Traagiliselt auto taga lohisenud Vuntsi uus elu: nii erilist koera pole meie peres veel olnud
18. jaanuar 2024, 09:30
«Woodyl läheb hästi, füüsiline tervis on väga hea, keha on ilusti taastunud,» ütleb mullu suvel traagiliselt auto taga lohisenud koera uus perenaine Mari-Liis. Veel enam – selgub, et Woody on koguni ääretult hea sprinter, kes hoolimata oma suurest kasvust suudab hetkega tohutu kiiruse üles võtta. Küll aga on kohutavad läbielamised jätnud jälje koera vaimsele tervisele.
Palju läbi elanud koera lugu läks mullu suvel hinge tuhandetele eestlastele. Nende seas ka Mari-Liisile, kes Woodyst, tol ajal veel nimega Vunts, luges Loomapäästegrupi Facebooki lehelt. «Lugesin, nutsin lohutamatult, silmad lähevad ka praegu märjaks, kui seda kirjutan... Tegin annetuse ja enam seda koerapoissi oma mõtetest ja südamest välja ei saanud,» meenutab ta esimest kokkupuudet.
Mari-Liis jäi Woody lugusid meediast jälgima. Sel hetkel otsis ta oma linnakoju uut suurt koera, sest eelmine oli siit ilmast haiguse tõttu lahkunud. Siiani ei olnud Mari-Liisile ükski nähtud kutsikas hinge pugenud, kuni tuli Woody...
Mari-Liisil tekkis mõte Woodyle kodu pakkuda, aga kuna sama soovisid paljud teisedki, ei saanud sugugi kindel olla, et just teda välja valitakse. Läks aga õnneks. «Olime perega reisil Lõuna-Euroopas, kui tagasiteel helises ühes Poola linnakeses mu telefon ja helistajaks oli Heiki (Valner – toim). Rääkisime veidi ja leppisime kokku, et läheksin Woodyt Loomade Kiirabi kliinikusse vaatama, et kas Woody ka annaks oma heakskiidu,» räägib Mari-Liis.
Kuna esimesel kohtumisel oli Woody veel üsna hapras olekus, tõi tema nägemine lausa pisarad silma. «See oli väga emotsionaalne hetk.» Seejärel mindi koos Wutsiga kliiniku juurde jalutama. Kui Woody vahepeal puhkas ja istus, siis ikka tihkelt Mari-Liisi jala vastu nõjatudes. «Minul rohkem küsimusi ei tekkinud, tundus, et Woodyl ja Heikil ka mitte.»
/nginx/o/2023/08/16/15527219t1h7b8c.jpg)
Vaata videost, kuidas Vunts oma esimesi samme tegi:
Uude koju saabus Woody 25. augustil. Uues peres ootas teda ees parajalt kirju seltskond: kaks last, 12-aastane tüdruk ja 8-aastane poiss, Nana, kes on kõige olulisem tema elus, lisaks veel Cavalier King Charles spanjel Rocco, kass Sass ning kaks hobust ja kolm poni. Kabjalised muidugi päris koduaias ei ela, nende kodu on Haapsalus Vanamõisa tallis.
«Meil on tegelikult kaks kodu – linnakodu ja maakodu, mis asub ka Haapsalus, aga hajaasustuse piirkonnas. Linnakodus ehitame välja teist korrust, et kogu pere kenasti ära mahuks. Woody elab koos Sassi ja vanaema ehk Nanaga linnakodus ja Rocco koos minu, abikaasa Tõnu ja meie lastega maakodus,» täpsustab Mari-Liis. Woodyga on pere koos sellegipoolest iga päev. «Kui just mitte terve pere, siis mina kindlasti. Woody vajab praegu väga palju tähelepanu, õpetamist, koolitamist ja teatud halbade käitumismustrite asendamist uute käitumisoskustega,» räägib ta.
Kes on Woodyga kõige lähedasem ning kuidas rollid jagunevad tema eest hoolitsemisel?
Eks ongi nii kujunenud, et mina olen vist Woody jaoks kõige olulisem inimene. Nana muidugi ka, aga vanaemad on ikka ju laste jaoks need, kelle sõna alati kuulama ei pea ja kes on rohkem hellitajad kui nõudjad. Nii vist tunneb ka Woody. Aga Nana on üks olulisemaid inimesi tema elus ja Woody tõuseb siiani lausa magamast üles, kui Nana teise tuppagi läheb, Woody ei jää temast maha. Wuts armastab lapsi meeletult, aga oma suure kogu ja ülevoolava temperamendi tõttu tuleb natuke silma peal hoida, eriti esimese tervituse juures. Woody on püsti tõustes peaaegu minupikkune (mina olen 1,75 m pikk) ja kaalub ligi 50 kilogrammi. Seega, kui ta tahab lastega oma tohutut rõõmu jagada, hüpata üles ja neid oma musidega üle külvata, jookseb ta ilmselgelt lapsed lihtsalt pikali. Jalutamas käin peamiselt ikkagi mina, sest Woodyl on väga palju jõudu ning korralikult kõrvalkäimist me alles temaga õpime ja lihvime. Kui Woodyl tekiks tahtmine kuskile söösta, ei suudaks ei lapsed ega ka Nana teda kinni hoida, eriti praeguse libedusega.
Kas nii palju läbi elanud koeraga seoses oli ka mingisuguseid hirme? Milleks teil paluti valmis olla?
Hirme otseselt mitte, aga kindlasti mõtlesin, kas või millisel määral on tema psüühika saanud sellisest suurest traumast kahjustada. Dr Anu Poopuu rääkis põhjalikult hetkeolukorrast, millal ja millisteks protseduurideks peame Woodyga tagasi kliinikusse sõitma ja kuidas kodus edasi ravima. Woodyl olid kojumineku hetkel veel esijalad ja vasak õlg sidemes, neid oli vaja kodus puhastada ja uuesti siduda, rohtusid oli muidugi ka mitu, kaasa arvatud väga tugevad valuvaigistid.
Kuidas Woody kojutulekuks valmistusite?
Eks kodustega oli juba varem kõik läbi räägitud ja seletatud, millega arvestama peame. Muud ettevalmistused olid nagu ikka, kui kutsikas majja tulemas – koerapesa, selle ostsin kohe kõige suurema, mis poes oli, mänguasjad, sööginõud, kaela- ja jalutusrihmad jmt.
Kuidas Woody uue kodu ja pereliikmetega kohanes?
Woody tundis ennast uues kodus kohe koduselt, jäi tõesti mulje nagu oleks ta korra ära käinud ja nüüd tagasi koju jõudnud. Imestasime veel selle üle, kui loomulikult ja vabalt ta end meie juures tunneb.
Kuidas tekkis mõte uus nimi panna ja kust saite idee nime jaoks?
Et Vuntsile uus nimi panna, see tundus meile kõigile iseenesestmõistetavana. Vaatasin talle otsa, no ei ole ju Vunts. Samas soovisime panna nime, mis oleks eelmisele nimele sarnane, et kohanemine oleks talle lihtsam. Ega neid W või V tähega nimesid palju ei olnud. Nii saigi Vuntsist Woody, hüüdnimega Wuts.
Kuidas Woodyl praegu läheb, kuidas tema päevad mööduvad?
Woodyl läheb hästi, füüsiline tervis on väga hea, keha on ilusti taastunud. Woody on ääretult hea sprinter. Uskumatu, kuidas nii suur koer suudab hetkega tohutu kiiruse üles võtta, ta on päriselt kiire.
Kui ta meile tuli, ei osanud ta mänguasjadest midagi arvata, ei oska öelda, millega ta siis varem mängis. Tema käitumisest võib järeldada, et ehk inimeste endaga, sest just kätte ja varrukasse hüppamine on meil see peamine murekoht, millega tegeleme ja mis tuleb tema käitumisest välja juurida.
Nüüdseks on ta siiski hakanud mõistma mänguasjade võlu, lemmikuks pallid ja kõikvõimalikud näritavad lelud. Üritab kassiga ka mängida, võttes Sassi pea oma hiiglaslike lõugade vahele, aga õnneks mitte jõuliselt. Sass on elukogenud vana kass, kes teab, mis asi see kutsikas selline on. Suudab kutsika rahulikult ja ilma vigastamata korrale kutsuda ja mõne aja pärast magavad mõlemad koos, seljad vastamisi.
Millise iseloomuga koer ta on? Mida talle teha meeldib, mida mitte?
Eks see iseloom koorub veel tänaseni välja. Ta on energiline, suure liikumisvajadusega, rõõmsameelne, ääretult tark ja kiire õppija, väga hea haistmismeelega ja tohutult visa. Isepäine, tõenäoliselt harjunud palju otsuseid ise vastu võtma, nüüd peab harjuma teatud reeglitest kinni pidama.
Ta on väga maskuliinne ja tahaks juhtida kogu oma karja, aga emps (ehk mina) lööb kahjuks korra majja. Kuid samas, kogu selle suure kogu ja matšo-käitumise juures on tal äärmiselt hell ja empaatiline hing. Ta endiselt arvab, et on väike sülekoer ja mahub kenasti sülle ära. Tegelikult ikka ei mahu küll, aga ta ei väsi üritamast. Armastab inimese lähedust, ei meeldi üksi olla. Ei meeldi mingil põhjusel teatud riietuse või kehatüübiga inimesed, just meessoost.
Kogu selle suure kogu ja matšo-käitumise juures on tal äärmiselt hell ja empaatiline hing.
Ega kõiki Woody käitumise eripärasid ei saa ka kirjutada temaga juhtunud trauma nimele, tal on praegu ka nii-öelda teismelise periood, see on vaja lihtsalt üle elada ja kehtestatud reeglitest on vaja kinni pidada. Niigi on reeglite kehtestamisega tema puhul hiljaks jäädud, meie juurde jõudis ta seitsmekuusena. Kui praegu teda ei koolita, on hiljem temaga juba väga keeruline koos pereringis toimida. Aga õpetamist teeme ikka Woodyst lähtuvalt, et tal sellest protsessist frustratsiooni ei tekiks. Nii jätsingi praegu pooleli kutsikakooli teise kursuse, sest see oli tema jaoks liiga käivitav keskkond. Kodus või mõne teise koeraga koos Woodyga tegeledes on kõigile lihtsam ja rahulikum.
/nginx/o/2024/01/17/15835448t1h64c3.jpg)
Ta on üks väga eriline, imeline ja tark koer. Nii erilist koera ei ole meie peres veel olnud. Vahel tundub, et ta teab ja näeb rohkem, kui oskame arvata.
Kuidas tal tervis on? Kas on midagi, millele peab eriliselt tähelepanu pöörama?
Keha on terve, aga vaimse tervisega peame tegelema. Mingit tüüpi inimesi ta kardab, mingid kohad ei meeldi ja mingi hetk ei ole ta nõus sammukesti edasi astuma. Õnneks ta usaldab mind ja enamjaolt saan teda siiski meelitada edasi tulema, oluline on, et need hirmud ei süveneks. Nende hirmude ja enesekaitsena tunduvate kättehüppamistega tuleb meil tegeleda. Õnneks on juba edusamme ja mõned võitlusmängud suudame juba kiiresti maha rahustada.
Ta vajabki rahulikku ja stabiilset keskkonda ning inimese poolt palju mõistmist. Mõni aeg tagasi lõpetasin veidiks ajaks linnas jalutamised, sest see stimuleeris teda nii palju, et neid kättehüppamisi oli väga palju. Metsas jalutamine sobib hästi, ta on oluliselt rahulikum ja suudab jalutuskäiku tõeliselt nautida.
Vaata videost, kui väledalt Vunts täna õues liigub:
Woody on sundinud ka mind ja ülejäänud peret õppima. Liitusin ühe kiidetud veebikeskkonnaga, kus õpetatakse just reaktiivsete koerte omanikke, kuidas oma koera õpetada, toetada ja n-ö lugeda. Ma olen kasvanud kodus, kus on alati olnud koerad, alates Kaukaasia lambakoerast ja lõpetades musta terjeriga. Ehk ka sellist tõugu koerad, keda ei peeta sobilikuks algajale koerapidajale. Aga rehabiliteerimist vajavat koera ei ole meil varem olnud, seega on see uus olukord meile.
Kuidas tulete toime tähelepanuga, kas teid – või õigemini staarkoera – tuntakse tänaval ära ja mida inimesed on tema kohta öelnud?
Ikka küsitakse ja tuntakse ta ära, aga inimesed on viisakad ja mõistvad. Alati küsitakse, kas võib pai või pilti teha. Uuritakse, kuidas Woodyl tervis on. Inimesed elavad talle lihtsalt väga kaasa. See on ilus ja armas. Ja Woody armastab inimesi. Just inimeste soovile vastu tulles tegime Woodyle ka Instagrami konto @woodydevunts, kuhu Woody tegemistest kirjutame. See ei ole klantspiltidega konto, vaid kus on näha, kuidas Woodyl päriselt läheb.
Usun, et Woody lugu võiks tuua inimestesse rohkem teadlikkust, mida toob endaga kaasa ühe looma võtmine. Kui suur vastutus see on, kui palju aega ja ka raha see nõuab. Loom ei ole asi, mida toas ühest nurgast teise tõstad ja kord nädalas talt tolmu võtad. Ta on pereliige, keda peab õpetama, hoidma, mõistma, toitma, ravima, ja ennekõike palavalt armastama.
Woody on väga ilus poiss. Ka võõrad inimesed kiidavad ja küsivad, mis tõugu koer see on.
Milline on toredaim või südamlikem ühine mälestus koos Woodyga?
Toredaid või ka naljakaid hetki on iga päev. Ta on väga kaastundlik koer. Meenub üks kord, kui ta kätte hüppas ja mulle päriselt valu tegi. Olin väsinud ka ja hakkasin lihtsalt nutma. Ta sõna otseses mõttes tardus ja hakkas mind lohutama. Pani pea sülle ja limpsis mind. Ta ei taha valu teha, mingi klõps käib tal peas ja siis ta lihtsalt reageerib vastavalt oma käitumismustritele. Aga seda on võimalik õnneks muuta. Oleme hakanud aru saama, mis on sellise käitumise päästikuteks, proovides siis selliseid olukordi vältida või neid teistmoodi lahendades. Võimatuid olukordi ei ole olemas. Tuleb lihtsalt olla kannatlik, rahulik ja armastav.
Kas on midagi, millega Woody on teid eriliselt üllatanud?
Tema intelligentsus, õppimisvõime, suur soe süda.