid, olid lummavad!»

Tunded, mis valdavad pärast öist mitmetunnist mägimatka. Rahel ja Eleryn. Foto: Erakogu

Karaokeõhtu Itaalia mägedes kohaliku señor'iga

«See tripp viis meid seekord Itaaliasse, kus meil oli planeeritud nädalane matkareis mööda piltilusat Amalfi rannikut. Seal on palju erinevatele tasemetele matkaradu. Kuna me olime juba ühe (!) päeva matkanud, mõtlesime, et võtame ette edasijõudnutele mõeldud raja.»

«Varsti leidsimegi end juba imeilusate vaadetega ümbritsetud mööda kaljuäärt kulgevat rada. Üks samm kõrvale võib osutuda saatuslikuks. Olime matkanud juba mõnda aega ilma ühtegi teist hingelist märkamata. Ühel hetkel kuuleme ilusat viisijupikest kõlamas suursuguste kaljude vahel. «Näed seda meest seal? Temalt tulebki see hääl!» hõikan sõbrannale. Üksik härrasmees oligi lihtsalt tulnud matkama või kes teabki täpselt, mis põhjustel, aga seal ta seisis ja laulis mägedele. Mõni tunne on lihtsalt nii pühalik!»

Spontaanne karaokeõhtu kohaliku Itaalia härrasmehega. Foto: Erakogu

«Pärast mitut tundi seiklemist, jõudsime ööpimeduses välja ühte väikesesse mägikülakesse. Seitse kilomeetrit oli veel minna oma majutuspaigani. Tuleb leida buss. Nii imelikuna, kui see ka ei tundu, ei müüdud seal linnakeses ametlikult bussipileteid, vaid neid tuli hankida kohalikelt inimestelt endalt. Meie saime oma bussipiletid ühelt väikeselt lapselt. Läksime bussi peale, kuid bussisõit jäi ääretult lühikeseks, õigemini, ei jõudnud me isegi paigalt liikuda ja sama targalt saadeti meid bussist välja, kuna piletid ei olevat õiged.»

««Mida teha? Kas tõesti kõnnime mitu kilomeetrit valgustamata käänulisel autoteel?» küsisime teineteiselt. Ühtegi taksot ei paistnud ka saadaval olevat. Taamal märkasin ühte maja, millel paistis olevat suur ekraan seinal. «Ju siis hotellifuajee!» olin oma avastusest rõõmus. Koputasime uksele. Uks avaneb ning meie ees seisab soliidne Itaalia papi. Hotelli infotahvlina tundunud ekraan osutus hoopiski karaoke-ekraaniks!»

«Härra kutsus meid viisakalt sisse ja kuna ta tõepoolest tundus nii siiras ja muhe, siis kus me saime keelduda nii armsast kutsest. Sisse astudes nägime, kuidas tal oli ka publik kohal — kaks nurruvat kiisut, kes olid ilmselgelt tema lauluvalikuga (Andrea Bocelli laulud) rahul. Laulsime koos mitu tundi ning õhtu lõpetuseks viis ta meid kenasti ka meie ööbimispaika. «Kas laulame homme jälle?» küsis härra meid autost välja lastes.»

«Mõtlen nende lugude peale tihti, eriti siis, kui tekib tunne, et olen kinni jäänud rutiini. Need lood aitavad mul meeles pidada, et just sellised spontaansed seigad ja tutvused ongi see, mille nimel elada. Sellepärast mulle meeldibki, kui asjad lähevad vahel nihu ning kui kõik ei olegi täiuslikult planeeritud, sest siis ei jää sulle ruumi spontaansuse jaoks.»

Kommentaarid