Epp Kärsin avab oma kodu ukse: seda poolt minust ei tea keegi!

Madis Kartaureporter

Eero Vabamägi

19. veebruar 2024, 07:00

Eesti tuntuim naudingute koolitaja Epp Kärsin avab ukse oma naiselikku maailma. T1 kaubanduskeskuse kõrval, paekivist vormitud teemant paljastab Epust külgi, mida varem ei teatud.

Avameelselt inimeste eraelu üht kõige privaatsemat osa lahkav Epp paotab ukse kohta, mida hoiab vaid endale – oma koju. 1951. aastal ehitatud kolmekorruseline, 12 korteriga väike paekivimaja. Kolmanda korruse avara koridori vasaku käe uksele koputades, ilmub roosades dressides lookangelane. Ehedat soojust kiirgav Epp juhatab meid oma läbinisti naiselikku ja heledasse maailma, mille esteetika puutumatuseks peitsime oma sünged ülerõivad esikukappi.

Rahustava haldjamuusika ja kaminas prõksuva tule taustal pakub Epp lillelistest tassidest kohvi. «Terve elamine on lilli ja liblikaid täis – see on minu thing,» naerab ta. Kuid enne teema juurde asumist käib Epp välja omamoodi jäälõhkuja ja soovitab pista koivad pisikesse tumbat meenutavasse masinasse, mis mudib jalalabasid kui tugevakäeline Tai massöör. Kangevarbaline intervjuu kaugele ei vii ja hetk kestnud munaralli taldade all äratas üles nii külmast kangestunud jäsemed kui meele.

Suure ringikujulise laua taha istudes räägib Epp, et ostis selle Lasnamäe alguses asuva korteri 2017. aastal, mõned kuud pärast tolleaegsest elukaaslasest lahkuminekut. Oma korteri soetamine andis talle võimaluse luua täpipealt selline kodu, millest ta alati unistanud oli. «Otsustasin siis, et kurat, ma ostan oma kodu ja teen täpselt sellise, nagu ise tahan,» muigab ta.

Epp on loonud endale kodu, mis vastab kõigile tema soovidele ja vajadustele. Foto: Eero Vabamägi

«Mul oli kodule kaks tingimust: see pidi olema läbi kahe korruse ja kaminaga. See korter oli ainus, mida vaatama tulin,» meenutab Epp. Unistuste korter oleks võinud unistuseks jääda, kui Epp poleks jalga maha surunud. «Kui maaklerile helistasin, ütles ta mulle: «Oi, aga meil on tegelikult juba ostja olemas!» Aga see oli täpselt selline korter, millest unistasin, ja ma ütlesin talle, et mina ostan selle hoopis ära – ja näed, saingi!»

Mis valesti, see uuesti

«Olen selle kodu algusest peale loonud läbi oma nägemuse, keerulisemate kohtadega aitas sisekujundaja Marili Rooba. Teadsin väga täpselt, milline peab olema kodu lõpptulemus. Kui ma ei oleks naudingute koolitaja, siis oleksin ilmselt sisekujundaja. Mulle meeldib ilu enda ümber ja olen läbinisti sügava ilumeelega. Juba lapsena sai isaga koos palju remonti tehtud – kõiksugu tapeetimised ja värvimised. See on nii minu maailm, sest mulle meeldib teha midagi, kus näen tulemust,» selgitab Epp.

«Kolisin siia sisse nii, et esimesena hakati tegema remonti üleval. Kui see valmis, kolisin üles ja hakkas alumise korruse remont. Mäletan, kuidas mu riided olid kastides laiali ja ma lihtsalt käisin ühtede samade riietega, sest ma ei teadnud, kus mis on. Sedasi kuudepikkuselt kastide otsas elades sain aru, kui vähe asju meil tegelikult vaja läheb,» meenutab ta.

Kõik peitub detailides! Korteri teisele korrusele viiv trepp jäi sinna eelmisest omanikust, kuid sai Epu suunamisel uue ilme ning kadusid silma riivavad torud. Konstruktsiooni aitab üleval hoida strateegiliselt paigutatud esikukapp. Epu loogika on kasutada võimalusel ära olemasolev, enne kui tormad poodi uue järele. Foto: Eero Vabamägi

End perfektsionistiks pidav Epp tunnistab, et remont venis tema kiiksu tõttu plaanitust pikemaks, kuid teisiti ei oleks saanud. «Ehitaja pidi asju ikka mitu korda ümber tegema. Ega ta just väga õnnelik selle üle ei olnud. Aga kui midagi ikka ei meeldi, siis ei ole mõtet sellega koos kannatada. Mina näen asju peensusteni ja olen päris kärsitu – kärsitu Kärsin! –, kui ikka ei sobi, siis uuesti,» naerab ta.

Epu täiuslikkust nõudva pilgu eest ei pääsenud ükski detail, olgu selleks toon mööda põrandalauad, lohakalt laotud plaadid või kodutu asi. Korteris ringi vaadates kõlab ta jutt sulaselge tõena, kuna midagi pole üleliia palju ning olemasolev täidab kindlat eesmärki. Samasugust pühendumust pisiasjadele ootab ta ka koostööpartneritelt ja mitte ainult remondivallas. «Mulle meeldib teha koostööd inimeste ja ettevõtetega, kes teevad asja südame ja kirega. Mulle ei sobi poolkõvad asjad – ja seda sõna otseses mõttes kõikidel tasanditel. Jätku siis tegemata, kui ei tee korralikult,» ütleb ta.

Näitena osutab Epp vannitoale, kuhu maha pandud mustad plaadid ei vastanud tema ootustele. «Tulin koju ja plaadid olid maha pandud, aga kui ma nendelt käega üle käisin, ei olnud nurgad ühtlased. Lõpuks rentisin masina, millega kõik ise üles võtsin,» meenutab Epp ja näitab tõestuseks fotot, mis on lisatud artikli galeriisse.

Mis valesti, see uuesti lähenemisel on ilmselged hüved. Esimesest tumedast vannitoa visioonist koorus välja midagi sootuks teist, mis kukkus välja paremini, kui Epp ette kujutada oskas. Foto: Eero Vabamägi

Epp Kärsini soovitused koduremontijale: 

1. Kodus peab tundma end mõnusalt. Enne kui teed lõpliku valiku seinavärvi, tapeedi või millegi muu osas, proovi sellega esmalt natuke elada. Värvi väike osa seinast soovitud värviga ja vaata, kuidas see erinevatel aegadel valgusega mängib. Iga kord, kui midagi lood, lase enne lõpliku otsuse tegemist mõttel seedida.
2. Igal asjal peab olema oma koht ja sellega tuleb kodu luues arvestada.
3. Kasuta ära see, mis sul on juba olemas. Pole mõtet osta uusi asju, kui saab vanale uue elu anda – tuleb lihtsalt olla loominguline. Näiteks saab diivani kulunud kanga vahetada uue vastu või köögikapid uue värviga üle võõbata.

Meheliku energiaga korter

Epu kodu heledatelt seintelt peegelduv päevavalgus ja hoolega valitud pehmetes toonides mööbel loob romantilise ruumi. Ta räägib, kuidas valis koju kõike, mööblist tapeedini, üsna kaua, kuna elab ennem õige asjata, kui kannatab valega. «Mul läks isegi nõudega tohutult kaua – ma isegi ei tea kui kaua –, et leida täpselt sellised nagu need. Iga asi on siin väga läbimõeldud,» selgitab ta, viidates kamina kohal olevale kellale, mida ta poolteist aastat taga otsis.

Korter olevat oma kujult ja paigutuselt Epu jutu järgi läbinisti meheliku energiaga, mis tasakaalustab selle naiselikku sisu. «See on tegelikult väga huvitav, sest kõik mu meessoost sõbrad tunnevad end siin väga hästi, vaatamata sellele, et siin on kõik nii roosa,» räägib ta ja lisab, et feng shui küsimustes oli talle suureks abiks eriala ekspert Merje Salla.

Epu kodu kummutipealseid katavad õied, millest tema lemmikud on roosid. Võrdleb ta ennastki roosiga, kuna ka tema on tugev ja vajadusel okkaline. Foto: Eero Vabamägi

Hoolega valitud nipsasjakestest enamuse moodustavad lõbusad keraamilised konnapoisid ja londiga taevapoole lehvitavad elevandid, välja arvatud üks isend. Neid kutsub Epp oma külluse konnadeks ja elevantideks, kes keksivad uksest sisse, tuues kaasa kotiga õnne ja armastust. «Mu tütar ikka vahest ütleb mulle, et emme sa oled täitsa huuga-buuga. Jah, see on minu huuga-buuga maailm, aga olen selle maailma loonud endale ise ja selles väga õnnelik,» naerab ta.

Elu spirituaalne pool, nagu kindla energiaga planeering või sõnade mõjul tuleviku painutamine, on Epu jaoks tähtsad. «Ma kontrollin väga, mida ütlen. Hoian oma sageduse selgena ja kui midagi välja ütlen, pean olema hästi ettevaatlik, sest kõik need asjad juhtuvad. Mina tean, et olen väärt vaid parimat ja elu hoiab mind,» selgitab ta.

Ja endale parima ongi Epp oma koju loonud. Iga võimatu ülesanne või vaimusilmas ettekujutatud toode, mille tehast pole ilmselt olemaski, on kuskilt lõpuks välja ilmunud. Siiski ei usu Epp, et kõik asjad peavad olema kallid, viidates näiteks diivani taga olevale IKEA lambile, mis tema sõnul on ta lemmiklamp, sest seal sees on äpiga värvi muutev pirn. «Asjad ei pea alati olema kallid, aga emotsioon, mida asi sulle annab – see on tähtis,» ütleb ta.

Kui on roosa kodu, peab ka salvrätik roosa olema! Epu sõnul on nii palju lihtsam elu korraldada, valikuid on üks ja see sobib kui sukk saapasäärde. Foto: Eero Vabamägi

Varjatud talent

Trepikonstruktsiooni iseärasustest rääkides osutab Epp kapi otsas olevale metalsele trummile ja palub selle alla võtta. «Olin metsas ühel üritusel – see oli väga teistsugune üritus ja seal toimus palju maagilisi asju. Üks mees mängis seda trummi ja ütles: «Epp, kuule, see on sinu pill!»» meenutab ta, pühkides trummilt maha õrna tolmukihti. «Põhikoolis mängisin kooliansamblis kitarri ja laulsin, täna olen palju unustanud, aga kes teab, ehk hakkan uuesti mängima ja laulma.»

«Muusika koos liikumisega on midagi, mis viib mind täiesti teistsugusesse meeleseisundisse. Tants on minu jaoks teraapia. Rasketel ja keerulistel eluperioodidel, millest pean ennast läbi tirima, aitavad muusika ja tantsimine. Käin harva klubis, aga kui sinna juba lähen, siis ei tule klubist ära enne, kui tuled põlevad. Läbi liikumise olen õppinud tundma enda keha. Pole millimeetritki minu kehast, millega mul kontakti ei oleks,» selgitab Epp ja istub maha rätsepaistmesse, venitab hetk sõrmi ning asub Rav Vasti trummi, kodumaisemalt hingepilli, mängima.

Hingepilli esimest korda kätte võttes juhtus miski, mida Epp sõnadega kirjeldada ei oska. «Panin käed trummi peale ja see oli äratundmine, see on minu pill, oleksin teinud seda justkui varem. Õrnade sõrmepuudutustega hakkas see pill helisema, taevalik rahu lihtsalt tegi hingele pai. Pisarad voolasid – mõtlesin, et see ei ole võimalik, et midagi sellist kogen. Kui ma seda mängin, avab see uued kihid ja pääsen ligi alateadvusele. Infotulv, mis läbi seda trummi mängides jooksma hakkab, on lihtsalt maagiline,» selgitab Epp ja esitab teisegi loo.

«Loen inimeste energeetikast rohkem välja kui nende sõnadest. Ma tajun inimesi teistmoodi ja ma ei oska seda alati sõnadesse panna – ma alles õpin seda osa endas tundma. Seda külge minust ei teata,» ütleb ta lühikontserdi lõpus ja lükkab trummi tagasi kapi otsa.

Epu käed hakkavad trummil liikuma iseseisvalt, justkui juhiks teda midagi kõrgemat. Tähelepanu tuleks pöörata ka pildi paremas servas olevale hallile tumbalaadsele objektile, milleks ongi artikli alguses mainitud jalamudija. Foto: Eero Vabamägi

Epu «külluse nurk»

Teisele korrusele viivast trepist üles sammudes jõuame katusealusesse maailma, mida Epp kutsub oma külluse nurgaks, täis temale olulisi asju ja palju raamatuid. Epp räägib, et raamatuid, eriti karjäärialast kirjandust, on tal palju ja kui ta kiire elutempo juures aega leiab, veedab ta selle katuseakna valgusviha all raamatuid lugedes. Teisel korrusel asuvad ka magamistoad, kuid Epu soovil me nendesse nina sisse ei pistnud.

«Ah, et miks kaheksa hobust?» suunab Epp pilgu seinal olevale maalile. «Sest kaheksa sümboliseerib küllust,» selgitab ta. Kodu läbivatest sümboolsetest ja isiklikku tähtsust omavatest asjadest nimetab Epp veel orhideesid, mis on tal ilusalt aknalaudadele ritta seatud.

«Armastan neid tohutult. Kulus aastaid, enne kui õppisin nende eest hoolitsema. Käin ja räägin nendega, paitan ja küsin, kuidas neil läheb,» ütleb ta ning tardub hetkeks: «Mul jäi jõulukaktus vannituppa likku!» meenub talle äkki, lubades nelgilaadsete seltsi kuuluva taime uppumissurmast päästa.

Erialast ja muud kirjandust leiab Epu kodust palju. Raamatutest lookas riiuleid leiab mõlemalt korruselt ja kogu paisub pidevalt. Foto: Eero Vabamägi

Olles tänaseks oma roosale ja heledale unistuste kodule viimased lipsud külge sidunud, saab hetk hinge tõmmata ja nautida. «Õhtul koju tulles mõtlen alati, et mul on ikka nii ilus kodu. See on ikka nii mina, mis mina – ma ei muudaks siin mitte midagi,» ütleb ta, kuid tunnistab, et maaplikana ihkab hing tagasi loodusesse, tagasi mere äärde. Ja see unistus pole Epu sõnul enam kaugel.