IGAVESED PISARAD ⟩ Lugu naisest, keda Mehhiko emad ja lapsed kõige rohkem kardavad

Legend La Lloronast on jätnud sügava jälje Mehhiko kultuuripärandisse. Foto: Paul Christian Gordon / ZUMAPRESS.com / Scanpix
Christin Krass
, ajakirjanik
Copy

Ajaloolane Yuval Noah Harari on öelnud, et me vajame müüte ja legende, et ellu jääda. Homo Sapiens'id on ainsad isendid, kes suudavad rääkida teistest olenditest, mida nad pole kunagi näinud, puudutanud ega nuusutanud. Legendid ja müüdid ilmusid esimest korda koos kognitiivse revolutsiooniga 70 000 aastat tagasi. Nii ka müüt salapärasest La Lloronast. Naisest, kes on olnud aineks lugematule hulgale raamatutele, filmidele ja lauludele ning sellega sillutanud oma tee sügavale Mehhiko kultuuripärandisse.

Ladina-Ameerikas, USA hispaaniakeelsetes kogukondades ja eriti Mehhikos ei räägita ühtki kummituslugu nii sageli kui La Llorona legendi. «La Llorona» tähendab sõna-sõnalt «nutvat naist», seega pole üllatav, et kõigi «La Llorona» lugude peamine omadus on see, et ta nutab. Peale selle räägitakse temast palju lugusid, milline ta välja näeb ja millega ta tegeleb, veelgi rohkem aga sellest, kuidas temast nii nukker vaim sai.

Internetist ja raamatukogudest võib leida erinevaid versioone La Llorona legendist – mõni lugu räägib, kuidas ta nutab tänaseni oma kadunud laste pärast; teises, kuidas ta rändab kummitusena ringi, et otsida oma lapsi; kolmandates röövib ta hoopiski naistelt lapsi. Kuigi versioone on erinevaid, on kõigi nende mõte sama – La Llorona on õnnetu hing, kes kahetseb enda tegu hingepõhjani. 

Dia de los Muertos on Mehhiko üks suurimaid pühi, millega pühitsetakse meie seast lahkunud hingi.
Dia de los Muertos on Mehhiko üks suurimaid pühi, millega pühitsetakse meie seast lahkunud hingi. Foto: marketa1982/Shutterstock

Legend kõlab aga järgmiselt:

Ammu aega tagasi elas naine, kelle nimi oli Maria. Ta oli kõige ilusam naine kogu Mehhikos, «Muy hermosa» (väga ilus – toim), nagu mehhiklased ütlevad, ja ta teadis seda ka ise. Päev päeva järel anusid meessoost kosilased temalt romantiliselt kätt, kuid sama entusiastlikult lükkas Maria nende pakkumise tagasi ja saatis nad minema. Kõik muutus, kui üks tormiline noor härrasmees kappas hobusel linna ja naise elu pea peale pööras.

Maria teadis hetkega, et ta peab just tema endale saama, sest ta oli ainus mees, kes talle ilu ja elegantsi poolest sobib. Plaan läks läbi ja üsna pea leidsid nad teineteist abieluranda sõudmas. Ei möödunud kaua, kui neile sündisid ka kaks veetlevat last – chiquititos't (pisikest – toim). See rõõm oli aga lühiajaline, sest ühel neetud päeval muutus tormiline härrasmees groteskseks, kui ta teise naisega linna sõitis.

Ta lubas oma elu uuele naisele, keda ta vaevu tundis. Põhjuseks tõi ta selle, et tema, Maria ei olnud enam ilus. Naise süda purunes pisikesteks kildudeks, mis olid silmale nähtamatud, kuid valusad nendega tegelejale. Sel õhtul otsustas Maria kurbuses ja vihahoos tekitada mehele samasuguse piina, nagu talle oli osaks saanud. Maria äratas oma kaks lapsukest üles, võttis neil käest kinni ja viis jõe äärde, et «vannitada». Käsikäes astusid nad kolmekesi vette, kuid ema käe all ei tulnud väikesed niño'd enam kunagi veepinnale õhku otsima. Kui veripunane raevupilk naise silmist kadus, sai ta aru, mida oli teinud. Tema süda murdus ja ta karjus kogu hingest «Mis niños! Mis niños!» (minu lapsukesed – toim). Sealsamas jõe ääres kummardus ta kivi peal oma pikas valges kleidis ning jõgi täitus tema valusate kahetsust täis pisaratega. Siis lasi ta jõeveel ka omaenda kopsud täita. Nüüd öeldakse, et La Llorona on teispoolsusest naasnud, otsides uusi lapsi, keda igavesti enda omaks pidada.

Foto: sofiatrevi/Shutterstock

Me ei pruugi kunagi teada, kas selline naine ka päriselt eksisteeris (ning ega sellel ei olegi tähtsust), kuid see lugu on puudutanud paljusid. Ka sadu aastaid pärast selle esmakordset mainimist.

Millest võis see olla inspireeritud?

Lugu kajastub Fray Diego Duráni, Hispaania evangelisti ühes kirjutises, kes mõistis, et asteekide keiser Moctezuma II oli mures unenägude pärast, mis kuulutasid tema valitsusaja lõppu. Mehe kõrvad täitusid lugudest öistest jalakäijatest, kes väitsid, et olid näinud Texcoco järve ääres, mis asus asteekide impeeriumi legendaarses pealinnas Tenochtitlánis, nutvat ja hädaldavat naist. Valitseja palus neil seetõttu välja selgitada, miks tal valus on ja mida ta tahab neile öelda.

La Llorona lugu toimus ühe versiooni järgi Texcoco järve ääres Mehhikos.
La Llorona lugu toimus ühe versiooni järgi Texcoco järve ääres Mehhikos. Foto: Andrea Izzotti / Shutterstock

Teised jutustused räägivad aga, kuidas Mehhiko ajaloolase Efraín Franco Fríase sõnul hakkas koloonia ajal (1521–1821) tugevnema jutt, et La Llorona oli Malinche nime all tuntud põlisrahvusest naine, kellest sai vallutaja Hernán Cortési armuke. Cortés võttis poja ema juurest ära, et koos võsukesega Hispaaniasse minna, aga naine ei teinud selle takistamiseks midagi.

Malinchest, mis ka tähendab reeturit, sai põliselanike seas reetmise sümbol. Asteekide juures esindab see emadust, kuid sünget emadust, muutudes pärast poja Cortésile andmist lapsevanemaks olemise alandavaks märgiks.

Legendi kultuurimõjutused

Tänapäevases kultuuris on La Llorona hirmutav lugu andnud ainest mitmele kirjandus-, kino- ja muusikateosele. Üks märkimisväärne näide on Sandra Cisnerose teos «Woman Hollering Creek», kus La Llorona kujutab endast sügavat sümbolit naiste võitlusest ja ohverdustest. Vast kuulsaim film legendist on 2019. aastal ilmunud «La Llorona needus» («The Curse of La Llorona» – toim).

Mehhiko kuulsaimale lauljale Chavela Vargasele pühendatud 90. aastapäev La Ciudad de Mexicos. 2009. aastal.
Mehhiko kuulsaimale lauljale Chavela Vargasele pühendatud 90. aastapäev La Ciudad de Mexicos. 2009. aastal. Foto: miguelca/Shutterstock

Kuid legendi kummitav kohalolu ei esine mitte ainult kirjanduses ja filmis, vaid ka muusikas. Üks ikoonilisemaid esitusi La Lloronast pärineb legendaarselt Mehhiko lauljalt Chavela Vargaselt. Sündinud Costa Ricas aastal 1919, trotsis naine ühiskondlikke norme, saades Mehhiko ranchera- ja rahvamuusika sümboliks. Tuntud oma sügava ja emotsionaalse hääle ning androgeense stiili poolest, lõi Vargas oma tõlgendustega traditsioonilistest lauludest ainulaadse intensiivsuse. Laul mitte ainult ei austa kurva loo pärandit, vaid tõstab selle ka ajatuks kunstiteoseks. Tema võimas tõlgendus lisab La Llorona kultuurimõjule sügavama kihi, ületades põlvkondi ja kindlustades seose rahvapärimuse ning muusikalise eneseväljenduse vahel.

Allikad: fs.blog, Library of Congress BlogsOriginMexico, Youtube

Kommentaarid
Copy

Teised ajakirjad

Tagasi üles