EKSKLUSIIVNE ⟩ Maailmarändurist kurt Eesti tüdruk: ta suunas oma relva mulle näkku, sest ta ei saanud aru, et ma ei saa rääkida

Christin Krassajakirjanik

6. veebruar 2024, 20:40

Melisa Ozerska on 25-aastane Eesti-Läti juurtega kurt noor naine, kellel on passi kogutud juba 59 riigi templid. Naerusuise ja südika maailmaränduri unistus on ühel päeval uhkelt öelda: «Olen käinud igas maailma riigis!» Selle nimel näeb ta iga päev vaeva, kulutades erinevatel rännuteedel oma ketse, samal ajal inspireerides oma informatiivsete reisijuttude ja postitustega tuhandeid inimesi üle kogu maailma.

Olen enne Melisaga kohtumist natuke ärevil. Ma ei ole kunagi käinud väljas ühegi kurdi inimesega. «Kuidas ma suhtlen temaga?» hõljub mu pea kohal küsimus. Õpin igaks juhuks eelnevalt ka Youtube’ist viipekeele baastervituse ära. Harjutan kätel «Tere, meeldiv sinuga kohtuda!» ja nii mitu korda järjest, et see kinnistuks.

Saame temaga kokku talvises Telliskivi Loomelinnakus. Juba kaugelt lehvitab ta rõõmsalt. Sooja õhkkonda on tunda esimesest hetkest alates. Inglise keeles on tore väljend: «Little did I know» («Kui vähe ma teadsin» – toim), kuidas eesolev õhtu hakkab välja kujunema. Etteruttavalt võin öelda, et viipekeel on äärmiselt huvitav keel, sest enamik viipemärke on loogiliselt tuletatud. Näiteks, «Eesti» viipemärk on pöidlaga lõua puudutamine, mis viitab Kalevipoja teravale lõuajoonele. Need liigutused, mis tahavad sinus iseenesest esile tulla, üldiselt ongi õiged ja mõistetavad ka teisele poolele. Meie kasutasime oma suhtluses lisaks ka telefonisse kirjutamist. Uskumatuna tundus see, et kaks tundi justkui vaikuses suhtlust, ei möödunud absoluutselt vaikuses. Kuna olin hinge ja mõttega asja juures, siis ilmselt käis minu peas elav dialoog.

Ehe näide, et suhtlus ei väljendu ainult kõlavates vokaalides, vaid tunnetes ja emotsioonides, mida koged. 

Foto: Erakogu

Melisa, kes on sündinud Lätis, kuid kolinud Eestisse nelja-aastaselt, on oma perekonnas kolmandat generatsiooni kurt. Tema ja ta õde ei kuule, samas tema vennad küll. Peresiseseks suhtlemiseks kasutavad nad peamiselt eesti viipekeelt, kuna aga nad on õega sattunud rahvusvahelistesse keskkondadesse ning suhelnud kurtidega erinevatest maailma paikadest, hakkasid nad õega aeg-ajalt kasutama ka rahvusvahelist viipekeelt (muideks, maailmas on ligikaudu 300 viipekeelt!)

Melisa kohta võib öelda: naine nagu orkester! Ta on olnud professionaalne sportlane, esindanud Eestit jooksjana 2017. aasta kurtide olümpiamängudel, ja tegelenud ekstreemspordiga. Lisaks spordile armastab ta fotograafiat ja kunsti.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by MELISA OZERSKA | Young world traveller (@melisaozerska)

Tervislikud põhjused, mis paraku viisid professionaalsel tasemel spordiga lõpparve tegemiseni, avasid talle aga omakordi uusi uksi. Temas kasvas aina suurem kirg avastada meie kaunist, kuid habrast Maad.

«Minu reisivaim teeb minust maailmakodaniku, tunnen end koduselt kõikjal, kuhu lähen,» ütleb ta uhkusega. «Eks väiksena tuli ikka ette perega reisimisi, eriti hästi on meeles puhkus Skandinaavias. Olin siis 15. Hakkasin raha säästma, nii et 16-aastaselt otsustasin teha ootamatu hüppe ning osta ilma emale ette teatamata pileti Šveitsi. Kuidagi jäi ema nõusse ja saingi üksi nii noorelt šokolaadi- ja käokella maale minna. Noore kogenematu maailmakodanikuna arvasin ma Frankfurdis vahemaandumist tehes, et olengi Zürichis kohal. Lennusaatjad tõmbasid mu kaugele pakatavat entusiasmi maha, öeldes, et vara veel. See on kõigest vaese mehe Šveits. Esimene sooloreisi kogemus oli uskumatult inspireeriv ning tõi minus esile mõistmise, et ma saan päriselt on unistused reaalseks teha. See oli hetk, mil otsustasin, et tahan jätkata oma uurimisretke ümber maailma.»

Kuidas on kurdina reisida? Eriti, kui oled veel üksi?

Kurdiks reisijaks olemisel on oma väljakutsed. See on nagu konarlikul teel veeremine. Euroopas on see teatud juurdepääsetavuse korral sageli lihtsam, mujal võib see olla üsna raske.

Mis on lihtne selle juures?

Visuaalsed kogemused: minu jaoks on kurdina lihtne nautida visuaalselt vapustavaid kohti. Ma oskan ilu täielikult hinnata ilma helile toetumata.

Visuaalne suhtlus: riikides, kus viipe-/kehakeel või visuaalne suhtlus on levinud, muutub kohalikega suhtlemine minu jaoks lihtsamaks.

Ettevalmistus ja planeerimine: põhjalik planeerimine, sealhulgas suhtlemine majutus- ja transporditeenustega, aitab mul võimalike väljakutsetega sujuvamalt liikuda.

Mis on aga raske?

Keelebarjäärid: minu jaoks võib keelebarjäär olla väljakutseks, eriti kohtades, kus viipekeelt ei mõisteta laialdaselt ja mitte kõik ei tunne kirjalikku suhtlust, eriti inglise keeles.

Hädaolukorrad: hädaolukordades või olukordades, kus vahetu suhtlemine on ülioluline, võib kurdiks olemine olla keeruline. Selge suhtlus muutub sellistel juhtudel hädavajalikuks.

Kurtide jaoks sobivate ressursside puudumine: mõnel sihtkohal võib puududa kurtidest reisijate jaoks ressursse või teadlikkust, mistõttu on mul raskem teabele või abile ligi pääseda.

Kultuuriteadlikkus: mõnes kultuuris võib kurtuse teadlikkus või mõistmine olla väiksem, mis võib põhjustada arusaamatusi või probleeme sotsiaalses suhtluses. Kui ma reisisin, kogesin ma teatavat diskrimineerimist (inimesed naersid minu üle, kuna ma olen kurt, kui küsisin teavet või suunda). Naiskurdina võivad samuti omad ohud tekkida, kuid see ei ole mind kunagi heidutanud oma teekonda jätkama.

Foto: Erakogu

Kuidas suhtuvad erinevad ühiskonnad kurtidesse? Millised on sellele rohkem abivalmid ja avatud ja millised ühiskonnad mitte?

Minu kogemuste põhjal on see, kuidas ühiskonnad kurte inimesi tajuvad ja kohtlevad, väga erinev. Euroopas on sageli rohkem tuge ja juurdepääsetavust. Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas on näiteks kehakeel väga levinud, mistõttu on kohalikega palju lihtsam suhelda. Vestlesin ükskord Sitsiiliast pärit inimestega täiesti vabalt, ilma et oleksin itaalia viipekeelt osanud!

Kuid valdkondades, kus viipekeelt ei mõisteta hästi või kus kurtusest teadlikkus puudub, on väljakutsed altimad ka tekkima. On olnud aegu, kus olen tundnud ennast väga üksiku ja isoleerituna, isegi siis, kui ühinesin teiste reisijatega. Juhtus, et giid ei näinud minuga suhtlemisel absoluutselt vaeva ja ka teised reisijad ei viitsinud oma telefoni trükkida mitte midagi, et ma saaksin natukenegi tuurist osa.

Oled käinud pea 60 riigis. Kas reisimine on möödunud alati turvaliselt või on ette tulnud ka mõni ootamatu olukord?

Tõsiseid hetki on ikka ette tulnud. Varastamistest kuni näkku suunatud relvani.

Puutusin ühe keerulise olukorraga kokku Kesk-Ameerikas Hondurases. Vaatamata soovile külastada maiade tsivilisatsiooni ala Copanit, olin kuulnud mitmeid hoiatusi, et Hondurases reisimine on turistidele potentsiaalselt ohtlik. Hoiatusest hoolimata, leidsin endale abiliseks teise kurdi, kes viis mind samal päeval Guatemalast Hondurasesse ja tagasi. Suhtlemine oli küll raskendatud ühise viipekeele puudumise ja haridustaseme erinevuse tõttu (ta ei osanud kirjutada), aga vähemalt ta teadis minust selle piirkonna kohta rohkem.

Kui jõudsin kohalikku väikelinna, kust eelnevalt broneeritud autojuht pidi mind peale võtma, avastasin endale üllatuseks väikese auto asemel hoopis suure kaubiku. Kaubik oli tagasiteel tühi, ainult giid, mina ja mu suur seljakott. Jõudsime riigipiirini. See, mis sellele järgnes, nägi välja nagu üks Hollywoodi põneviku stseen. Teatasime piirikontrollile, et oleme kurdid. Olukord võttis aga tõsise pöörde, kui nad taipasid, et mu seljakott on kaubikus ainus ese.

Mingil põhjusel seadis ta meie kavatsused tõsise kahtluse alla. Vaatamata selgitamisele, et tegin samal päeval edasi-tagasi reisi, ei kavatsenud ta mind uskuda. Kontroll otsustas panna GPS-jälgija meie kaubikule peale, mille järgi siis monitoorida meie tervet teekonda. Ja siis ta suunas mulle näkku relva… Olin hirmust kange ning ei suutnud kuhugi vaadata. Jõudsime siiski lõpuks turvaliselt ööbimispaika tagasi ning tänaseni olen tänulik, et kõik läks lõppude lõpuks ikka hästi.

Foto: Erakogu

Vuhh. Päris hirmutav! Kuid räägi, mis on olnud sinu lemmikpaigad?

Olen reisinud 59 riigis, kusjuures 80 protsenti minu reisidest on aset leidnud Euroopas. Lisaks olen uurinud Põhja-Aafrikat, Kagu-Aasiat ja Kesk-Ameerikat. Lemmikriikide hulgas on Guatemala, Mehhiko ja Kambodža.

Guatemalal on minu südames eriline koht ja seda mitte ainult hingematvate maastike tõttu. Minu esimene seiklus oli väljakutseid pakkuva Acatenango vulkaanimatka vallutamine. Öine teekond oli karm, iiveldushetkedega, kuid 4-5 liitri vee ja matkakaaslaste toetusega vallutasin tipu. Telgis magamine ja päikesetõusu vaatamine vulkaani tipus oli uskumatu!

Foto: Erakogu

Atitlani järve äärde minek oli hämmastav. Käisin paadiga erinevates kohtades, millest igaüks jättis mulle imekauni mälestuse. Guatemala avastamine inspireeris mind ja puudutas mu südant viisidel, mida sõnadega on raske kirjeldada. Looduse ilu ja maastikud on seal tõeliselt ainulaadsed.

Kuid see ei puuduta ainult loodust. Guatemala rikkalik kultuur ja maiade pärand koos iidsete varemete ja elava põlisrahvaste kultuuriga lisab kogemusele sügava kihi. Ajaloo kajad ja inimeste soojus teevad Guatemalast sihtkoha, mis ületab igasugusegi ettekujutuse.

Mehhiko toit on fantastiline, maitsvate tänavatakode ja omatehtud guacamole’ga. Kuid see ei puuduta ainult toitu; uurisin ka Mehhiko kaguosa – selliseid kohti nagu Tulum, Holbox, Cancun ja Bacalar.

Ja siis Kambodža, iidsete imede maa. Angkor Wati templi nägemine päikesetõusul oli unustamatu kogemus ja tundus, nagu läheks ajas tagasi. Lisaks templitele on Kambodžas kauneid maapiirkondi, kus kohalikud sõbralikud inimesed askeldavad riisipõldudel.

Reisimine ei ole ainult sihtkohtade külastamine, vaid kogemuste leidmine, mis puudutavad südant ja rikastavad hinge. Olgu selleks inimeste soojus, rikkalikud maitsed või maastike hingemattev ilu.

Ja kuhu edasi?

Oi, mul on suured plaanid! Nagu eelnevalt öeldud, on mu eesmärk külastada kõiki maailma riike. Sel aastal võtan küll natuke rahulikumalt, kuid 2025. aastal on plaan suunduda Lõuna-Ameerikasse. Põhiplaanis on Argentina ja sealt Antarktikasse minek. Seda reisi tuleb aga korralikult planeerida.

Kui 2025. aasta on Lõuna-Ameerika jaoks, siis 2026. aastal plaanin reisida Kesk- ja Lõuna-Aafrikas – sellistes riikides nagu Keenia, Tansaania, Madagaskar ja teised.

Järgi oma unistusi! Foto: Erakogu

Mida sa sooviksid maailmale?

Minu missioon on julgustada inimesi, eriti noore kurte, mitte loobuma oma unistustest, mida nad on alati teha tahtnud. Jätkake ja ainult jätkake nende poole püüdlemist – varsti muudab aeg need tegudeks. Ma jälgin alati seda üht mantrat: «Reisi nii palju, kui saad, sest raha tuleb tagasi, aga aeg mitte.»

Kui on huvi hoida Melisa tegemistel silma peal, siis seda saab teha tema Instagrami vahendusel, kus ta jagab äärmiselt lahedaid videoid, pilte ja nõuandeid oma teekonnalt!