Merle Palmiste: ilusatel naistel on elus ainult kaks probleemi

Merle Palmiste on unikaalne naine. Ta suudab kehastada saatuslikku naist ja koomilist karakterit. Merle julgeb ka minna sinna, kuhu ükski tuntud naine pole jalga tõstnud. Temal ainsana on oma signatuurparfüüm. Ja tema ainsana julgeb lajatada moodsale uhhuu-ajale vastuvoolu: «Naiselikkuse lätteid ei pea otsima! Kõik, mis ma teen, on naiselik.»

Mida see võimas naine armastab, mida kardab ja mida alanud aastalt ootab? Digiajakirja Postimees Naine esimene kaanestaar avab lugejale südame ja oma maailma ukse.

Esimene märksõna, mis sinuga seostub, on julgus. Vahel usutakse, et naisega olgu lihtne hakkama saada. Sina oled julge, särav ja teed, mis tahad!

Julgust tuleb targalt kasutada. Igal pool ei ole mõtet pea ees tulle hüpata.

Mida ma kõige rohkem kardan ja mis saab inimesele kõige rohkem kurja teha on iseenese lollid mõtted. Ma ei karda läbikukkumist. Näitleja ei saagi seda karta! Ei ole ühtegi saalitäit näinud, kus kõigile etendus meeldiks. Sest igaüks näeb maailma iseenda kaudu. Ja mida rohkem elukogemust, seda rohkem on inimesel ka tolerantsust. Saad aru – asjad ei ole must-valged, vaid näed ka, mis nende taga on.

«Sain aru, et see hirm, mis sõja tõttu üle ühiskonna laotus, halvas mind ära,» jutustab Palmiste. «Ja siis ma vihastasin. Ei! See on minu elu ja ma ei lase sel hirmul end halvata!» Merle Palmiste. Foto: Renee Altrov

Eks mu töö on ka selline – iga uue lavastusega algab kõik otsast peale ja sul pole aimugi, kuhu see välja jõuab. Muidugi on raske. Aga see väldib rutiini sattumist ja oma mugavustsooni kinnijäämist.

See tüüp ma ei ole, kes kõigile kogu aeg «tõtt» näkku ütleb. Seda loetakse ju ka julguse märgiks. Mina arvan, et mis sa ikka kuulutad – sinu arvamus pole veel mingi tõde.

See «oma tõega» lajatamine tundub julguse raiskamine vale koha peal. Aga kus on õiged kohad?

Neid kohti on palju. Kui näen, et kellelegi liiga tehakse, siis loomulikult astun vahele. Ja ka see on muide julgus, et sa ei kritiseeri hommikust õhtuni, vaid ütled siiralt ka midagi head. Ja isegi kui kompliment ei ole väga siiras, see on ka tore. Kritiseerida saab arg inimene ka, hästi öelda ta ei julge.

Täitsa tõsi – mehed kurdavad tihti, et ei julge enam komplimente teha.

Jah, ajad on muutunud. Rootsis või Soomes avad naisele ukse ja võid saada noomida. Minu arvates see on meeldivam, kui sulle tehakse uks lahti ja aidatakse mantel selga. Aga kui seda ei tehta, siis võtan rahulikult – noo, asjad on muutunud. Aga eesti mehed ikka teevad! See teeb head meelt, et meie mehed julgevad veel mehelikud olla.

Tuleme tagasi nende iseenda kahjulike mõtete juurde – millised need on?

Destruktiivsed mõtted. Et näe, mul ei õnnestunud jälle, ma olen nii rumal. Ja kõigil teistel läheb nii hästi! Sellised jooksvad mõtted, mis kogu aeg pähe hiilivad. Iseennast peab imetlema ja ise kiitma, kui hästi läheb. Osta lilli ja teha endale kingitusi. Aga endaga läbisaamise õppimine on pikk protsess.

Kõige kasulikum asi, mis mind on elus palju aidanud, on tänulikkus. Me oleme heade asjadega elus nii harjunud – no muidugi on kaks kätt ja jalga, näen ka. Aga kui sul neid ühel hetkel ei ole? Alles siis mõtled, kui hästi oli. Meil kõigil on asju, mille eest tänulik olla, väga palju! Võib-olla on see ka minu loomupärane optimism. Elus on ju alati valida, kas nutta või naerda.

Optimismini jõuavad inimesed sageli konarat teed pidi – kogevad raskeid aegu ja nende kõrval tundub pisem mure juba kerge.

Jaa, siis oskad hinnata, mis elus on hästi. Ma arvan, et minule on see looduse poolt kaasa antud – mulle meeldivad naer ja nali. Ma pole kunagi loomult väga melanhoolne olnud. Muidugi on hetki, kus nutad ja oled kurb, aga see on loomulik. Mu vanaema ütles: «Sure pärast surma!» Ei tasu vingumist ja hädaldamist elus keskseks teemaks seada.

Mis mulle veel meeldib on oma vastutus. Ei tohi unustada oma vastutuse protsenti elus, kui midagi on viltu, oled sinna ise panustanud. Ka suhetes. Muidugi, kui vastas ei ole päris kliiniline juhtum. Ma usun, et psühhopaadi eest ei ole mitte keegi kaitstud. Hiljem mõtled – kuidas ma küll nii rumal olin, et ei hammustanud läbi! Aga nad on nii head manipuleerijad. Lihtsalt, kui sul on elus juba kogemusi, siis hakkab fooris punane tuli natukene varem põlema.

«Ohtlikke inimesi, kel puudub empaatiavõime, on väga palju! Ja nad on kohutavalt sarmikad inimesed, nad teavad täpselt, mis nuppudele vajutada,» hoiatab Merle Palmiste oma kogemusest. Foto: Renee Altrov

Oled sa ise psühhopaatidega kokku puutunud?

Igasugu asju on olnud. Ohtlikke inimesi, kel puudub empaatiavõime, on väga palju! Ja nad on kohutavalt sarmikad inimesed, nad teavad täpselt, mis nuppudele vajutada ja kuidas olla tähelepanu keskmes. Seal on lihtsalt üks asi – sa ei tohi neid inimesi endale lähedale lasta.

Poliitika kui žanr tõmbab ligi selliseid inimesi. Eks seal see tõe tunnetus ja südametunnistus on omamoodi, sel alal on oma spetsiifika. Sotsiopaatidel on poliitikas lihtsam ruulida. Kui inimesel empaatia puudub, suudab ta ennast igas olukorras õigustada. Tal on ainult ise-ise-ise. Raha ja võim. Inimestest on neil täiesti ükskõik, aga nad oskavad seda väga osavalt varjata.

Tulgu elus mis tahes – peaasi, et huvi elu vastu ära ei kao. Inimesel on vaja midagi, mis paneb sind tõusma ja silma särama.

Mis paneb sinul silma särama?

Lumi! Kui lumi jääb puuokstele, siis mets on muinasjutt, uskumatult tore. Mulle meeldib, kuidas lumi sätendab, talispordialad ja see talvine valgus – no see on looduse ime.

Samas mulle meeldib ka aastaaegade vaheldumine – oleks lõputu talv, küll ma siis vinguks!

Kui tahad Eestis elada, siis pead kohanema. Mis sa loodusega võitled – pane müts pähe!

Merle Palmiste Foto: Sander Ilvest / Postimees

Midagi veel lisaks lumele?

Oi, neid on väga palju. Monotükis «Alasti Palmiste» on mul ka lõik, mille idee leidsin ühest Ann Kipferi raamatust, kuhu ta pani kirja 14 000 asja, mis talle meeldivad. Mõtlesin, et paneks enda omad siis ka kirja – huvitav, palju ma saan? Jõudsin kümme kirja panna – juba läks tuju heaks. Milline teraapia! Ja ei maksa mitte midagi. Siis kirjutasin veel!

Muidu me pidevalt mõtleme asjadele, mis meile ei meeldi. Inimese aju on selline, et meile jäävad meelde halvad asjad paremini kui head asjad. Sõda kestab, hinnad tõusevad... Kui ühed probleemid kaovad, siis tekivad uued.

Kuidas sa hoiad end praegusel ajal tumedate mõtete eest?

Minu jaoks on üks vastikumaid emotsioone hirm, sest hirm halvab sind. Viha on palju parem, viha paneb tegutsema. Kui sõda pihta hakkas, siis ma tundsin seda selgelt ühel hetkel, kui läksin lavale. Mängisime lihtsat komöödiat «Tunnike rahu», olin puhanud ja kõik. Ning äkki olin otsekui udu sees. Ma ei mäletanud, kas ma seda repliiki ütlesin või ei öelnud. Sain aru, et see hirm, mis sõja tõttu üle ühiskonna laotus, halvas mind. Olin nagu puuga pähe saanud. Ja siis ma vihastasin! Otsustasin: «Ei! See on minu elu ja ma ei lase sel hirmul end halvata. Tuleb nautida, mis täna on hästi.» Vihastasin korralikult, saatsin ühe P-tähega mehe ikka laias kaares... ja kohe hakkas kergem.

Ei saa mõelda kogu aeg sõjale. Elu peab edasi minema. Ja peab olema õnnelik ja tänulik, et meil praegu on veel nii. Sõda on ebainimlik. Perversne nähtus.

Hirmuepideemia ühiskonnas ei aita kahjuks sõjalist konflikti lahendada.

Muidugi! Aga sa saad hirmu abil inimestega manipuleerida.

Öeldakse, et võib-olla on kolme aasta pärast sõda Eestis, aga selle peale ei saa mõelda. Muretsemine ei tee asja paremaks. Vastupidi – mina olen tänulik kõige eest, mis on Eestis hästi.

Aga kui hirm hakkab tõusma, siis mõtlen – ega ma üksi ole! Kõigil on raske. Küll me kuidagi lahenduse leiame. Parem olen siin ja praegu ja vaatan, mis asjad on hästi.

Tasub olla ettevaatlik ja tähelepanelik, aga ega oma saatuse eest ei pääse keegi. Öeldakse – kui sul on hea tuju, siis kõik foorid on rohelised.

Öeldakse – kui sul on hea tuju, siis kõik foorid on rohelised. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Vahel tundub, et meie inimesed haagivad hirmu ja negatiivsega paremini kui positiivsega...

Vaata või meie presidendi vastuvõtu eeskava! No me ei pea jätkama seda orjapõlve nuttu ja hala. Ei ole minu maitse. Teeks parem rõõmsa, piduliku, üleva asja, mis kõnetaks kõiki. Ja enda üle peab oskama naerda, see annab jõudu vastu pidada.

Eks vahel on minul ka raske. Aga ma ei ole see tüüp, kes esimese murega kohe tormaks seda Facebooki postitama. Kui ma esimesi päevi seal tegutsesin, siis sain šoki, kui keegi kirjutas oma seinal: «Mul nina löriseb. Jookseb tatti!» Kuidas sa kirjutad selliseid asju avalikus ruumis? Kellele see head teeb, et sa kõike jagad?! Ma ju tean, mismoodi inimesed Eestis elavad – mõnel ei ole raha, et osta piima ja leiba. Ja siis hakata rääkima oma tilkuvast ninast!? See tundub mulle labane.

Merle Palmiste laeb ennast vaikusega. Igasugune müra väsitab. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Sotsiaalmeedia kaldub äärmustesse – ühed teesklevad ideaalset elu, teised aina hädaldavad...

...või siis rõhutakse sellele: ma nüüd näitan, kuidas päriselt on! Ja see on veel kõige rohkem teeseldud ja lavastatud. Igav ei hakka! Aga see võtab nii tohutult aega ära, et oma elu võib selle teistele kaasaelamise kõrval sootuks elamata jääda...

Mina muutun saripostitajaks siis, kui ma reisin. Sest mulle endale väga meeldib teiste reisipilte vaadata. Toimub palju ja aega on ka. Puhkad ja naudid.

Sina oled selles osas vist tark, oskad õigel ajal puhkust võtta?

Tead, mul on kaks korda elus olnud kevadväsimust. Kõik läks roheliseks, aga mitte midagi ei huvita. See kestis nädal aega. Mõtlesin, kust see tuli ja saingi aru! Kevadväsimus tuleb sellest, kui sa suvel ei puhka! Keha peab mingi aja vastu, aga need varud pole lõputud.

Minul on selline keha, mis annab ülepingest märku – tuleva punased laigud. Ükskord enne esietendust palusin grimeerijal need kinni katta ja ise muretsesin, et mine tea, kas psoriaas tuleb või mingi suguhaigus. Aga tegin esietenduse ära ja kõik oli sekundiga kadunud! Nagu võlufilmis. Puhkad välja ja kõik on korras.

Ja kui gripp tahab külla tulla, siis ma räägin temaga ilusti: oota, ma teen esietenduse ära, siis võtan aja maha, magan ja teen sulle teed. Ja ta teebki nii!

Kas haigustesse elutervelt suhtuda on parem, kui neid karta?

Me jõuame jälle hirmu juurde. Hirm on kõige hullem asi. Mõni käib pidevalt tervisekontrollis. Mina mõtlen – ära torgi. Milleks arste üle koormata?

Eks temagi käib seal tegelikult oma hirmu leevendamas.

Jah, eks ta siis mõtleb kergendustundega: nüüd on korras. Aga kauaks? Mina mõtlen jälle, et kui ma tunnen ennast hästi, misasja ma lähen arsti aega raiskama ja niisama analüüsi tegema. Mõtlen pigem, et kellelgi on tõsine haigus, mille raviks kuluvad metsikud summad, temal on seda arstiabi ju palju rohkem vaja. Seal on küsimus võib-olla elu ja surma peale.

Öeldakse, et kui näitlejal on psüühika korras, siis ta enne esietendust haigeks ei jää. Ta jääb pärast. (Naerab.) Kui on juba kolmas kord elus nii, et jääd enne otsustavat sündmust haigeks, siis tasuks natuke oma mõttemustreid vaadata. Sa ise kuidagi programmeerid ennast. Vahel on ka ette tulnud, et esietendus on paika pandud, aga lükatakse edasi. Ja kui see määratud kuupäev kätte jõuab, siis seal midagi muutub!

Mina mõtlen alati, mida minu üks või teine valik teistele annab. Mitte seda, mis kõik endale krahman.

Minul ei teki kunagi mõtet, et oi-oi, mis on mu elu mõte. Näitlejana astud iga õhtu lavale, et anda. Aga selleks, et sul oleks midagi anda, pead sa ennast ka täitma.

Kuidas sina end täidad?

Vaikusega. Igasugune müra väsitab. Ega ma ei räägi, et ma elan nagu nunn, ei kuula ega vaata midagi. Aga teatud režiimis ma piiran teadlikult muid asju. Kui ma pean õppima mingeid raskeid tekste nagu viimase monolavastuse puhul, siis peab arvestama, et aju väsib samuti. Kõige tõhusam on õppida hommikul ärgates, kui olen puhanud. Kui on raske vaimse töö periood, siis ma alati magan päeval. Nagu tippsportlased. (Naerab.) Ja muidugi reisimine, raamatud ja inimesed – need laevad ka.

Müra väsitab kõiki. Aga muutume tuimaks, ei saa sellest enam aru.

Väsitabki! Müra võtab energiat. Aga mul on vaja energiat selleks, et pusida hoopis muude asjadega. Ja vaimset tööd tehes on mõistlik teha väikesi pause, tõused püsti ja liigutad. Eks ennast saab ka kokku võtta ja kontsentreeritult teha, aga niipea kui tuleb pingelangus, siis magan. Puhkan.

Kas teadsid, et aina rohkem inimesi tänases maailmas ei talu vaikust, isegi kardavad seda?

Minule vaikus meeldib. Mul ei ole iseendaga igav ja ma ei karda tõde. Vaikus mõjub mulle turvaliselt. Võib-olla sellepärast, et olen peres üksik laps ja harjunud omaette olema.

Ma arvan, et näitlejatöö vajab iseenda analüüsimist, sest sinu töövahend oled sa ise. Ei ole mul pintslit, molbertit ega pilli. Oled tasa ja otsid iseenda seest vastuseid. Mul on hästi vaja oma aega – see annab mulle tasakaalu, harmoonia ja kontakti iseendaga.

Küllap oma aega oleks kõigile vaja. 

On ka inimesi, keda laeb see, kui nad kätega midagi teevad. Minul ei ole! Ma olen kunagi nii palju peenraid Hiiumaal teinud ja kampsuneid kudunud, et täna ma lihtsalt unistan. Olen kusagil metsas või mere ääres ja kõik läheb tasakaalu. Meil eestlastel on nii hea - palju loodust ja puhas õhk. Superluks on siin elada!

Kui ma pole saanud omaette olla ja taastuda, siis muutun kriitilisemaks, kui muidu olen. Ma näen küll asju, mida saaks teha paremini, aga ma ei paiska seda kellelegi näkku. Suudan tolerantne olla. Aga kui pole saanud laadida, siis muutub sütik lühemaks.

Miks on inimesed kurjad? Nad on väsinud ja mures. Olmega on nii palju muret. Oleks palgad suuremad, oleks kõigil nägu nalja täis. Eluaeg oled tööl käinud, aga pensionipõlves saad sandikopikaid. Mida sa rõõmustad, kui pead kogu aeg muretsema, kuidas oma arveid maksta?

Samas on Eesti inimesed nii heatahtlikud ja abivalmid, et mul tuli pisar silma! Kui Ukrainas algas sõda, siis mind nii liigutas, kui palju aidatakse, toetatakse, annetatakse ja võetakse sõjapõgenikke oma kodudesse. Meil pole selline ühiskond, et inimestel on kodudes kapid raha täis.

Mina pole ka selline tüüp, kes koguks ja mõtleks, mismoodi ma ükskord pensionipõlve pean. Kõige tähtsam on tervis. Prioriteet ei ole see, kui kaua sa elad, vaid kuidas sa elad. Ja mina tahan elada elu, mida ma naudin. Peaasi, et ei kibestuks! Ja mutistuda ei tohi.

Mida tähendab mutistumine?

Kitsarinnalisust. See on sisemine muutus. Ring läheb kogu aeg ahtamaks ja siis sa targutad oma väikese maailma keskel ja oled kuri. Üks mutistumise ohumärk on see, kui hakkad rääkima, et vanasti oli kõik parem. Näiteks kuidas vanasti Draamateatris ikka olid peod ja kuidas suheldi, aga tänapäeva noored ei suhtle! Kuidas meie käisime ilusti riides, aga tänapäeva noored ei käi! Mood on selline, nad ei peagi käima. Kõik muutubki ja mõtle kui mõnus.

Väärtus, mille poolt ma väga olen, on vabadus. Just õigus ja julgus elada nii, nagu sina õigeks pead.

Mulle tohutult meeldib, et soorollid on hägustunud, ei ole enam nii selged need piirid nagu meie ajal, et naiselik naine on selline ja selline. Ja kui sul neid omadusi ei ole, siis sa tunned end halvasti. Ei!

Sattusin hiljuti lugema kutset: naised, läheme otsima naiselikkuse lätteid. Mitu nädalat otsime neid, ise kodus arvuti ees. Ja mõtlesin – ma võiks teha tasuta naiselikkuse ekspresskursuse, mis kestaks viis minutit! Ma olen naine, dokument olemas. Kõik, mis ma teen, on naiselik! Lihtsalt naised on erinevad. Mis pagana naiselikkuse lätteid otsida? Mõttetu.

Merle Palmiste Foto: Sander Ilvest / Postimees

Ekspresskursus peaks just ekstrakallis olema. Hetkega naiselikuks, garanteerib meedium-Merle?

Jaa, viis sotti viie minutiga (naerab). Oo, ma võin teha jaa! Ma usun, et töötaks ka. Ei ole vaja jaurata seal. Kui sul on tõesti aega üle, siis otsi pealegi neid naiselikkuse lätteid. Mina ütlen, et see jõud on igas naises juba olemas – lihtsalt kasuta seda!

Naiselik jõud – mida see sinu jaoks tähendab?

Ma arvan, et see on enesega hästi läbisaamine. Ja kui mees tunneb end oma nahas hästi, siis on see mehelik jõud. Aga samas võib naine olla selline, nagu ta iganes on – kui tunned end hästi, siis sind aktsepteeritakse. See, mis inimesi tõmbab, on harmoonia välise ja sisemise vahel. Sellest kiirgab rahu ja ilu.

Ma ei mõtle kunagi, kas ma olen naiselik või ei ole. Olen, nagu olen. Teen asju, mis mulle meeldivad. Mina ei käi kogu aeg ketsides, sest kontsa alla panemine meeldib mulle. Kontsaga on hoopis teine hoiak ja rüht, endal hea tunne ja teistel ilus vaadata. Mis siis, et mõni ütleb vanamoodne – ei huvita!

Ega ma ei kritiseeri naisi. Mõnikord mõtlen, et suhete loomine, kohtingukultuur, pereloomine, kõik on muutunud praegu palju keerulisemaks. Meil oli lihtsam. Maal oli eriti lihtne – sul oli väga väike valik, tutvud ja abiellud. Aga nüüd on terve maailm lahti, kuidas sa siis valid? Ja ei suudagi valida. Ootad, et kogu aeg oleks uus dopamiinilaks, uus ja uus ja uus.

Eks aeg on selline. Suhtes otsitakse teist, nägemata ennast. Eneseusku otsitakse väljast.

Huvitav, millest see tuleb, et eneseusku napib? Mulle tundub, et võrdlemisest. Kui käia sotsiaalmeedias, siis igal pool hakkab silma väline glamuurne edu. Näe, jälle nad reisivad, kõik on nii ilus, uued riided... aga minul ei ole seda. Ma olen läbi kukkunud!

Aga endas kahtlemine pole eneseusu vastand. Kõik enesekindlad inimesed kahtlevad endas – see on loomulik ja siis on ka areng. Ja eneseiroonia aitab väga palju – tegin, kukkusin, kust ma pidin teadma? Tõuse püsti ja mine edasi. Enesekriitika käib asja juurde. Aga kui keegi kõrvalt kritiseerib, siis ma ütlen alati: «Ole hea, tee ise!» Mida rohkem sa ise uut proovid ja oma mugavustsoonist välja tulla julged, seda vähem iriseja ja kriitiline sa teiste suhtes oled. Jube lihtne on turvaliselt kõrval seista ja kõike kritiseerida. Aga oled sa ise üldse sedasama proovinud?

Kui sa endas ei kahtle ega ole enesekriitiline, võid alguses väga hea tulemuse saavutada. Kuna nad tegutsevad kogu aeg. Aga mingi hetk jääb areng seisma.

Millised on sinu unistused 2024. aastaks?

Tahan terve olla ja et mu lähedased oleksid elus ja terved. Siis on kõik võimalik. See on suur kingitus, kui sa ei pea oma energiat kulutama vastiku haigusega võitlemisele. Ma olin lapsena palju haiglates, ma tean, mida see tähendab.

Aga palju sõltub enda häälestusest. Kui palju ma olen haigetega koos olnud! Aga mul pole koroonat ka olnud. Mõttel on tohutu jõud. Ja vihal on meeletu jõud. Ma olen ennast terveks vihastanud! Aga haigeks olen ennast samuti vihastanud. (Naerab.) Ja mina ei ülbitse absoluutselt, et vaadake, kus mina mõtlen ja olen terve, üldse mitte. Haigused käivadki mööda inimesi. Kui tuleb mõni haigus, siis ütlen kehale: hea, et andsid mulle märku puhata enne, kui midagi hullemat tuleb.

Eelmisel aastal oli mul dilemma: kas ma ostan uue külmkapi või sõidan Brasiiliasse? Valisin Brasiilia. Ja külmkapp nii vihastas, et andis otsad! Nüüd ostsin külmkapi ka.

Mida ma veel soovin? Huvitavat tööd. Ja väljakutseid – mulle meeldib väljuda oma mugavustsoonist. Iga uus roll tuleb nullist alustada ja saad aru, et elu ei keerle ümber sinu naba.

Merle Palmistest sai laval Lambasihver. Tema meelest on see puhas mõnu näha laval koomiline ja kaugeltki mitte kaunis välja. Foto: Tiina Viirelaid

Näitlejana oled õnneseen – pole jäänud kauni välimuse lõksu, vaid saanud kõikvõimalikke karakterrolle teha, mänginud nii iludusi kui ka peletisi.

Mul on vedanud jah! Noorena oli küll nii, et üks sekretär ajas teist taga – seksistlikud, mõttetud rollid. Ja siis ma otsustasin: sekretäri ma ei mängi enam! Unustage ära, ükskõik, mis must saab. Ja ei tulnud enam järgmist seksistlikku rolli. Tulid teised ja palju huvitavamad.

Eesti koomikute hulgas valitseb suur meeste ülekaal. Naisi, kes suudavad nalja teha, on väga vähe, eriti veel kaunitaride seas.

(Naerab.) Jah, ilusad naised ei tee üldse nalja. Nemad on ilus olemisega juba nii hõivatud.

Ilusatel naistel on elus ainult kaks probleemi – alguses see, et nad on liiga ilusad ja kõik on nii kadedad. Ja pärast kujuneb suurimaks probleemiks see, et nad ei olegi enam ilusad. Sa ei saa ainult välisele rõhuda, ilust üksi ei piisa! 

«Ilusatel naistel on elus ainult kaks probleemi.» Merle Palmiste

Kui naised nalja teevad, siis sellised «karakternaised», kes ei ole klassikaliselt ilusad. Ja meeste huumor ja naiste huumor on väga erinevad. Tihtipeale mehed dikteerivad seda.

Kui naine kirjeldab väärt meest, siis ikka öeldakse: mehel peab olema hea huumorimeel. Mehed ei ütle seda mitte kunagi: vahet ei ole, milline see naine välja näeb, peaasi et nalja saab! Aga võib-olla nad kardavad, et naine võib ka nende üle naerda.

Ega nalja on väga raske teha. Kui keegi tuleb draamat vaatama, siis ta kunagi ei tõsta kisa: «Ai, vähe surma! Nutta ei saanud!» Aga kui ta tuleb komöödiat vaatama ja teda ei aja naerma, siis inimesed muutuvad väga vihaseks: «Miks siin nalja ei ole?!»

Eks maitsed on erinevad – üks solvub, teine naerab kõht kõveras. Ja on nalju, mis ei aja naerma. Aga mina olen veendunud, et ei ole ühtegi teemat, mille üle nalja teha ei tohiks. Isegi vägistamise üle tohib. Aga oleneb kes, kuidas ja millal.

Merle Palmiste säravat koomikutalenti saab nautida Lambasihvri rollis tükis «Lambasihver. Pearu naise tõde ja õigus»

Palju sa tavaelus nalja teed?

Pidevalt! Huumorimeel on minu jaoks üks tähtsamaid asju. Kui nalja ei saa, siis on mõttetu elada. Mis, nutame kuni surmani või?

Nali on jumalik asi, nutta oskab igaüks. Ja sul peab olema julgust naerda iseenda üle. Mitte keegi ei ütle surivoodil: «Oleks võinud ikka rohkem nutta! Kahju, kahju, miks ma küll elus rohkem ei kurvastanud.» Naeruga on vastupidi.

Mõni inimene võtab elu ja iseennast maru tõsiselt ja talle tundub, et kõik viskavad nalja tema üle – need on veel eriti naljakad tüübid. Kellel on probleeme iseendaga, need usuvad, et kõik teised on tema vastu. Kõigil meil on probleemid. Ja kellegi õigus pole oma probleeme teistele kaela riputada!

«Kõigil meil on probleemid. Ja kellegi õigus pole oma probleeme teistele kaela riputada!» Foto: Renee Altrov