Roald Johannson: meid viidi pimedasse ruumi, kus olid kurjade nägudega araablased (1)
/nginx/o/2023/12/28/15803057t1h5cc6.jpg)
15. jaanuar 2024, 09:00
Ta on külastanud alates 2019. aastast viie telehooaja saadete jaoks 35 riiki, 119 linna ja küla ning koos peatselt algava kevadhooajaga teinud kokku 75 reisisaadet. Talle on usaldatud saladusi, ta on näinud eestlaste pingutusi ja võõrsil elamise raskuseid kõige ehedamal moel. Ta on soe, sõbralik ja meeletu kogemustepagasiga nõudlik professionaal. Ta on armastatud telemees Roald Johannson.
Roald on tõeline rännumees. Peale oma tööprojektide püüab ta vähemalt korra aastas ka kogu perega puhkamas käia. Viimati oli neljaliikmeline perekond Tenerifel, jaanuaris ootab Johanssonide pesakonda eksootilise Tai virvarr.
Veel rohkem põnevaid lugusid värvikatest inimestest leiad DIGIAJAKIRJADEST.
«Oleme seda pikalt planeerinud. Praegu sai meie pisim just neljaseks, vanem tütar on kuueaastane, laste esimestel eluaastatel me kuskil niimoodi ei käinud. Aga hakkasime harjutama – kõige esimene reis nendega oli Türki, kus oli hästi lapsesõbralik hotell lugematute atraktsioonidega, mugav ja hea oli olla.» Järgmisel reisil tegid nad sammukese edasi – rentisid kohapeal auto, sõitsid ringi ja ööbisid erinevates paikades. «Nüüd on meil plaanis neli sihtkohta koos siselendudega, vaatame, kuidas meil seal nüüd läheb,» naeratab mees.
Roald teeb oma retkedel kaasa ka kõige pöörasemad seiklused, vaata teda parvematkal:
Videod Roaldi retkedest filmis Mustafa Celik.
Olles käinud üle kogu maailma, on Roald näinud nii pöörast luksust kui ka hinge rebestavat vaesust. Suuri unistusi ja rahulolu. Loomulikult on ta mõelnud, kas ja kuidas oleks elada kuskil mujal kui Eestis. Tema mõtted selle kohta on väga konkreetsed. «Ei. Kindel ei. Mida enam ma ära käin, seda enam tean, et tahan justnimelt siin elada. Võiks pikalt ja laialt kobiseda novembrikuu kaamosest, külmetushaigustest ja pikkadest eriarsti järjekordadest, aga mida aeg edasi, seda suuremaks mu kodumaa armastus läheb. Üha enam hindan seda, mis mul siin on. Ega see majanduslangus ja muu liiga optimistlikuks ei tee, aga siiski. Võibolla tuleb see vanusega,» naerab ta. «Kahekümneselt sai veel klišeelikult mõeldud, et teeks mõne rannabaari Kariibi mere saartele ja naudiks elu, aga mis see siis oleks? No üks rannapäev on tore. Teine ka. Aga mis siis edasi? Ma väga naudin, et saan reisidelt koju tulla ja kraaniveega hambaid pesta.»
Lisaks on ta näinud kümnete eestlaste pingutusi, et mujal maailmas läbi lüüa, hakkama saada ja ära elada. «Et eristuda teistest kohalikest ja sisserännanutest, on ikka meeletu töö. See ei ole nii, et lihtsalt lähen, keegi ei oota ju sind.»
/nginx/o/2020/09/14/13345049t1hcbdb.png)
Hirmu faktor pidevalt tagataskus
Küsimusele, kas tal on reisidel midagi ohtlikku juhtunud, vastab telemees nutikalt: «Ma vähemalt ei tea, et oleksin päris surmasuus ega eluohtlikus olukorras olnud.» Küll aga mainib ta, et kõrgusekartjana on tal palju ebamugavaid hetki, kus ta lihtsalt tunneb ennast halvasti. «Ratsionaalselt võttes tean ju, et ei kuku gondli või funikulööriga alla, aga hirm on siiski. Või siis Uus-Meremaal serpentiinidena kulgevad mägiteed – need kõrgused tulevad ise minu juurde. Kanadas Briti Kolumbias olid lõputud kuristikud ja kaljud, imelised kanjonid ja vaated, rippsillad... Kahe kanjoni vahel – ma ei suutnudki sinna peale minna, õnneks tegi operaator Mustafa seal droonikaadreid ja ma ei pidanud ka.» Vaata videot – kas sina julgeksid nii kõrgel kuristiku kohal rippuvale sillale ronida?
«Bogattas koos operaator Marianne Kõrveriga olime funikulööris, mina istusin seal keskel, hoidsin torust kinni ja vaatasin põrandat, mis õnneks ei paistnud läbi. Inimesed vaatasid mind ümberringi nagu mingit lollakat, aga mida sa teed. Eks see üks mugavustsoonist väljatulek ja eneseületus on.»
Roald naerab, et kõrgustest ei pääseks ta ka siis, kui neid ise väldiks. «Kui mõnel eestlasel külas olen, tahavad nad ikka ilusaid kohti ja võimsaid vaateid näidata. Ja vaade üldiselt tähendabki, et tuleb kuskile üles minna.»
Maailma maitsetest
Eksootilistest kohtadest toob Roald koju mitmesuguseid maitseid, vahel mõne retseptigi. Viimati näiteks leidis Ühendemiraatidest koju tulles kohvris koha kaamlipiimast šokolaad. Magusasõbrana sõi ta Argentiinast toodud purgitäie dulce leche't koos tütrega kahe peale tühjaks.
«Ja ma püüan ikka ka hullu panna maitsetega. Näiteks Ken Saaniga sõime Tansaania piiri ääres maasaide juures nende rahvusrooga, praetud kitsesoolikaid piri-piri'ga. Oli päris rõve!» Roaldi kulinaarne uudishimu on seda üllatavam, sest selgub, et tegelikult on tal üsna tundlik seedimine ja pea igas eksootilises riigis on mõned päevad, kui ta toitub kaasasolevatest söetablettidest ja magedast keeduriisist.
Jamaikal sattus tema toidulauale jällegi puuvili ackee, mis on niisama süües lausa mürgine, kuid õigesti töödelduna ohutu ja maitsev. Kohalikke kokkasid usaldades jõudis Roaldi taldrikule midagi omletisarnast, mis oli seesama ackee kalaga. «Kõlab jõledalt, aga see oli maru maitsev,» kinnitas ta, et gastronoomilised julgustükid tasuvad ennast ka ära.
Brisbane'i lähedal Morettoni väikesaarel küpsetas piloot meile krokodilliliha. «Sinna saamiseks pidime lendama 20 minutit külmkapisuuruses lennukis, õudne! Aga jõle äge koht, kuhu muidu ei satuks ja see krokodill oli mõnus pehme valge liha tegelikult.»
Tee kaasa Roaldi õhulend Brisbane'i kohal. Külmkapisuuruses lennukis – kas julged?
«Islandi kääritatud hailiha aniisiviinaga oli päris jube. Kohalik delikatess, aga sai ka see kuidagi alla loputatud,» tõmbab ta lõpetuseks veel ühe verdtarretavalt vastiku rahvusroa mälestuste kübarast.
Edukuse saladus, milleta nii kaugele pole mõtet minnagi
Johannson on korduvalt noppinud tele- ja meelelahutusauhindu ja kui näed teda töötamas, saad aru, kui nõudlik on ta eelkõige iseenda vastu. Tundub, et see ongi osaliselt tema edu valem.
Roaldist õhkub meeletult professionaalsust ja töökust, ka on kadestamisväärne tema ümberlülitumise võime. Intervjuuväliselt räägib ta pigem vaikse häälega, naerab ja kirgliku inimesena vehib jutule kaasa nagu sõbralik dirigent. Aga nii, kui algab intervjuu ametlik osa, on ta keskendunud, mõtleb hoolega kaasa ja tema hääl ning diktsioon muutuvad kristallselgeks. Imetlusväärne.
«Käies nii kaugel, on ilmselge, et kohapeal veedetud aeg tuleb pigistada kuivaks nagu sidrun. See pole mõeldav, et ma lähen ühe loo pärast nädalateks teisele poole maakera, ei ajaliselt ega rahaliselt.»
Ta räägib kurioosse loo, kuidas tuleb end kokku võtta siis, kui tundub, et kuramus, nüüd on küll saatematerjali koha pealt täielik nulliring. «2021. aasta oktoobris, kui COVID liikuda lubas jälle, oli meie esimeseks sihtkohaks Hawaii saared. USA oli tegelikult sel ajal alles suletud tavaturistidele, aga ajakirjanike eriloaga saime minna. Meil Euroopast minnes oli vahepeatus San Franciscos ja sealt edasi siis Hawaiile. Olime kõik Synlabi testid teinud ja sertifikaadid kaasa võtnud, kui San Francisco lennujaamas sellele samale paberile otsa vaadates öeldi, et see neile küll ei sobi, neil on seinalgi nimekiri, kelle tehtud teste nad usaldavad. Ei päästnud siis selgitused, et Euroopa Liit ja QR-koodid, ei, neile ei sobi, mis asjad need üldse on?»
«Piirivalvur näitas seinale, et nende jaoks on sobilikud sellised testitegijad ja ei hoolinud, et meie reisisaate tiimi lennuk väljub kahe tunni pärast. Lennujaama testipunkt oli juba suletud. Piirivalvur tuli ideele, et tema võib meid lennukisse lasta, aga võib vabalt juhtuda, et meid saadetakse Hawaiilt otsejoones tagasi. Mis kõik on suur aja- ja rahakulu.»
Telemees kirjeldas: «Meil oli valida, kas riskida ja minna Hawaiile või võtta hotell, teha testid ja minna järgmisel päeval Hawaiile.» Otsus sündis ja nad jäid. Hotell 500 dollarit, teine ligi 500 dollarit minu ja operaatori testidele. Ja kurat küll, need testid olid need antigeeni testid, kus pabeririba korraks ninna pistad.»
«Kohale jõudes oli algus imeline, sest Hawaii oli üks neist unelmate sihtkohtadest, kus pole käinud. Pidin tegema loo eestlasest Mallest, kes on seal fotograaf ja pulmakorraldaja. Meil oli temaga kokkulepe, et saame osaleda ka ühes pulmas, kajastada kõike sellega kaasnevat, olla kaasas nii tseremoonia kui ka pildistamise juures.» Siis saabus aga uuesti ebaõnn: «Helistasime Mallele, et oleme kohal, ja ta ütles, et ei-ei-ei, tal just pool tundi tagasi läks lõhnataju ära ja kogu see pulm ning sellega kaasnev on tühistatud. COVID!»
Edasises tulebki välja Roaldi meeletu kogemuste ja oskuste pagas telemehena ja paindlikkus kriisiolukorras asjad ümber mängida ning tööle panna. «Inimene, kelle pärast ma sinna läksin, jäi koroonasse ja kogu lugu kukkus seega ära. Ma olen teisel pool maakera, mul on loo mõttes tühjad pihud, tuli midagi muud välja mõelda. Mul õnneks oli sealsamas Big Islandil üks teine kontakt ja leidsin kiirelt San Franciscost veel ühe eestlase, kellest ma üldse ei plaaninud lugu teha ja võtsin need kiirelt plaani.»
«Ma olen 21 aastat televisiooni teinud ja saanud kogemuse, et alati tuleb reisile minnes korjata kott lugusid täis. Sa pead olema paindlik ja minu tugevus ongi see, et minus on paras annus pohhuismi, ma ei lähe paanikasse. Hindan olukorda, et seis on selline, olen siin, kus ma täpselt olen, mul on aega kolm päeva ja ma pean seda maksimaalselt kasutama.»
«Niisama siin puhata ka ju ei taha, naine lastega kodus, mina päevitan Hawaiil. Ta võib sellest ise eraldi rääkida, kui raske tal ilma minuta nädalate kaupa siin olla on. Olen tänulik, et ta ei ole ära läinud,» kiidab Roald soojalt ja pehmelt.
Tagantjärele saab ta südamerahuga kinnitada, et tõi sellelt reisilt viperuste kiuste ära sellise koguse lugusid, mille pärast sinna sõitis.
Filmimine rangelt ebasoovitav
Hiljuti jõudis Roald tagasi Araabia Ühendemiraatidest. Olles kohas, mis on nii range ja pakatab bürokraatiast, on selge, et viperused ja situatsioonikoomika ei jää olemata.
Videokaamera on seal sama halb, kui tegeleks liputamisega, sind vaadataksegi nagu kriminaali
Araabia Ühendemiraatides on filmimiseks olud väga konservatiivsed. «Seal ei tohi iial öelda, et filmid televisiooni jaoks. Tuleb öelda, et teeme niisama YouTube'i videoid. Videokaamera on seal enamvähem sama halb, kui tegeleks liputamisega, vaadataksegi sind põlgusega nagu kriminaali. Aga saadet päris telefonikaameraga ikka kokku ei pusi.»
«Läksime operaator Ivar Heinmaaga kaameliturule filmima. Ei läinud minutitki, kui range korravalvur ATVga kohale kimas ja aru päris. Tegi meile selgeks, et ilma ametliku loata ei tohi filmida midagi. Meie pärimiste peale oli nõus ta meid viima vastava ametniku juurde, kes neid lube väljastab.» Sõitiski meie telesaate tandem paari kilomeetri kaugusele tähtsasse kohta, ATV ees ja eikuskilt ilmunud must Jeep taga. «Seal viidi meid pimedasse ruumi, kus olid kurjade nägudega araablased. Uurisid, kes me sellised oleme, et nende kaameliturul üldse filmida mõtleme.»
Eesti kuulsaim kunstnik Toomas
Kuid kui lahendus on leida vaja, siis Roald selle ka leiab! «Rääkisin, et oleme Eestist Tallinnast. Ei mäletagi, kas ütlesin, et oleme Eesti kunstikeskusest või kunstikoolist, aga tulime siia tegema lugu Toomasest. Meie kõige kuulsam skulptor! Kas te ikka teate Toomast? Kõige parem Eesti maalikunstnik ja skulptor, ta töötab siin teie ülikoolis õppejõuna. Toomasele on järgmise rahvusvahelise sümpoosioni jaoks tutvustavat videot vaja ja me mõtlesime selle teha siin teie imekaunis riigis. See on Eesti riigi jaoks ülioluline võte, see sümpoosion on väga suure kaaluga sündmus. Palun lubage meil see asi ära teha.»
Tegelikult oli Toomas lihtsalt üks tore kohapeal elav eestlane, kes veidi maalib ja teeb skulptuure. Väärt saatematerjal - seda kindlasti! Ja filmimise ettekäändeks sai temast rahvuslik kuulsus, et filmivõtete olulisust rõhutada ja see luba saada. Riigis, kus filmimiseks luba saada on praktiliselt võimatu, selline taktika koos kire ja sihikindlusega töötas!
Vapper Imbi
Toomas elas seal koos oma 80+ emaga, kes oli pisike nagu hambaork, muidu tubli, aga siiski päris üksi enam eluga hakkama ei saa. Hommikul enne filmima minekut tõstis Toomas ema trenažöörile istuma ja pani lindi vaikselt käima, et Imbi veidi liigutaks päeva jooksul. Ja siis: «Me läksime kodust ära ja unustasime, et Imbi jäi trenažöörile. Kui tagasi Toomase majja jõudsime, oli Imbike kohusetundlikult juba 26 kilomeetrit maha kõndinud. Selline kange naine!»
Loa väljastamise protsess võtab muidu aega vähemalt kolm päeva. Selle jooksul hindaks mitmest ametnikust koosnev konsiilium taotlust ja selle käigus oleks võinud juhtuda lugematu arv ennustamatuid õnnetusi. Siiski oli Roaldi veenev etteaste nii mõjuv, et luba väljastati neile kohe. «Eesti kunstikeskusele oli see suur võit,» naeris ta. «On võimatu selliseid asju kõiki ette näha. Olen Pelgulinna poiss, teinekord tulebki Ida-Euroopa mentaliteeti kasutada ja lihtsalt ära teha. Kui vaja millegagi tegeleda, siis tegeled.»
Roaldi reisidest jääb sageli mulje, et mis sel mehel viga - aina kulgeb ühest paradiisina tunduvast paigast teise ja teeb sellest kõigest veel laheda saate. Elu nagu lill! Tegelikult Roald tööreisidel endale puhkust ei luba. Enne töö ja pärast ka töö. Talle ei meeldi juba see mõtegi, et tema naudib elu, aga naine rassib lastega kodus.
Puhkamise võtavad nad pühalikult ette perega koos just nüüd, uue aasta hakul. Pakivad kohvrid ja sõidavad ühiselt seiklustele vastu.
Ankeet «Roald soovitab»
1. Kuhu soovitad mesinädalatele minna? Briti Kolumbiasse Kanadas, Goldeni linn. Kallis, aga imeilus, täiesti vau.
2. Riik, kuhu oled alati nõus tagasi minema? Argentiina.
3. Raamatusoovitus lennukisse? Viimati lugesin Eero Epneri raamatut Lembit Ulfsakist. Väga meeldis. Tegelikult olen lennukis rohkem filmide vaataja.
4. Millist kodutoitu sa reisidel esimesena taga igatsed? Ma olen suur hapukapsafänn, seega ütlengi hapukapsas.
5. Mis on sul alati reisikohvris? Mu kalli elukaaslase antud talisman. Õnnetoov budistlik amulett, mis mul nüüd tõesti alati kaasas on.
6. Kes su lemmik reisikaaslane on? Kõik kolm operaatorit, kellega reisidel käin – Marianne, Ivar ja Mustafa
7. Kõige parem külakost, mida Eestist kaasa viia? Kalevi kommid ja must leib on klassika, aga nüüd paluti Põltsamaa sinepit ja see on kindla peale minek!
Fantastilised paigad, mille Roald Johannson oma reisisaadete kaudu iga eestlase koju toob. Võrratu loodus Briti Kolumbias.
Uued osad! «Roaldi retked» Araabias
Klõpsa lahti Kanal 2 ning põruta koos Roaldiga Araabia Ühendemiraatidesse, kus eestlased avasid söögikoha Valgerand. Saatejuht Roald Johannson seikleb Abu Dhabis ja Dubais, kus Eesti inimeste loodud söögikohtade populaarsust on kinnitanud suisa šeigi isiklik toetus.
«Roaldi retked» on eetris neljapäeval, kell 20.30 Kanal 2
