PÖÖRANE TAI ÖÖELU ⟩ Kuidas eestlanna sattus jubedasse Bangkoki stripiurkasse ja sealt põgenes

Eesti vanarahvas ütleb, et tupelihased peaksid olema nii tugevad, et kui käsi püksi pista, on tunne, nagu söödaks hobusele peo pealt suhkrut. Kogemus, mille osaliseks mina sain, näitas, et see on kõigest köömes selle kõrval, milleks naiste tuped tegelikult võimelised on. Järgnev lugu ei ole lihtsalt mõni maitsetult siivutu vaimuhakatis, vaid päris kogemus. See on reisilugu, aga mitte ainult – see on ühe riigi naiste sissetulekuallikas.

Kui tihti tekib neid olukordi, mis sööbivad su mälupilti ning jäävad sinna pikaks ajaks üüri maksmata pidama? Nagu mõni kentsakas korterikaaslane, kes ei ole sulle meeltmööda, aga lahti ei taha tast ka saada, sest tema käitumine pakub sulle meelelahutust ja ajab itsitama. Täpselt niisuguse tunde tekitas minus käik Tai pealinna Bangkoki ühe kuulsaima linnaosa stripiklubisse. Kuid mitte niisama stripiklubisse, vaid klubisse (või paslikum oleks selle kohta öelda urgas), mis pakub Tai tuntuimat ööelu-show'd – pingpongimängu.

Pilt stripiklubi ukse ees. See, mis meid ees ootas, toob naeru näole veel tänagi! Foto: Erakogu

On pühapäev, oleme sõpradega linna peal ringi tiirutanud juba mitu tundi. Plaanid hakkavad nagu vaikselt otsa saama, aga samas koju ei taha ka veel minna, sest selles linnas käib elu hommikust õhtuni, õhtust varahommikuni ja nii seitse päeva nädalas. Melu ei vaibu hetkekski, võib-olla ainult keskpäeval, kui temperatuur küündib talumatusse kõrgusesse ning ainsaks võimaluseks maha jahtuda on olla läbilõikavalt külma konditsioneeri all kodus või kaubanduskeskuses. Jah. Bangkokis käib elu lakkamatult – tihtipeale, kui öösel koju sõidan, näen veel kahe-kolme ajal öösel, kuidas lapsed tänavatel vutti taguvad ja vanemad väliköökides toite küpsetavad.

Ei saa meie kehvemad olla. «Kuule, mis oleks, kui läheks kaeks selle kuulsa pingpongi-show üle?» küsin sõbrannalt. «Mina mingit spordivõistlust praegu küll vaatama ei viitsi minna,» lausub sõbranna ükskõikselt vastu. «Ei-ei, tegemist pole selle pingpongiga… Või on küll, aga seda ei mängita reketiga, vaid pall pillutakse hoopis tupest välja!» selgitan talle nagu ekspert. Kuigi eksperdist on asi kaugel, sest tean ainult nii palju, kui lugesin rohelisest brošüürist, mida on mulle tänaval mitu korda pakutud: «Ping pong shows every day. Pussy smoking, pussy candles lightning, pussy shooting darts, pussy singing happy birthday (Pingpongi-show iga päev. Tupesuitsetamine, tupeküünalde süütamine, tupe noolevise, tupp laulmas «Palju õnne sünnipäevaks» – toim).» Teisisõnu on klubi menüüs pea kakskümmend tegevust, mida kõike väidetavalt tehakse vagiinaga.

Valik on suur ja lai! Foto: Erakogu

Oskamata isegi tulla nende võimaluste peale, ei saa ju sellist asja jätta nägemata. Pealegi on tegemist Bangkokis ühe turistide seas kuulsaima õhtuse meelelahutusega.

Pikemalt mõtlemata seame sammud PatPong Night Marketisse ehk ööturule. Kulub ei vähem ega rohkem kui kaks minutit, kui leiame mehe, kelle käes on seesama roheline menüü.

Arvasime, et show leiab aset sealsamas, kus see sisseviskaja oma tööd teeb, kuid eksisime täielikult. Meid suunatakse kolmerattalise  tuktuki peale. «Nojah siis,» vaatame üksteisele nõutute, kuid elevust täis nägudega otsa. «Ju siis on ümber nurga,” mõtlen endamisi. Minutid kuluvad ja peopaika ei paista. «Ei tea, kas peaksime kellelegi meie trajektoorist teada andma?» küsime üksteiselt. Pärast kümneminutilist sõitu jõuame piirkonda, mis on isegi veel elavam ja pöörasem. Sildil seisab «Nana Plaza». Rahvast on murdu ning helitase purustaks ilmselt kõik detsibellimõõtjad. Tuktuki juht juhatab meid kenasti ühe ööklubi ukse taha. Maksame kumbki 400 Tai baati (umbes kümme eurot) ning meid juhatatakse sisse.

Foto: Vic Helian / Shutterstock

Meie ees seisab vaade tühjale stripiklubi saalile, kus laval õõtsub ümber posti umbes kümme stripparit ning pea sama palju neoonvestis töötajat, kes kõik helgivad nagu jaaniussid suveõhtul. Kuigi nende ülesanne ei ole kahte armunut kokku viia, vaid hoopis jälgida, et keegi ei filmiks seda, mis siin sees toimub.

Saal siiski päris tühi ei ole. Märkame nurgas istumas kaht teist meiega samavanust tüdrukut. Kõigil neljal tuleb muie näole, noogutame heakskiitvalt üksteisele ning võtame istet lava ette. Üsna pea juhatatakse ka nemad meie kõrvale istuma ja veel otse lava ette! Siin me siis istume – neli kahekümnendates Euroopa tüdrukut stripiklubi esireas. Ei saa enam midagi ette heita valgetele meestele, kes Aasiasse meelt lahutama lähevad. «Bangkok on teinud siinkohal oma töö,» naljatan mõtteis endamisi.

Esimeseks etteasteks ulatatakse meile pingpongireketid kätte. No hakkabki pihta. Ei tea, mida oodata ka. Muusika pannakse mängima, naised laval võtavad asendisse… Kolm, kaks, üks ja nagu spordivõistluse stardipauguna hakkavad nemad väikeseid valgeid pallikesi meie poole tulistama. «Kuidas?! See ei saa olla võimalik!» naerame imestunult omavahel. Pikki mõttevahetusi ei saa olla, sest tuleb olla tähelepanelik ning lüüa pallid tagasi. Pihta ei taha ju keegi pallidega saada… Kahetsen esiritta istumist juba praegu. Ja see on kõigest esimene akt.

Järgmiseks tuleb esitamisele sünnipäevalaul koos küünalde puhumisega. Kui eeldaks, et küünlad puhutakse ära suuga, siis tuletan meelde, mis show'le olime siiski tulnud... Tavapäraseid tegevusi, mida muidu tehtaks käte või suuga, näiteks õllepudelite avamine või pildi joonistamine, tehakse siin demonstratiivselt armastuse lahklihasega (nagu esoteerikust sõbrale meeldib öelda).

Nüüd aga tulevad naised lavalt juba meile päris lähedale. Ilmselt otsitakse publikuga vahetut kontakti ning kuna meid on saalis jätkuvalt neli, siis on selleks ju suurepärane võimalus. Nüüd tõsteti juba etteaste (kui neid etteasteks saab üldse nimetada) latti ning see muutus pöörasemaks. Kui see, mida eelnevalt olime näinud, oleks jätnud «karbi lahti» pea 99 protsendil inimestest, siis see, mida nüüd hakati tegema, ületas kõiksugused piirid.

Tuktukid – nendega saab linnas kiiresti ringi liigelda, kuigi nendega sõitmise hind jääb kallimaks kui takso või mootorrattaga. Foto: Narongsak_B / Shutterstock

Naine minu ees avab enda jalad ning tõmbab sealt välja žiletiteradega niidi. «Oh, õudust!» ei suuda ma uskuda ja keeran pilgu ära, sest ausalt öeldes ei soovi ma vaadata nii detailselt enda ees asetleidvat pilti. See aga vihastab üht personaliliiget, kes askeldab neoonvestis saalis ringi. «Mis mõttes sa tuled siia ja ei vaata? Istu ja vaata sinna!» osutab ta näpuga naise hargivahe poole. Järjekordne akt sai läbi: «No, mis siit enam tulla saab,» mõtlesin. Tasub vahele öelda, et saal on terve show aja olnud sigimist ja sagimist täis – küll kahtlustab neoonvestide armee meid filmimises või pildistamises, küll käib üks tüdruk, korvike käes, pärast iga «roa» serveerimist meie juurest mööda, lootes, et anname talle jootraha. «Milleks seda veel vaja? Maksime ju sissepääsutasu ära,» pole me päri. Paistab, et see vihastab töötajaid aga järjest rohkem välja. Karistus? Isiklikku ruumi tungimine.

Järgmise aktiga muutub aga asi naljast kaugele. Järgmine naine tuleb meie kõigi nelja ette ning võtab kükitamise poosi. «Ma ei taha teada, mis siit tuleb…» muutun juba närviliseks. Ja ka asja eest. Vabandage pikantsuse eest, aga muudmoodi ei anna seda kirjeldada: naine võtab enda seest välja konna. Ma kordan. Konna. Kukume neljakesi kiljuma, sest oleme šokis. «Kas tegemist on päris konnaga? Kuidas ta üldse selle välja võttis? Mida ta teeb sellega?» Küsimusi on mitmeid, aga analüüsida ei jõua neist ühtegi. Möödub vaid silmapilk ja ta otsustab selle konna meie pihta visata. Kaks meie uut tuttavat tüdrukut jooksevad kiljudes ukse poole ning enam ei näe me neid kunagi. Võib-olla ehk taas ühel päeval kuskil veidras kohas, mida ei oska praegu ettegi kujutada? Elame, näeme.

Pärast üht konna võttis agar öötöötaja kohe välja ka teise ning viskas samuti selle meie poole. «Stop it! Stop it! (Lõpeta! Lõpeta! – toim)» karjun ning poetan nii mõnegi krõbeda sõna juurde. See oli piir. Etendust võid teha lava peal, aga tungida minu isiklikku ruumi ja käituda ebahügieeniliselt on mulle väljakannatamatu. Teeme sõbrannaga otsejoones vehkat, meid jäävad saatma kurjad hõiked ja õel naer.

«Suudad sa uskuda, mida just nägid?» küsin sõbrannalt, kui oleme jõudnud õue. «Ega ikka ei suuda küll,» vastab ta naerdes. Seedime natuke äsja kogetut ja teeme samad järeldused. Meid mõlemaid valdavad mitmed tunded – kohati on jube lõbus, nalja kui palju, samas on natuke hirmus, sest lõpp muutus eriti rõvedaks ja isegi pisut ängistavaks. Seejärel häbitunne naissoo ees ning üldse on väga palju küsimusi õhus.

Vot sulle siis pingpongi-show'd, millest enne olin kuulnud vaid poole kõrvaga ühelt tuttavalt, kes oli samuti Bangkokis käinud. Kas ma oskasin seda sellisena ette kujutada? Ei, kindlasti mitte. Ilmselt mõjutas meie kogemust ka see, et olime tulnud siia ebapopulaarsel ajal – pühapäeva õhtul kell kaheksa. Ka lääne õllekõhuga turist leiab sel ajal siit suurest virvarrist muud tegevust, mitte aga neli 20ndates tüdrukut, kel tõesti pole pühapäeva õhtuga midagi erilist peale hakata. Mis on aga kindel, on see, et elamus toob ka kuid hiljem naeru näole. Ja teadmine, et naiste intiimpiirkond on ikka pagana võimas küll.