RAHA ON RAHA ⟩ «Kui sõbrannaga väljas käin, jätan tema eest ka!» Just nii palju antakse Eesti restoranides jootraha
:format(webp)/nginx/o/2018/02/27/7645899t1hd0c1.jpg)
31. jaanuar 2024, 15:30
Küsimus, kas ja kui palju jootraha jätta, painab ilmselt igat restorani külastajat. Kui jootraha on tänu suurepärase elamuse eest, siis mis hinnasildi sa sellele paneksid?
Maksetehnoloogia ettevõte Paynt viis Balti riikides läbi uuringu, millest selgus, et Eesti kohvikutes ja restoranides makstakse hea teeninduse eest kõige sagedamini kaks kuni viis eurot jootraha.
Eelmise aasta lõpus uuringufirma Nortstati tehtud küsitluse tulemustest selgus aga, kui palju jootraha Eesti elanikud teeninduse eest jätavad. Kõige populaarsem vastus, mille valis 21 protsenti vastanutest, on kaks kuni viis eurot, sõltumata tellimuse koguarvest. Ka Lätis ja Leedus oli see kõige sagedamini valitud vastus. 17 protsenti vastanutest Eestis ütles, et jätavad jootrahaks kümme protsenti tellimuse koguarvest. Lätis ja Leedus oli see arv suurem, vastavalt 21 ja 23 protsenti. 18 protsenti Eesti elanikest avaldas, et ei kipu kohvikutes ja restoranides üldse jootraha jätma.
/nginx/o/2024/01/31/15860057t1h00c5.jpg)
Uuringu tulemused näitasid veel, et naised (26 protsendil juhtudest) jätavad sagedamini jootrahaks kaks kuni viis eurot võrreldes meestega (15 protsendil juhtudest). Vastupidine olukord on aga kogu arvest 10 protsendi suuruse jootraha jätmise puhul – seda teeb 19 protsenti meestest ja 15 protsenti naistest.
Tallinna vanalinnas teenindajana töötav Marko (nimi muudetud, toimetusele teada) nendib, et jootrahakultuur ei ole midagi kivisse raiutut, komme jootraha jätta oleneb kultuuriruumi taustast ning on tema silmis pigem subjektiivne.
Marko sõnul eeldavad kliendid:
- jootraha on juba arvesse sisse arvutatud,
- vahet pole, kas ma jätan, niikuinii läheb kõik jagamisele,
- «Olgu, ma siis jätan,» ja siis jäetakse 10 senti – raha on raha.
See kui helde käega jootraha jäetakse sõltub Marko silmis inimese empaatiast ja südametunnistusest. «Mul on pigem tunne, et kõik see sõltub sellest, kas sa austad enda ümber olevaid inimesi ja nende tegusid,» annab ta tõele au.
«Töötades vanalinna restoranis, siis võin julgelt väita, et meie külalised on peamiselt kas kogemata või sihilikult vanalinna ära eksinud turistid. Seega jootraha hulk sõltub suuresti turismihooajast. Lisaks mõjub restorani ja teenindaja sissetulekule ka restorani bränding ja asukoht,» lisab Marko.
Küsisime Postimees Kodu lugejatelt, kas ja kui palju nemad väljas einestades jootraha jätavad.
Mai (39): Jätan, kui vähegi sularaha on, kohvikus mõne euro, restoranis kuskil kümnendiku. Aga vihkan neid kohti, kus see nn kohustuslik on. Ma olen ka suur hea teeninduse fänn ja olen korduvalt omanikele nende teenindajate head tööd kiitnud.
Anna-Liisa (47): Ma jätan umbes 10 protsenti, enamasti viieka. Võtan spetsiaalselt restosse minnes sularaha kaasa. Ja ma alati väärtustan hullult head teenindust ja vahel ronin täitsa kööki, et kokka tänada. Ja ärge imestage, et mul söögikohtades megalt sõpru ees on.
Kristjan (30): Kümme protsenti restoranis, baaris viskan topsi mündi või sente, kui neid parasjagu on ja mingis kohvikohas ka.
Maali (54): Kahest viie euroni.
Merje (27): Ma jätan alati ja enne sööma minemist vaatan, et oleks sularaha. Arvestan, et umbes 10–15 protsenti. Mul on üks sõbranna, kes ikka naerdes ütleb, et Eestis ei jäeta tippi. Kui temaga väljas käin, jätan tema eest ka. Vahel väga harva ei jäta, kui on tõesti halb teenindus või mingi probleem.
Liina (35): Restoranis jätame 10 protsenti tippi, samuti ekstra sularaha selleks varutud.
/nginx/o/2024/01/31/15860064t1h99a0.jpg)