NUNNUMEETER ⟩ Heidi Hanso kirjutab: Pajuväraval sündis esimene lambapea

Heidi Hanso

23. jaanuar 2024, 12:00

Alustan Lemmiku digiajakirjas oma loomablogi ja kutsun teid osa saama vahvatest ja vahetutest seiklustest, kuhu sisse põimitud üht-teist tarvilikku teadmist ka loomade endi kohta. Alustame utt-tall Alost (utt tähendab emast lammast), Pajuvärava talu eelviimasest uustulnukast. Kõiki oma lambaid kutsun hellitavalt lambapeadeks ja kasutan sotsiaalmeedias lambapostituste korral alati ka teemaviidet #lambapea.

Mina olen Heidi. Pajuvärava talu perenaine, maaeluentusiast, teletoimetaja ja saatejuht ja Instagrami influkas ja kahe ägeda lapse ema ja ühe ägeda mehe elukaaslane. Loomad on mu elus aga midagi nii enesestmõistetavat, et teisiti kohe ei oskagi. Mul on pöörane talu, kus sadakond hingelist, tuhatjalgsetest 32-aastase pimeda hobuseni välja. Loomad on mu elus olnud lapsepõlvest saati ja ma olen nii tänulik, et ma saan neid erinevaid karvaseid ja sulelisi teile pisikeste videojuppide ja elust enesest lugude kaudu tutvustada.

Vaata ka videot:

Lambapead on ekstreemsünnitajad

Ma ei tea, miks see sedasi on, aga minu 10-aastase lambapidamise kogemuse põhjal saan öelda, et lambad valivad poegimiseks a-la-ti võimalikult külma öö. Selline tunne, et emalambapea hoiab oma jalgu pehmema ilma ajal risti ja kohe, kui võimalikult krõbedaks tõmbab, vot siis on hea aeg poegida.

Lambad ei ole lollid loomad. Nad on lihtsalt erilised!

Nii juhtus ka seekord. Vana ja kogenud utt ootas ära imposantsed külmapügalad ja vaiksed öötunnid. Ilmale tulid kaks suurt kasvu tallekest, kellest üks kahjuks pidama ei jäänud.

Heidi Hanso lambad on iseloomuga tegelased. Foto: Heidi Hanso

Ma ei teagi, mis juhtus: kas asi oli külmas öös või oli lahkunud tallel mingi terviserike, aga üks tallekestest esimest hommikut ei näinudki. Elu teeb vahel sedasi ja loodus teeb vahel sedasi. «Seal, kus on laudas, on ka lauda taga,» ütleb ikka mu armas kohalik loomaarst Laine.

Aastad loomi kasvatades on mind ennast pannud elu ja surma peale hoopis avaramalt vaatama: elu tõelises tänus väärtustama ja ka lahti laskma.

Elu on habras

Olen nutnud kibedaid pisaraid, kui ühel talvel kurja viiruse tõttu surid kõik lambatalled vaatamata sellele, et püüdsime neid toas nädalate kaupa lutitada ja poputada. Olen nutnud tänupisaraid, kui loomaarsti abiga on õnnestunud päästa valesti sünnitusteedesse kinni jäänud tall ja tema vapper ema. Olen valla lasknud ka üllatuskiljatuse, kui hoopis keset südasuve karjamaalt täiesti ootamatult lambatalle avastasin. Ennekõike olen aga õppinud keerulistes olukordades võimalikult rahulikuks jääma.

Elu on habras ja kõik on tasakaalus. Kaks tuli ja üks jäi ja selle talle elu on nüüd kahekordses külluses: kogu piim ja emalambapea tähelepanu kuulub nüüd ainult talle.

«Mää! Tere, mina olen Alo!» Foto: Heidi Hanso

Miks utetallele poisinimi?

Sel hommikul, kui ma enda üllatuseks laudast tallekese avastasin (tavaliselt muuseas sünnitavad Pajuvärava lambad alles veebruaris, siis kui külmakraadid veelgi suuremad), ja temast Instagrami pildi panin, oli minu armsa sõbra Alo 40. sünnipäev. Siin ei tulnud palju mõelda: nimetasin lambalapse inim-Alo auväärsel loal samuti Aloks.

Kuigi inimsõber Alo peas tärkas võib-olla korraks ka lootus, et sügisel satub nimekaim tema toidulauale, siis nii hästi tal seekord ikkagi ei lähe: utetalledele proovin alati kuskil mujal elusalt uue kodu leida. Jääratalled, tõsi küll, kolivad sügisel sügavkülma.

Kuidas sa suudad oma loomade liha süüa?

Seda on mult tõesti palju küsitud. Ma olen seda usku, et kui üldse liha süüa, tuleks seda süüa vähe ja eelistada nende loomade liha, kelle kasvatamise ja pidamistingimusi inimene teab ja on kindel, et loomi on peetud liigiomaselt, armastusega ja heaperemehelikult.

Minu lihasöömise reegel: kui mitte kodust, siis kohalikku, kui mitte kohalikku, siis kodumaist. Vähem, aga kõrges kvaliteedis, on parim.

Mina teen oma lammaste pidamises iseenda parima. Nad on talvel mõnusalt avaras varjualuses, saavad head heina ja jõusööta ja mineraale ja omajagu tähelepanu ning sügamist. Katsun karja hoida väiksemapoolse, nii et jõud ja rahakott ikka üle käiks. Mis seal salata, see on aasta-aastalt üha keerulisem, sest elu läheb ka maal aina kallimaks.

Suviti on Pajuvärava lambapead karjamaal, mida aeg-ajalt ringi tõstan, et neil lisaks värskele rohule ka noort võsa ja puuvõrseid võimalik süüa oleks. Minu kogemus on, et lambad eelistavad alati rohule võsa ja nii ilus on lambakarjamaid vaadata: nii kõrgele, kui lammas hüpata jaksab, ei kasva ühegi puu peal ühtegi lehte.

Heidi Hanso lambad – nii tillukene ta praegu ongi. Foto: Heidi Hanso

Pügamised ja põgenemiskatsed

Kui värsket rohtu juba piisavalt, enamasti aprilli lõpus, viin lambad karjamaale ja kutsun nad sealt tagasi talvekorterisse alles sügise lõpus. Katsun kord aastas ka kogu karja ära pügada. Teen seda nii nagu vanasti: mitmetunnise meditatsioonina, mis algab lambaraudade teritamise, lambapea kinnipüüdmise ja puu külge sidumisega (otsi ennemainitud teemaviidet ja leiad ka mu lambapügamise videoid) ning millele jätkub nii kolmetunnine pügamisprotseduur. Selle käigus on hea hingamisharjutusi teha, sest lammas otsustab suvalisel hetkel põgenemiskatseid teha, teised jällegi tulevad tingimata uurima, kas mul ehk leiba taskus pole. Siis jälle lähevad käärid nüriks ja käsi väsib ära. Ja tingimata leiavad su üles punased sipelgad, kelle rahu sa puu külge seotud lambapea rabelemisega rikud ning sääsed, kes tasuta lõunat näevad.

Muuseas, kui sa pügad lammast nii, et talled on alles pisikesed, ei pruugi nad peale pügamist kohe oma ema ära tunda. Olen seda kurbnaljakat ja alati õnnelikult lõppenud vaatemängu mõned korrad näinud ja see ajab naerma küll, kuidas segaduses lambalaps otsib taga ülekasvanud villaga karvikut ega oska juuksurisalongist tulnud daami oma emaks pidada.

Lambad…

… otsivad alati viise, kuidas aiast välja pugeda. Nad mahuvad läbi kõige pisematest pragudest ja hüppavad ka üle meetrise aia, kui vaja.

… reageerivad alati mingile kindlale sõnale. Meie lammaste võlusõna on «möku-möku-möku», selle peale tulevad nad kohale uskumatult kiiresti ja valjuhäälselt. Tavapärane «uti-uti-uti» jätab Pajuvärava lambad täiesti külmaks. Siit võib järeldada, et tegu on tarkade ja keeleteadlike loomadega. 

… omavad sisseehitatud hinnakalkulaatorit: kui nad aiast välja tulevad (JA NAD TULEVAD!), siis söövad nad esimesena ära kõige kallima istiku. Kindel mats!

… on suurepärased sõbrad, kui sa neid hea-paremaga hellitad ja hästi hoiad. Armastavad sügamist ja tähelepanu, on valmis isegi su sülle magama jääma.

… ei ole lollid loomad. Nad on lihtsalt erilised. Ja õpetavad inimesele kannatlikkust ja kastist välja mõtlemist.

Leia ka aastaid tagasi tehtud südamlik portreelugu Heidi Hansoga

Samal teemal

Paberleht

4. juuni 2016

Heidi Hanso: maailmarännakud juhatavad sind koju