Copy

«Kõik pikali! Nüüd hakkab pidu!» karjus automaadiga vehkiv narkouimas Jan-Erik Olsson 23. augustil 1973, kui ta astus Stockholmis asuvasse Kreditbankeni panka. Nii sai alguse kuus päeva kestnud pantvangidraama, mis tõi kasutusele termini «Stockholmi sündroom». Nüüdseks on see tuntud kogu maailmas kui emotsionaalne side, mis areneb vangidel oma vangistajatega.

Olsson hoidis nelja pantvangi panga varahoidlas lõksus. Kui pärast draama lahenemist hakkas politsei sündmuskohal pantvangidega tegelema, selgus, et nad on täielikult vangistaja mõju alla. Nad hüüdsid teda eesnime pidi ja reageerisid politseile vaenulikult. Nad isegi kallistasid oma vangistajat, et teda politsei eest kaitsta ja hiljem kogusid raha tema advokaadi jaoks.

Loe ka: ÕUDUS PARADIISIS | Julm sarimõrvar tabati tänu napilt ellu jäänud naisele

Mõni aeg hiljem võtsid psühholoogid kasutusele termini «Stockholmi sündroom», et kirjeldada seda nähtust.

Vaesed ohvrid on nõustunud nii kohutavate asjadega, ei isegi sellest lugemine tõstab ihukarvad püsti. Colleen Stani hoiti 23 tundi ööpäeavast kirstus ja ta kirjutas alla, et on «vabatahtlikult» seksiori....

Kommentaarid (2)
Copy